Ütlus “Patus oled sa sündinud ja patusena sa sured” on ilmselt kõigile tuttav. See paneb meid mõtisklema meie olemusest ja võimalustest vabaneda pattudest. Ahnus on kahtlemata meie inimkonna suurim probleem, sest sellest tulenevad kõik meie muud patud – kadedus, viha, õelus, isekus jne. Ahnus avab inimese tumeda poole ja nõuab inimeselt katkematut energia kulutamist maiste asjade omandamiseks. Surub raamidesse ning piirab hinge arengut. Ahnus on kõike hõlmav pahe, mille küüsi me pahaaimamatult ikka ja jälle langeme. See töötab läbi kiusatuste ja ahvatluste ning vahest pole ka kõige puhtamad inimesed sellest patust vabad. Me tahame rohkem kui me vajame! Me oleme täitmatud!
Ma püüan mõista, kuidas inimene jõudis omandi ihaluseni. Kas see juhtus inimese enda sisemise loomuse tõttu või oli see kellegi kõrvalise manipuleeriv suunamine? Miks algselt omandi kammitsatest vabad rändrahvad otsustasid äkitsi paikseks jääda ja lõpetasid iseenda peremeheks olemise?
Teadaoleva ajaloo käsitluse kohaselt muutus inimene paikseks vilja ja karilooma tekkimisega. Kusjuures selle sama ajaloo kohaselt inimese poolt kasvatud nisu vabas looduses tollel ajal ei esinenud – see oli aretatud. Seega keegi, kes aretas vilja, suunas inimest paikseks jääma – kasvatama vilja ja kariloomi.
Paikseks jäänud korilase toidulaud sõltus suuresti ilmast ning vaatamata pingutustele, jäi toidulaud kohati kesiseks. Kui aga ilm soosis ja saak oli hea, tekkisid varud. Ma leian, et just varud olid need, mis tekitasid omandi tunde ja soovi omada rohkem. Primitiivse, loomaliku mõtlemisega inimene teadis, et suuremad varud tähendab rohkemaid järglasi, seega suuremaid võimalusi populatsiooni säilimiseks. Kogukondlikus elukorralduses, kus saak jagati kogukonna liikmete vahel, puudus omandil toksiline maik. Tegemist oli ühisomandiga ja sellesse panustasid kõik kogukonna liikmed vastavalt oma oskustele ja võimetele, sest sellest sõltus nende ellujäämine. Majandamises tublimatel kogukondadel oli eelis – neile jäi kätte rohkem vilja ja kariloomi. Varude tekkega muutus ka suhtumine omandisse. Kui varusid jäi järgi, tuli need realiseerida ja seda teostati bartnertehingu abil. Edukamatest kogukondadest kasvasid välja ülikud, kes aja jooksul koos raha käibele võtuga, kujundasid sellise maailma nagu me tänapäeval tunneme. Raha muutis maailma ja orjastas inimese lõplikult. Inimese teadvuses oli ja on vaid üks teadmine – raha tähendas alati võimalust soetada seda, mida ihaleti. Sel ajal kui tasu eest väljas olev inimene sai omandist vaid unistada, omandas ülik maid, korraldas sõdu ja omandas veel suuremat võimu inimeste üle.
Selles ajast peale pole ju tegelikult midagi muutunud. Raha on ekvivalents omamissoovi rahuldamiseks . Ja siinkohal pole ju absoluutselt tähtis, kas omand on elus või elutu. Kaubaks läheb kõik – ka inimelud. Vanasti osteti raha eest orje, mida peeti tarbeesemena omandis. Kui ära kulus, soetati uus. Möödunud on sajandid, kuid orjapidamine pole ju tegelikult faktiliselt muutunud. Ori – inimesest on saanud kulumistähtajaga käibevara riigi bilansis.
Käibevara on ettevõtte (Riik) vara, mida kasutatakse või müüakse. Nagu te juba aru saite, siis kogu riigi toimimine on võimalik läbi omandi ja omamise. Tegelikult läbi omandi kuulume me süsteemi. Me oleksime justkui kellegi kinnisvara, kes tänu katkematule ihale midagi OMADA teenib enesele teadmata vara haldurile tulu, saamata seejuures sellest reaalselt kasumit. Meie kasumiks on illusioon kõrgemast elustandardist, mida me saame saavutada omandi hulga suurendamise läbi. Inimesed on suletud lõputusse majanduslikku nõiaringi, millest väljapääsu just kui pole. Ometigi väljapääs on ja selleks on oma ihadega võitlemine.
järgneb…
/Katrin Seppa/
