Süüria kommentaaris kirjutasin, et Venemaale on tähtsam Kaukaasia kui Süüria, aga nüüd on võimalus seda pikemalt lahti kirjutada, sest Aserbaidžaani president Alijev andis väga valgustava intervjuu seal toimuva kohta. Lühidalt õnnestus “Natostanil” (viidates lääneriikidele) panna oma mees pukki Armeenias, mis varem oli venelaste kaitse all. Selle tulemusena andis Armeenia EL-i mahitusel ära Mägi-Karabahhia, mille nad NSVL-i aja lõpus vallutasid.
Pashinjan kirjutas vastavale lepingule alla, ja seejärel sisenesid aserid sõjaväega piirkonda. Kuigi oli natuke tulevahetust ka vene rahuvalvajatega, polnud venelastel õigust piirkonda kaitsta, sest Armeenia juht oli lepingule alla kirjutanud. See viis selleni, et venelased tõmbusid välja, ja Armeenia evakueeris oma kodanikud. See oli segane lugu, mis leidis aset vahetult enne Ukraina sõda, ja lõppes sellega, et Moskva sõlmis hoopis uue kaitselepingu Aserbaidžaaniga.
Nüüd aga relvastavad Prantsusmaa ja Kanada Armeeniat, kuid lõplikku rahudokumenti pole nad siiani aseritega allkirjastanud. Sarnane stsenaarium näib korduvat nagu Ukrainas: pingeid kruvitakse üles, tehakse “väike Minski leping”, mida ei täideta, ja seejärel tuuakse piirkonda relvi ning koolitatakse sõdijaid. Näiteks USA saatis Ukrainasse vähemalt 13 miljardi dollari eest sõjalist abi 8 aasta jooksul. See oli vaid esimene link, millele kunagi sattusin; tegelik summa oli ilmselt kordades suurem.
Sama stsenaariumi üritati rakendada Gruusias, kuid seal seekord plaan ei õnnestunud.
Aserbaidžaan on Türgi liitlane. Nad ise ütlevad: “kaks riiki, aga üks rahvas.” Süüria kokkuleppe kontekstis ei saa seda fakti tähelepanuta jätta, eriti kui arvestada, et Iraan, Venemaa ja Türgi leppisid kokku, et Assadi aeg Süürias on lõppenud.
Seetõttu on Alijevi intervjuu huvitav, kuna ta ei hoia midagi tagasi. See peegeldab Kaukaasia strateegilist keerukust ja näitab, kuidas sealne poliitika haakub laiemate geopoliitiliste huvidega.
/Lauri Tõnspoeg, Facebook/
