Paraku on inimesed teelt eksitatud ning vabaduse asemel on teadvus juhitud lõksu. Mõned mõistavad teatud elu hetkel, et midagi on väga valesti. Nad hakkavad nägema kogu valede rägastikku, milles nad justkui pimedas tormimurru metsas ringi on ekselnud. Tõde ei tule ühe korraga päeva valgele, seda antakse tilk haaval ja selle nägemiseks on vajalik peenhäälestus ning õige keskkond. Kui kanal kord lahti läheb, siis seda kinni panna pole enam võimalik. Siit algab suur töö iseendaga – aju suurpuhastus toksiinidest. Enda teadvuse süsteemist väljatoomine. Jõudes teatud tasandile, kus seistes justkui hüppelaval on näha eemalt inimeste rumalust, piiratust ja ka kannatusi. Tekib vajadus aidata ka neid sealt metsast välja. Mitte tasu eest, vaid nii sama iseennast sisemisest vajadusest jagades.
Tänapäeva inimese kujunemise protsess on olnud väga pikk. Ma võin väita, et oleme sellega finiši sirgel – meil pole enam kuhugi areneda. Inimese füüsiline jõud on olnud kõige vajalikum ressurss, et üles ehitada riike, impeeriume, tsivilisatsioone. Suuresti tehti seda orjade abil ja nagu me teame – ori ei ole alati kuulekas. Ori tuleb kuuletuma panna! Sajandite jooksul on meetodid muutunud. Omandit peksti, ketistati, sandisti ja see kõik tõi omanikule kaasa uute kulude tekkimise. Uue ajastu suurimaks väärtuseks on kahtlemata jätkuvalt inimressurss, kuid õigem oleks öelda, selleks on inimese kõige väärtuslikum osa- tema hing. Jaht inimhingedele on kestnud aastatuhandeid. Kirikute loomisega tekkis esimene inimeste arvele võtmise süsteem – iga hing oli kirjas. Koos hingega võeti inimene kiriku omandisse. Need, kes kirjas polnud, olid lindpriid – vabad tolle aja süsteemist. Vabad mõjutustest, teadvusel olevad inimesed. Neil vabadel inimestel ei olnud enamasti omandit. Nad ei olnud paiksed. Ja isegi kui nad seda olid, siis olid rahul sellega mis oli. Omand ja sellega igapäevaselt kaasas käivad kohustused neid ei sidunud ja seega võimaldasid tegelda sootuks teistsuguste asjadega kui raske tööga hõivatud rahvas.
Ma ei soovi, et teil jääks minust arvamus justnagu ma kunagi vigu ei tee. Teen ja mitte vähe, kuid teadlikus selles osas on kõvasti tõusnud. Omamise vajadus ehk endale hoidmine, on minu jaoks läbitud etapp. Mul on võime näha asju detailides ja märgata pisikesi objekte ning neid suureks pildiks kokku panna. Tänu sellele omadusele tekib mul alati hulgaliselt ideid pähe. Varasemalt, hoidsin ma kõiki ideid enda teada, sest tahtsin neid kunagi ära kasutada kasumi saamise eesmärgil. Aeg läks, ideed seisid, sest uued tulid peale. Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes hakkab otsima sponsorit, kelle kintsu kraapides saab mõtteid teoks teha. Sponsorid on tavaliselt haid ja tahavad kellegi ideede najal ennast rasva süüa ning ennast võõraste loorberitega ehtida. Eks maailmas ongi enamasti nii, et idee autor on unustuste hõlma vajunud! Oma professionaalse tegevuse juures kogusin ma suure teadmiste ja kogemuste pagasi. Jagasin seda pea kümme aastat täiesti tasuta neile, kes seda vajasid. Mingil hetkel tekkis vajadus omandatu kaante vahele paigutada. Imelisel kombel ma selle võimaluse ka sain! Raamatut kirjutades, ei mõelnud ma kordagi sellele kui palju ma sellega teenida võiks. Ma lihtsalt kirjutasin, sest mul oli suur soov jagada seda, mida tean. Aasta pärast, kui ma kirjastuse rahalise vääringuga lepingule alla kirjutasin, tekkis illusioon, et ma teenin räige papi selle raamatuga. Ma ei saanud toona aru, kuidas vaba jagamise soov transformeerus äkitsi selliseks koledaks mõtteks. Raamatu müügist teenisin täpselt 1000 eur ettemaksuna ja sellega sai illusioon purustava hoobi.
Ma lõin oma peas kujutelma, et see raamat on väärt kraam ja seda peaks iga endast lugupidav tulevane linnukasvataja lugema. Hiljem mõistsin, et oma kogemuse rahas või tasuta jagamine on tegevus, mida saab pakkuda vaid nendele, kel on tõesti soov teadmisi omandada. Need, kel pole seda soovi, lihtsalt ei loe, vaid ootavad, millal keegi neile teadmised kandikul ette kannab.
Kuigi minu teadmised on minu intellektuaalne omand, olen neid jaganud täiesti omakasupüüdmatult ka pärast raamatu ilmumist neile, kel pole võimalik raamatut osta. Ma mõistsin, et oma teadmiste tasuta jagamine on tee laiemaks inimgruppide kaasamiseks nende arendamise eesmärgil. Kindlasti tekib teil koheselt küsimus – miks ma siis raamatut tasuta ei kirjutanud. Selleks, et raamat teoks saaks, oli vaja osta läpakas ning jäi üle ka natuke ka investeeringuteks minu linnu farmis. Seda raha ma isiklikult enda tarbeks ei saanudki kasutada nagu see enamasti ka teiste sissetulekute puhul on. Võib tunduda, et ma ei väärtusta enda tööd kui ma ei küsi sellest väärilist tasu. Tegelikult see nii ei ole – minu tasu on rahast kõrgemal. Eelkõige on jagamine minu sisemine vajadus ja kui ma saan kedagi aidata, siis ma tunnen ennast hästi. Teisest küljest ma tean, et töö, mida ma teen toodab lisandväärtust. Seega ennast on võimalik jagada teadmiste, kogemuste, nõuannete, nippide jne näol selle eest otsest tasu raha näol saamata. Me oleme seda kunagi väga ammu teinud, kuid unustanud selle. Paraku inimene on tihtipeale nagu koer heinakuhja otsas – ei söö ega lase ka teistel süüa. Me oleme omamises nii kinni, et ei teadvusta endale, et väljaspool füüsilist maailma, ühiskonda ja riiki eksisteerib midagi suuremat ja väärtuslikumat – see, millega on ühenduses meie hing ja teadvus…
järgneb…
/Katrin Seppa/