Lapse sünd on mõlema vanema vaimse küpsuse eksam. Laps ei tule mehe ja naise ellu niisama. Lapse sündi peaks vaatlema kui imet ja õnnistust. Kuna inimlapse sünnis on nii palju bioloogiliselt keerukaid nüansse, siis peaks vanemad olema õnnelikud ja tänulikud lapse, kui kõrgemalt poolt tulnud kingituse eest. Kas me ikka suudame last sellest aspektist vaadelda, või me võtame teda kui iseenesest mõistetavat jätku suguühtele?
Kõigest kolmekümne aasta jooksul, mis minu noorusest möödas, on ühiskonna „norm“ – täitkem maa lastega, asendunud mingi õõvastava aseainega, kus naine saab olla mees ja vastupidi. Omasoolised saavad lapsi ja moodustada midagi, mida nimetatakse pereks. Jumala poolt sõnad – minge, sigige ja saagu teid palju on aastatuhandete jooksul asendunud varjatud sõnumiga: “Parem kui te ei sigiks üldse!! Lapse kasvatamine on tehtud vanematele sihilikult koormaks ja sellel on ka põhjus, mida siinsed lugejad ilmselt teavad.
Jah, laps teeb koorma vedamise raskemaks eelkõige vastutuse suurenemise tõttu, kuid see kuidas me sellesse vastutusse suhtume, sõltub meie enda tõlgendusest antud sündmusesse.
Kas laps on meie jaoks kohustus või õnnistus?
Väga paljude jaoks muutub laps kohustuseks, sest enne lapse sündi olid naine ja mees vaid enda ning teineteise päralt. Nüüd, tuleb aga oma isiklikud vajadused kõrvale heita ja koondada tähelepanu „roosale“ pambule. Naine ja mees peavad unustama oma EGO vajadused, sest last ei saa nendest lähtuvalt kasvatada. Laps on eriline. Laps on pühadus. Laps on saladus, mille mees ja naine peavad enda jaoks lahti kodeerima.
Lapsed on antud meile kogemuseks ja meeldetuletuseks, kes me olime – puhtad, süütud, eelarvamusteta hinged. Vabad hinnangutest. Alati rõõmsameelsed ja säravad, täis õnne, valmis looma. Ja siis, mingist vanusest, naise ja mehe kaasabil, lükatakse laps ühiskonna hammasrataste vahele, hakates temast kujundama samasugust egotsentrilist, energeetiliselt tühja zombi inimest, kes käiks tulevikus tööl, teeniks raha, sünnitaks, et muuta puhtad olevused uuteks süsteemi orjadeks.
Lapse sünniga kasvab vastutus ja seda eriti emotsionaalses ja füüsilises plaanis. Naine peab mõtlema lisaks mehele, ka vastsündinud ilmakodanikule. Mees peab mõtlema nüüd materiaalse baasi suurendamise peale. See, missuguseid valikuid materiaalses plaanis mees ja naine teevad, sõltub ka koorma raskus, mida nad veavad. Neid kahte inimest vankri ees hoiab vastutus uue elu säilitamise ees. Enam pole võimalik lõtvade ohjadega koormat lohistada, sest selle tulemusel jääb kannatajaks süütu puhas olevus. Vastutuse omaks võtt ja sellest tulenev vanemlik käitumine sõltub sellest, kas laps sündis perre, sest see on ühiskonna norm või on laps midagi enamat mõlema jaoks. Sellest omakorda sõltub suhtumine vastutusse – kas see on koorem või südame asi.
Tänapäeva ühiskonnas saab naine olla naisena ainult lapse kandmise ja sünnitamise ajal. Naisele peale surutud rollid ja sellest tulenevate kohustustuste alla kuulub ka ühiskonnale kasuliku liikme kasvatamine. Seega, paljud lapsed sünnivad siia ilma mitte seetõttu, et see oli vanemate teadlik südamesoov , vaid seetõttu, et see on ühiskonna norm.
