Paradiisi näol on meile antud terve planeet ressursside omavaheliseks jagamiseks. Kuid keegi leidis, et see planeet, koos selles peituvate võimalustega on tema omandis. Ja see keegi on muutnud inimest – konstrueerinud kuuleka „töölisrassi“, kes planeedi ressurssi peaks lõputult väärindama. Seda inimest motiveeribki ainult “preemia” tilu-lilu näol. Mingid kõrgemad eesmärgid pole nende jaoks siht. Neid ei huvita miski ja nad ei tee ühtegi asja niisama. Nad küsivad alati: Mis kasu ma sellest saan!“. Neid inimesi on küll võimalik mingiks ajaks ühte koondada ja panna tuleviku aateliste programmide teostamise nimel tööle, kuid neid peab pidevalt premeerima, looma neile illusiooni heaolust jne. Need inimesed on nakatunud saamahimust. Ma nimetaks seda kullapalavikuks. See on mentaalne haigus, mis ei lase tõusta oma arengus kõrgemale.
Ma küsiks teilt paar lihtsat küsimust – vastake ise endale. Leiate metsas hea seene koha, kus on alati palju seeni. Kas te olete võimeline seda kohta avaldama? Sama teema kalastuskohaga. Ma ütlen, et enamus ei reeda! Just nagu mets koos andidega ja jõed järved koos kaladega oleks nende eraomandis. Inimkond on ahnusesse uppumas ja seda näeme ilmekalt FB, kus levivad pildid järelkärus olevatest seentest või rivvi asetatud kaladest. Mul tekib neid vaadates alati küsimus, kas inimene tõesti jõuab kõik selle ära süüa ja purki villida? Või on see müümiseks või ehk hoopis jagamiseks? Professionaalne kalapüük on üks asi, kuid koriluse midagi muud. Mõne jaoks on see tõesti teenistus raske ajal, kuid minge poodi ja vaadake seal müügil olevaid kukeseeni, mis on kaotanud oma kollase värvi ja seisavad näotult lettidel! Seente rohkus metsas oleks justkui meie ahnuse test. Kas me suudame mööda kõndida või me peame igal juhul kõik maast üles korjama. Kus on see piir, millal me saame ütelda – nüüd aitab, nüüd on küll.
Ilmselt ei saa ma kunagi vastust oma küsimusele, millal inimlikkuse allakäik alguse sai ? Meid loodi ju täiuslikena just nagu ka see paradiis milles elame. Millal inimene kaotas oma mina ja hakkas iga asja eest tasu nõudma?!
Meie teadvus oleks justkui ära kaaperdatud ja sinna sisse istutatud ahnuse ja täitmatuse seeme – soov pidevalt laieneda materiaalses mõttes. Teadvuse laienemine läbi tundmatute horisontide avastamise on loomupärane, kuid inimkond paisub füüsilises mõõtmes hõivates järjest suuremaid alasi keskkonnas. Oleme ju sündinud siia paika mingil põhjusel, kuid mitte selleks, et omada. Me tulime siia selleks, et jagada ja läbi selle tõusta kõrgematesse sfääridesse. Läbi omandi jääme lõpmatuseni kinni füüsilisse maailma, sest eesmärk on suuresti selle vara ümmardamine – muuks ei jätku meil enam aega ega jõudu. Me oleme kaotanud ühenduse vaimuga ja eirame hinge olemasolu, kuigi ta annab endast pidevalt märku. Me ei kuula oma sisehäält, ei taha temast midagi kuulda, sest nii peaksime leppima tõsiasjaga, et see kõik, mis meid ümbritseb pole meie oma vaid antud lühikest aega kasutamiseks. Ainuke, mis kuulub meile on meie keha ja mida me nagu keskkondagi hoida ei oska. Läbi ahnuse ja omamise lagundame me planeeti ja koos sellega ka iseennast.
„Sa ei oma midagi ja sa oled õnnelik“ ei tähenda, et sul pole katust pea kohal ja sööki laual. See ei tähenda, et sa pead loobuma või jagama oma kodu. See tähendab seda, et sa ei omagi tegelikult midagi. Kõik, mitte ainult keha, kui ka eraomand, on antud vaid laenuks.
Kui meie eraomand on registreeritud riigis, mis on fiktsioon, siis kas ta siis on meie oma? Jah, mina ja teie peate eramut/korterit enda omaks, sest me ostsime selle, aga ma mõistan, et fiktiivses riigis registreeritud omand on samasugune fiktsioon. Riik on ettevõtte ja kõik, mis on ettevõttes registreeritud on ettevõte vara – nii saan mina sellest aru. Valitsus, kes seda riiki juhib, võib iga kell varrukast tõmmata seaduseid ja mängida varad ümber. Nii on see läbi aegade käinud! Ja nii võib uuesti minna. Miks muidu ma jagasin teile karmi filmi Eesti omandireformist!
Inimkond on teinud tehnoloogias suure hüppe edasi ja inimeste väärtusskaala on nihkunud. Pikkade sajandite jooksul oli inimese ainukeseks mõõdupuuks füüsilises maailmas kasutatavad väärtused – jõud, kiirus, osavus, teadmised. Ehk siis kõik see mis aitas luua materiaalse maailma hüvesi. Robootika arendusega pole inimest sellisel kujul nagu ta on, enam vaja. Robootika võimaldab asendada inimest väga paljudes eluvaldkondades mistõttu inimesed muutuvad väga varsti liigseteks. Tehnoloogilised mikrovidinad on arendatud mõõtmeteni, et nende in planteerimine inimorganismi võimaldab kesk arvutil juhtimist selliselt, et inimene võib sooritada tegevusi, mida ta muidu poleks kunagi teinud. Ta täidab sõnakuulelikult programmist tuleneva käsku, sest temast saab programmi osa. Jah, te saite aru, eliit vajab inimese hinge, et eemaldada vaba tahe, mis võimaldab inimesel teha valikuid. Vaba tahteta on inimene kuulekas ega näe enam valikuvõimalusi. See on jumala loomingu tapmine selleks, et valitseda inimeste hingede üle. Maailm lõheneb ja Uuel Ajastul saab suuresti küsimuseks, kui paljudel inimlikkus alles jääb.
Rasketel aegadel õnnestub vähestel murdumatuna kõndida muutuste teel, sest ahvatlusi on palju. Neil vähestel on sisemine leek, mis hoiab neid teadvusel ja aitab enese transformatsiooni lõpuni viia.
On saabunud aeg, mil terad eraldatakse sõkaldest!
/Katrin Seppa/
