Kaks korda aastas on inimesed kõikjal Euroopas häiritud kellakeeramisest. Üleminek talveajalt suveajale ja uuesti tagasi pidi selle algatajate kinnitusel aitama paremini kasutada valget osa päevast ning muutma tööperioodi viljakamaks. Tänaseks on vildakast arvamusest õnneks loobutud ning korduvalt võetud teemaks kellakeeramine lõpetada. Kahjuks viitab kõik sellele, et asi venib.
Kellakeeramine pole otstarbekas.
Segadus, mida kellakeeramine kaks korda aastas tekitab, on piisav põhjus, et sellest loobuda. Ajavahetus ei anna kokkuhoidu. Pole ühtki vettpidavat arvutust, kui suurel määral energiat tänu kellakeeramisele kokku hoitakse ning kuivõrd kasvab valge aja parema ärakasutamise tõttu inimeste tööpanus. Tegemist on asjaga iseeneses, nagu ka mitmete muude EL-i ametnikearmee poolt pastakast väljaimetud meetmega (banaanide kõverusstandard, tolmuimejate mootorivõimsuse kärpimine ja komposteerimiskastide ülemaailmne standard). Ent poliitiline algatus, mis ei too kasu inimeste heaolule, elujärjele ja majanduslikule toimetulekule, kaotab mõtte.
Kellakeeramine ohustab tervist.
Igal aastal langeme kellakeeramise tõttu mõneks ajaks depressiooni, sest ajaga mängimine tekitab stressi ja ebamugavust, praeguses hapras geopoliitilises olukorras poleks lisapingeid aga kindlasti tarvis. Kas kõik ajanäitajad said õigeks pandud, kuidas end järgmistel päevadel tunnen? – need küsimused vaevavad iga eurooplast, kellest on tehtud kellaga mängimise katsejänes.
Kellakeeramisest johtuv valulik reaktsioon pole pelgalt emotsioon, vaid väljendab organismi protesti ebamugavale olukorrale. Arstide väitel on öö ja päeva vaheldumise rütm evolutsioonis väljakujunenud tunnetuslik protsess ning püüd seda trotsida sulaselge posimine. Tohtrid selgitavad, et kellakeeramine pärsib tähelepanu ning alandab töövõimet. Selle kahju võib Euroopas ulatuda miljardite eurodeni, mis kaotatakse õnnetuste läbi ja väsinud tööliste langenud keskendumisvõime tõttu. Milleks? Kellakeeramine tekitab ka unehäireid, mis võivad pöördumatult kahjustada tervist ning tekitada organismis raskesti ravitavaid muutusi. Kuidas mõjub kellakeeramine sõjapainest niigi hapraks muutunud rahvatervisele, on omaette küsimus.
Suve või talveaeg – kumba valida?
Põhjuseks, mis kellakeeramisest loobumine venib, on riikide suutmatus kokku leppida, kas edaspidi jääks kasutusse suve- või talveaeg. Inimesed jagunevad laias laastus öölembesteks ja hommikuvirgeteks ning see määrab ka suhtumise küsimusse, kas jääma peaks vööndiajale lähedase talveaja juurde või eelistama väidetavalt hommikusele reipusele ja töökusele häälestavat suveaega. Eesti elanikud on enamuses töökad ja krapsakad hommikuvirged. Küsitluste kohaselt toetab 70% meist igavest suveaega ning vaid 20% tahab jätkata vööndiaja lähedase talveajaga. 10% jäävad selles küsimuses äraootavale sisukohale.
Kindlasti mõjutab suveaja populaarsust tõik, et suvi on põhjamaalastele haruldane ja hingele kallis aastaaeg, mis muudab meid kõiki nooremaks, toob südamesse armastuse ja mõtteisse lennukuse, sellest siis ka ihalus kõige suvega seonduva järele. Arstide hinnangul on tervisele, töövõimele ja pikemas perspektiivis ühiskonna heaolule oluline elada võimalikult vööndiajale lähedastes tingimustes. Sestap oleks mõistlikum valik siiski vööndiaeg, sest kes ei tahaks püsida aastaringselt terve, töökas ja tegus.
Kellakeeramisest tuleks loobuda võimalikult kiiresti.
Uuringute kohaselt on kolmandik Eesti elanikest depressioonis või selle eelses seisundis. Kindlasti on sõjapaine depressiooni veelgi süvendanud. Muidugi on depressiooni kaldumisel oluline panus kaamosel ja kitsilt jaotuval päikesevalgusel, ent sellesse kurba statistikasse annab oma osa ka kellakeeramine. Võrreldes lõunapoolsete riikidega on meie sesoonne päeva ja öö pikkuse vaheldumine äärmiselt suur ning siit ka rahvuslikud vaimsed iseärasused.
Kellakeeramise lõpetamise eestvedajaks oli Soome, mille valitsus pöördus Euroopa Parlamendi poole ettepanekuga ajamängud lõpetada. Küsimus võeti mõne aasta eest arutusele, langetati ka otsus osutite näppimisest loobuda, aga nagu kõik suure liidu üksmeelt nõudvad algatused, on protsess takerdunud. Mõnusa põhjendusena teema päevakorrast maha võtmiseks, kasutasid euroopa poliitikud väidet, et olid käsist-jalust seotud koroonakriisi vastu võitlemisega ning nüüd ei lase sõda teemaga edasi minna. Kuivõrd see tegelikkusele vastab, teavad üksnes Brüsseli äpardunud tarkpead ise.
Kellaajaga mängimise lõpetamist ei maksa lükata kaugesse tulevikku. Ka Eesti valitsuselt tuleks seda jõulisemalt nõuda, sest inimesed ootavad lahendust.
Vsevolod Jürgenson
