“Mina tahaksin teilt vastu küsida, et kas teil häbi ei ole. Kas teil ei ole häbi?” ründas Kaja Kallas 9. veebruari riigikogu infotunnis Monika Helmet, kui viimane uuris, kas Kallas kiidab heaks, et politsei tõstis vaktsiiniprotestil käe rahva vastu ja kasutas ülemäärast jõudu. Nördimusest nõrkev Kallas lisas veel, et kui inimesed ründavad politseid, siis nad tegelikult ründavad Eesti riiki, viidates Toompea aset leidnud meeleavaldusel korravalvureid väidetavalt lumega loopinud protestijatele.
Peaministri traditsiooniliselt ebaõnnestunud soolot on piinlik meenutada, sest selles puudus riiginaiselik analüüsivõime ja pisimgi soov probleemi tunnistada ning lahendusi otsida. Kaja Kallasele iseloomulikult leidus tema vastuses kuhjaga emotsiooni, ämbritäis lapselikku solvumist ja pangepõhjas piisk konarlikku demagoogiat.
Poliitika määrib politseimundrit.
Eesti valitsus on peaministri ebakompetentsuse tõttu jõudnud ohtlikku seisu, kus suure osa kodanike arvamust ei kuulata ning poliitika on seetõttu väljumas parlamendiaruteludest tänavale. Valitsuse juhtfiguuride soovimatus opositsiooniga konsultatsioone pidada ning koalitsioonipartnerite võimetus omavahelgi asju klaarida, on muutunud suurimaks ohuks Eesti riigile. Veelgi suuremaks ohuks on aga see, kui valitsuse möödalaskmiste tõttu rahulolematust väljendavate kodanike füüsiliseks rahustamiseks kaasatakse politseijõud.
Kui rääkida Eesti politsei osast kriminogeense olukorra ohjeldamisel, tuleb meie korrakaitsjaid kiita. Vaatamata tagasihoidlikele palganumbritele ning pidevale koondamishirmule, saadakse ülesannetega hakkama. Juba see on omaette näitaja, et meil puudub arvestatav organiseeritud kuritegevus, millega ei saa kiidelda paljud Euroopa Liitu kuuluvad riigid. Ent kahjuks tõmmatakse politseid üha enam poliitikasse ning see kisub mundrikandjate populaarsuse paratamatult alla. Kuidas tunda uhkust politsei üle, kelle ridadesse kuulub koerajuht, kes ässitab peni purema inimesi, kelle seast on lennanud tema suunas lumepall? Lumepall ja ründav koer, verbaalne solvang ja kumminui, allumatus ja taser, valitsusvastane loosung ja protesteerijaid jalust niitev veekahur – kas sellised ebaproportsionaalsed vastumeetmed ongi see, mille puhul tuleb politseid imetleda, nagu Kaja Kallas soovitab.
Nõrk valitsus näitab musklit.
Kui rahva talitsemiseks kaasatakse politsei, näitab see valitsuse nõrkust, mitte rahva allumatust. Kumminuiadega vastu kilpe taguvad rünnakrühmlased peaksid mõtlema, et osalemise eest seadust eiravas tegevuses, milleks relvitute inimeste nuutimine lõppkokkuvõttes ju on, kannavad lisaks korralduse andjatele vastutust ka käsu täideviijad. Vähemalt demokraatlikus riigis on nii ja iial ei või teada, millal rahva ahistamiseks käsu andnud poliitik, kes on tõotanud kuulekaid politseinikke õigusemõistmise eest kaitsta, olude sunnil tagasi astub ning vastutusekoorma täies mahus käsutäitjate kanda jätab. Eestis küll taoline praktika veel puudub, kuid alati püsib võimalus, et sõnades kehtivast demokraatiast jõutakse tõelise, kõigi rahvakihtide huve kaitsva demokraatia juurde, kus rahumeelsete meeleavaldajate nuutimist loetakse vastuvõetamatuks ning karistust väärivaks.
Lihula massipeks viis ametist Juhan Partsi.
Siinkohal passib meenutada ajalugu. Ei, mitte möödunud sajandi kaheksakümnendatel Tartus koeri rahva peale ässitada soovitanud kompartei kõrge funktsionääri ja hilisema Eesti peaministri Ansipi kangelastegusid, las need jäävad eelmisesse ajaloolisesse formatsiooni, vaid 2004. aastal toimunud vägivalda Lihula rahva kallal, kui kohalikule kalmistule paigaldati tagasihoidlik monument eestlastele, kes II ilmasõjas saksa poolele sattunult võitlesid Eesti vabaduse eest. Toona valitsust juhtinud Juhan Partsile aga Lihula mälestuskivi ei meeldinud ja öö varjus saadeti suured politseijõud seda maha võtma. Politseil tekkis konflikt 400 samba kaitsele tõtanud kohalikuga, kes erivahendeid kasutades taanduma sunniti. Ent politseivägivallal olid järelmid. Poole aasta pärast astus Parts valitsusjuhi kohalt tagasi, sest rahva vastu toorest jõudu kasutanud peaministri ja tema nukupartei Res Publica populaarsus varises kokku. Ei aidanud ka Partsi patukahetsusretk Lihulasse, sest vägivallaõhutaja siirus ei
veennud enam kedagi. Plindrisse sattunud Juhan pühkis kodumaa tolmu jalgadelt ning maandus sõprade mahitusel tasuvas Euroliidu asjapulgaametis nagu teisedki Eestis äpardunud poliitäpud, kes kohaliku elu tuksikeeramise järel vajavad pehmet maandumist.
Lihula mälestussamba mahavõtmise järellugu, peaks Kaja Kallasele olema õppetunniks, muidugi kui arrogants lubab.
Jõuga rahva vastu ei saa.
Poliitiline ladvik on tavaelust võõrdunud ning ei suuda end väljendada inimestele arusaadavas keeles, kantseliidis loosungite karjumine veenab aga üha väiksemat osa kodanikkonnast.
Kui valitsusel puudub tahe kodanikega suhelda, ühiskonnas valdavaks muutunud seisukohtadega arvestada ja rahva soovidele vastu tulla, valgub poliitika tänavale. See pole üksnes Eesti probleem, vaid viimase aja suundumus nii Euroopa riikides kui USA-s ja Kanadas. Umbmäärased euroopalikud väärtused, üle vindi keeratud koroonameetmed ja inimeste elulisi vajadusi eirav rohehullus, paneb seni tasakaalukad kodanikud üha jõulisemalt oma õigusi kaitsma.
Loll on poliitik, kes ravast rumalaks peab ning oma saamatust ei tunnista. Sellega tuleks ka meie õhinapõhisel lapsikuvõitu valitsusel arvestada. Politseinikel soovitaks aga järele mõelda, kas tasub minna tänavale korda looma, kui korratuste põhjus asub hoopis mujal, kui heitunud inimestes, kelle hulgas võivad viibida teie eneste sugulased, pereliikmed ja sõbrad.
Küsimus pole Eesti politseis, vaid vastutustundetus ja saamatus valitsuses, kes politsei rahva vastu ässitab. Kaja Kallas, kas pole häbi rahvast niivõrd kaugeneda, et nad on sunnitud tänaval õigust nõudma?
Vsevolod Jürgenson
