Looduses teeb emasloom valiku, kellega paarituda ja järglasi soetada. Inimeste maailmas on ilmselt sama – naine valib mehe. Valib instinktiivselt arvestades mingite, vaid tema alateadvuses oleva kriteeriumite alusel. Nooruses tehtud valikud, on vanemas eas, kas mõistetavad või mõistetamatud. Naine võib ahastades vaadata oma diivani kaunistust ning mõelda:“ Kus mu silmad enne olid?“ Või siis, kõik on absoluutselt kaunis, matšo mees, maja, merzu, raha nagu muda, aga vot selle truudusega on nagu on. Mõlemal juhul tegi naine valiku, seega tuhka saab raputada ainult endale pähe. Sellest, kas ta on võimeline läbi oma energeetika suhet juhtima või mitte, sõltub nende edaspidise elutee harmoonilisus.
Suhe on nagu vanker, kuhu ette on rakendatud kaks koormalooma. Alguses on koorem kerge ja lustiline. Kaks noort, täis indu ja lusti, on koos kandamit vedamas. Nagu öeldakse, heas ja halvas. Kuid vankril on kombeks ajapikku raskemaks muutuda. Sinna koguneb materiaalset kola, olme probleemid ja ühised lapsed. Mida raskemaks vanker muutub, seda künklikumaks ja auklikumaks muutub tee. Füüsiline väsimus on keha bioloogiline külg, kuid vaimne väsimus on midagi muud. Tekib soov kandamit kergendada, jagada emotsionaalset vastutust. Siit saavad alguse erimeelsused, sest vastutuse koorma jagamine tekitab tõrget. Kõik paarid ei ole selleks võrdselt valmis. Vastutuse omaks võtmine on raske kui suhtest oodatakse teineteiselt vaid füüsilise rahulolu saavutamist. Vastutus on energia jagamine läbi toetamise ja mõistmise – läbi teadmise, et mõlemad on sama vankri ees, mille ette nad ennast vabatahtlikult ühiseks loomiseks rakendasid.
Kas te olete näinud koorma ette rakendatud looma, kes mingil hetkel otsustab rakendid purustada ja sealt minema kõndida? Kui üks ei jõua, siis ta peatub. Peatub, et puhata. Teine peatub ka. Ta ei hakka lohistama endaga kaasa koormat koos peatunud kaasteelisega. Nad seisavad mõlemad, võtavad aja puhkamiseks ja liiguvad edasi. Nii peaks ka inimeste maailmas olema. Kui asjad hakkavad üle jõu käima, siis tuleb teha peatus ja aru pidada. Kuid piits nimega ühiskond on julm – ta ei lase hetkekski elule tagasi vaadata ja meespool tunneb endal instinktiivselt vastustust kohustuse näol.
Mees on loomult impulsiivne. Ta kipub kõike isiklikult võtma, ennast süüdistama selles, et ta ei suuda piisavalt panustada. Naise eesmärk on meest rahustada ja tasakaalustada tema loomuses olevat impulsiivsust ja destruktiivset jõudu. Ta täiendab meest, tõstab teda kõrgemasse vibratsiooni ehk siis hingestab. Kui naine tegeleb vaid mehe ümmardamisega, siis jääb mehel saamata see, miks ta selle naisega ühines ja naine ei saa oma eesmärki täita. Läbi liigse poputamise, uputab naine mehe oma energiasse ja mehe energia läheb tasakaalust välja. Selle tulemusel tekivad laisad mehed, kelle tööväline aeg seisneb õllepurk käes teleka ees lesimises või sõpradega bubis hängides. See suhe on kõrvalt vaadetes nagu kummist rakenditega lohisev koorem, kus kumbki loom käib koorma eest kuskil mujal. Aga kes selle koorma nõnda raskeks tegi kui need kaks seal ees!
Suhted purunevadki peamiselt seetõttu, et inimeste energia on suunatud materiaalse maailma teenimisele!. Argiellu surutuna ei saagi õiged energiad liikuda. Kui naine on mattunud kodutöösse ja meespoole energia on suunatud vaid raha teenimisse, siis on mõlemail vastuvõtu kanalid kinni. Energia vahetust peaaegu ei toimu. Suhte alguses, kui veel on seksuaalne kirg ja huvi, siis kanalid on energiate liikumiseks avatud ja erimeelsused lahendatavad. Vanemas eas, on energiate tasakaalustamine praktiliselt võimatu.
Vahel tahavad naised teadlikult tekitada teisele poolele sisemise heaolutunde, sest neil on hetkel selline häälestus. Nad on jagamise ja loomise lainel. Naised loovad mitte konkreetselt meespoole jaoks, vaid see on antud hetke olemise seisundi peegeldamine loomingusse. See on seisund, kus naine soovib jagada selleks, et jagatu jõuaks läbi meelte vastuvõtjasse. Pole vahet, kas ta jagab seda oma partneriga või teiste lähikondlastega, sel hetkel on naine ühenduses Looja Vaimuga ning ta ühendab läbi enda universumi VÕRKU kõik, kes loomingut meeltega puudutavad.
Naised on nagu raadio lained, mida saavad püüda need, kes on võimelised tema sagedusele häälestuma. Me kuuleme raadiost midagi huvitavat, kuid selle mõistmine on muude segajate tõttu häiritud. See, mida me kuuleme, isegi sõnakatkenditena, köidab meid ja me ei taha kanalit vahetada. Nii on ka mees – naise suhetes. Naine on ühel sagedusel, kuid mehe vastuvõtja võimsus on mingil põhjusel piiratud. See, mida ta kuuleb, näeb, on ühelt poolt põnev, köitev, kuid katkendliku signaali tõttu ei jõua info kohale. Naine püüab timmida signaali võimsust, kohaldada heli jne aga vastuvõtja on lihtsalt teise ehitusega. Tema sisemine tung on saada mees ühiseks loomiseks samale lainele ja ühildada ta oma kanalisse. Nagu te mõistate, seda pole võimalik teostada suunates oma energia ainult välise ilu loomisele. Meespool maandub sellesse kui pehmesse patja ja lõpetab igasuguse arengu kõrgematesse sfääridesse! Milleks kuhugi pürgida, kui kõik, mida IHU, soovib on kogu aeg kätte saadav. Siit ka suhte probleemid. Kumbki ei saa aru, mis valesti on. Aga põhjus on mitu tuhat aastat kestnud vales naise kohta, mis hävitab ka meest mehena. Naine ja mees ei täida oma eesmärki füüsilises maailmas, vaid tegelevad ühiskonna poolt peale surutud rolli mängudega ja sellest tulenevalt võetud kohustustega! Kumbki neist ei ole vaba, sest mõlemal on oma vajadused, mida nad ei realiseeri, kuna ei mõista, kes on nad inimesena, mehe/naisena ja mis on nende eesmärk.