Laste sünd on palju aastatuhandeid olnud pigem ühtimise juhuslik kõrval produkt. Kohati ebavajalik. Nüüd kui kunagi varem, on naised läinud planeerimise teed, mis ongi tegelikult õige. Lapse planeerimine on justkui kuvand, visioon – MÕTE. Kui selles osalevad mees ja naine koos, siis nad panevad sellesse oma mõttejõu – energia. Nad loovad vaimu tasandil visiooni loomingust, mille nad paigutavad hiljem füüsiliselt teosse. Selle teo lükkejõuks on KIRG – ürgne ja ehe jõud, mis sunnib paarituma, et luua uus elu. Ilmsel te mõistate, et inimene/mees kasutab seda ürgset jõudu suuremalt jaolt enda keha vajaduse rahuldamiseks. Sellisel kujul on see raisatud energia, mis ei loo, ega anna ka asemele teistsugust energiat. Selleks, et seda saada, peab paaril ÜHTIMISE AJAL, olema peenhäälestus. Mõlemad peavad olema ühel lainel ja ka lõpetama samal ajal. Ainult sedasi saab toimuda energia vahetus. Kui mees ja naine tunnetavad ühtimisel üksteise energiat, siis naine avaneb nagu lootose õis. Tema kaitsvad müürid langevad ja mees ühildub läbi naise universumiga andes signaali, et ta on valmis võtma vastu Looja armastuse läbi lapse. Sellisel kombel eostatud laps, sünnib hingestatuna ja Jumaliku väega!!!.
Laps on parim viis armastuse tundmiseks ja väljenduseks, kus naine pühendab ennast täielikult lapsele. See on ennast unustav armastus. Mehe ülesanne on armastada last, mis on naise üsast. Mehe ego nõuab naise energia jagamist ainult endaga ja laps on tema silmis konkurent. Mees saab Jumalat tunda läbi lapse, kelle on ta eostanud ja naine hingestatud viljana maailma toonud. Läbi lapse saavad mees ja naine tundma Jumalikku armu ja armastust, mis omakorda lähendab mees ja naist vaimselt.
Naise ja mehe liit on Püha Kolmainsus füüsilisel tasandil. Kus laps on Poeg, mees on Isa/Jumal ja naine Püha Vaimu kandja ja vastuvõtja. Me kõik otsime müstilist Püha Graali, milleks on inimese Hing – anum, mis täitub mees ja nais energia abil läbi püha liidu, laste armastuse ja pere. Kui mees mõistab lapse olemust, siis saab ta omaks võtta lapse, mis pole tema enda seemnest tulnud. Ta mõistab, et ta saab tunda armastust, pühadust ja looja armu ning olla kontaktis Vaimuga läbi naise, sest armastus lapse vastu on omakasupüüdmatu. Me ei oota lapselt midagi vastutasuks, me lihtsalt armastame teda, sest ta kiirgab vastu seda, mida me tegelikult ise oleme. Meie hing tunneb selle instinktiivselt ära, sest me vajame päästmist meie endi eest. Paljud ootavad Jeesuse kui päästja tulekut, kuid PÄÄSTJA, keda me Jeesuseks nimetame ja läbi kelle me oma hinge saame päästa on tegelikult LAPS. Meil ei ole vaja oodata Jeesuse tulemist, sest LAPS ONGI MEIE PÄÄSTJA!
Inimene on jooksnud oma eksistentsiga lõpp-punkti, sest teadvusest on eemaldatud tõde NAISE pühadusest ja LAPS kui tõelise PÄÄSTJA on asendatud messiaga.
Miks on inimestel raske Jeesust omaks võtta, on seetõttu, et me kujutame teda täiskasvanud mehena. Kõik täiskasvanud on meie jaoks patused ja meil on raske armastada kedagi kes pole täiuslik. Sellest tulenevalt ei armasta me ka ise ennast, ega ole võimelised armastama ka kedagi teist. Aga kui me mõtlema lapse peale, siis me mõistame, et tal ei ole patte, ta on puhas valgus, ta on see, kes me olime. Me lihtsalt armastame seda abitut olevust, kes on väljanägemiselt väeti, kuid ometi on tal nii suur vägi, mis liidab inimesi läbi kõike hõlmava armastuse. Läbi LAPSE saame omaks võtta kõik inimesed sel planeedil, sest see lõpetab vastandumised, kuna me mõistame, et me kõik oleme ÜKS teadvus, puhas energia, mis peaks suunatud olema loomisele. Ja selleks ei ole vaja mitte midagi muud teha kui leida endas kaotatud laps. Kui see juhtub, siis jõuab inimkond tõelise ARMASTUSE kogemiseni.
/Katrin Seppa/
