Istudes tibudega aedikus, tabasin ennast sõnalt „turvatunne“.
Jälgisin pikalt kuidas üks „pallike“ mulla sees pesuvanni võttis. Ta ei lasknud ennast häirida kui üks liigikaaslane temast üle jooksis ja siis teinegi veel. Ta oli oma toimingu sees ja miskit ei kõigutanud tema meelerahu. Liigikaaslane ehk teine tibu ei olnud tema jaoks vaenlane. Ta ei pannud pahaks, et tema suplemisist häiriti. Sulestiku kohendamine oli tema jaoks tähtsam kui sitikate ja putukate jahil teised, temast üle jooksvad tibud. Hetk ärritumiseks oli liialt lühike, et see oleks võinud tema meele rahu häirida. Seal oli sisemine kohalolu ja nagu mulle tundus ka turvatunne, mis tekkis võimest adekvaatsest ohtu hinnata. Viimane tekib vaid siis kui on tagatud turvalisus ning see, omakorda, loob ka keskkonna looja suhtes usalduse. Läbi usalduse tekib sisemine kindlustunne, mida ei saa ükski teine liigakaaslane kummutada.
Viimasel ajal on väga palju räägitud kaitsetahtest, kuid keegi pole moka otsastki maininud, kuidas see inimeste turvatunnet mõjutab. Turvatunne ühiskonnas tekib teatud meetmete elluviimisel. Need meetmed peavad tagama inimestele elamisväärsed tingimused ja jätkusuutliku arengu üksik indiviidi tasandil. Alustalaks on inimeste esmavajadused: vajadus puhtale veele, toidule ja peavarjule. Edasi tuleb mängu keskkond kus inimene elab. Kui keskkond + esmavajadused vastavad inimese füsioloogilistele vajadustele, siis tekib turvatunne, mis annab ühtlasi ka kindlustunde homse ees. Kindlustunne on teadlikus enda võimetes ja jõust. Kindlustunne on see, mis annab võimaluse, mis iganes olukorras, ellu jääda. Kindlustunde olemasolul puudub kartus. Hirmu puudumisel hindab inimene adekvaatselt ohtu ja reageerib vastavalt. Kui aga ühiskonnas on loodud tingimused, kus puudub turvatunne ja läbi selle ka kindlustunne, muutub inimene juhitavaks. Piisab ühest signaalist kui inimene muutub ette antud suunaga amokki jooksvaks karjaks. Taoline ühiskond on kunstlik formatsioon, kus tingimused luuakse sihilikult väljastpoolt juhitud tegevuse läbi.
Ma ei tea mitte ühtegi looma või linnuliiki, kes põhjustaks oma enda karja eksistentsile sihilikku ohtu. Kes läbi eksitavate ohusignaalide hoiab oma karjaliikmeid alatasa pinges ning loob seeläbi ebaterve õhustiku. Paraku inimene on loonud just sellise maailma, kus valdav enamus on pidevas „võitle või põgene“ seisundis. Sellises olekus on inimese vastus ärritustele momentaalne. Piisab vaid päästikust, kui järgneb kohene reaktsioon. Ses suhtes näeb inimene välja nagu võidusõiduhobune, kes kongi löögi peale aru andmata kohalt kargab ja tuhatnelja ajama hakkab. Pidevate eksitavate signaalide tõttu kaotab inimene suunataju, ohutunnetused nüristuvad ning kaob võime tõelist vaenlase ära tunda. Vähe sellest, inimestel kaob ka oskus reaalse ohu puhul adekvaatselt tegutseda. Inimene muutub haavatavaks, mida ta alateadvuslikult tajub. See teeb ta ebakindlaks, oma võimetes kahtlevaks ning takistab astumast samme, mis võiksid olukorra parandamisele kaasa aidata. Seega inimest hoitakse kunstlikult kontrolli all luues tingimusi tema parimaks juhtimiseks. Turvatunde puudumisel ühiskonnas, tekivad inimeste vahelised käärimised. Seda võimendavad kunstlikult tekitatud ressursside vähenemine. Ja selles võitluses ei ole sõpru. Siin löövad lõkkele loomalikud ellujäämise instinktid – söö või süüakse sind.
Läbi mitme plaanilise vastandamise on inimesed üksteise vaenlaseks tehtud. Meile on sisendatud teadmine, et elu on pidev konkurents heaolu skaalal. Mida rohkem me hävitame enda kõrvalt meie meeli häirivad elemente, seda parem on meie sisetunne. Me ei usaldada kedagi, sest me ei usalda iseennast. Meid on pööratud üksteise vastu läbi materialismi. Kahtlemise ja ressurssi põhise võitluse seisundis peab inimene kõiki enda ümber vaenlasteks. Sellises ühiskonnas kus puudub usaldus teiste liikmete vastu, hakkavad aset leidma kahtlustused ja paranoia sillutades teed totalitaarsele diktatuurile, kuhu me ilmselt teel olemegi.
Aga mida siis teha?. Eelkõige tuleb mõista, et me ei ole üksteisele vaenlased mitte mingis plaanis ega tasandil. Me oleme kõik erinevad ja see ongi rikastav. Kui me õpime üksteist võtma sellistena nagu me oleme, ilma eelarvamusteta, hinnanguteta, hukkamõistuta, siis väljastpoolt reguleeritud vastandamine ei ole võimalik.
/Katrin Seppa/
