Avaleht Arvamus Katrin Seppa „Omand ja omamine“ 5. osa

Katrin Seppa „Omand ja omamine“ 5. osa

Tänulikkus, on miski mida ei saa vaadelda kõrvalt, vaid on tajutav hingena seestpoolt. Tänutunne, armastus, õnnetunne on seisundid, kus me mõistame, et meil just nagu polegi midagi, kuid ometigi on meil kõik. Ja see KÕIK täidab meid. KÕIK on MISKI, mida pole võimalik sõnadesse panna, sest seda peab tajuma/tundma. Omades seda seletamatut MISKIT ja olles avatud, tervendame me inimesi enda kõrval ning parandame ühiskonda tervikuna.
Kas te olete tähele pannud, et inimesed, kes omavad vähe, on lahkemad kui need, kel on palju. Jah, on ka erandeid. Mida rohkem me omame, seda kitsimad me oleme! Ja siinkohal meenub taas lause, mida ma siia tahaks uuesti sisse tuua „Sa ei oma midagi ja sa oled õnnelik“ . Agenda suund on sundida jagama omandit, tehes eraomandist kõigile kättesaadav ühisomand. Jagamise olemuses ei olegi midagi halba, sest me tõe poolest jagame aeg ajalt meie omanduses olevad asju. Me nimetame seda laenutamiseks. Me laenutame sõbrale välja autot, järelkäru, tööriistu ja sõber on selle üle ilmselt tänulik. Need on tarbeesemed, mille jagamine meile meelehärmi ei valmista. Paraku, Onu Klausi lööklause sünnitab meie peades jätkuvalt koledaid mõtteid ega anna rahus magada. Mida rohkem me neid hirmumõtteid peas ketrame, seda suurema tõenäosusega need aset ka leivad. Nii see paraku on – me anname ise peas tekkinud mõtetele jõu. Ilma meie osaluseta, jäävad nad lihtsalt õhku.
Niisiis uus trend – JAGADA, ei tekkinud eliidil tühja koha pealt. Suuresti on ju see nende endi eesmärk: Jaga ja Valitse. Ja nad teevadki seda, sest see, mida omame ongi tegelikult nende oma. Miks muidu me nii kuulekalt kummardume maani ja oleme nõus maksma kõige eest, mis on meie eraomandis. Makstes anname me mõista, et me kõigest LAENAME kellegi omandit enda kasutusse! Seega, kui inimesed nõustuvad kõigega, siis järgmine samm olekski eraomandi likvideerimine ja selle ühisomandisse jagamine. Isegi meie kodud ei kuuluks siis enam meile, sest meile luuakse tingimused nende jagamiseks. Suure Sotsialismi ülesehitamise ajal kui töölisklassil puudus elamispind, praktiseeriti eramute jagamist. Me ei suudaks ette kujutada, et näiteks Rail Balticu ülesehitamiseks tuuakse sisse värviline tööjõud ja see ei ööbi soojakutes, vaid majutatakse lähedal olevatesse pere elamutesse. Seda ette kujutades tekivad kindlasti õudusjudinad ning soov see mälupildist kustutada. Ilmselt nii äärmuslikuks, meil Eestis, ikkagi ei lähe! Kuigi, nüüdseks 2,5 aastat väldanud konflikti alguses leidis aset esimene taoline katse, kus üritati teostada põgenike majutamine peredesse . Kas see läbi läks, ei tea. Kui keegi jagaski enda kodu nendega, siis võib see sillutada teed kordus aktsioonile tulevikus.
Jagamine on moes – reklaam jookseb juba praegu telekas (Bolt). Kuid jagamise olemuses ei ole absoluutselt midagi halba, pigem see on positiivne nähtus, kuid tuleb mõista, mida jagada ning kus on jagamise piir. Kui me identifitseerime ennast omandiga, siis seda jagades, jagame me ühtlasi ka ennast. Küsimus on kui altid me ennast jagama oleme? Kui me aga ei identifitseeri ennast omandiga, siis me jagame meile mitte kuuluvat ja seega selle jagamisel tõrget ei teki. Seega kõik on kinni, meie mõtlemises ja suhtumises jagatavasse objekti.
Me ei peaks agenda plaane otseselt võtma, vaid vaatlema neid ka teise nurga alt. Nägema seal enese jaoks tervendavaid võimalusi. Kõik, mida nad välja pakuvad on ju täiesti uudne maailm. Kõik alustalad, millele on ehitatud praegune ühiskond, alustades inimsuhetest ja lõpetades majandussuhetega kuuluvad lammutamisele. Maailm läbib tohutu transformatsiooni ning koos sellega muutuvad paratamatult ka inimesed. Kui me vaatleme omandit ja jagamist mitte materialistlikust maailma vaatest, nagu seda teeb Agenda 2030, vaid läheneme neile teisest aspektist, siis on neil hoopis teistsugune sisu ja tähendus. Kui iga inimene jõuab tuumani, et sidudes enda MINA omandiga, kuulub ka tema ellidi omandisse ja on tema mõju all. Me peame jagama mitte ennast kui omandit, vaid teadmisi, oskusi, kogemust, loomingut ja seda mitte kasumi või tasu pärast, vaid niisama (see ei ole kommunism). Kõik, mida me omame kuulub tegelikult kõigile (nagu ka planeedi ressursid), sest see kõik eksisteerib energeetilises plaanis universumis, meie ühises väljas. Me nopime teadmisi sealt. Ja selle asemel, et teha see kõigile kättesaadavaks, müüme seda kasu saamise eesmärgil ning hoiame seda patendina enda omandis. Kui me seda endale ükskord teadvustame, mida ja kuidas tegelikult jagada tuleb, siis ei ole inimkonda enam võimalik allutada ja ta on lõplikult vaba.
Järgneb…?
/Katrin Seppa/

Exit mobile version