Ma arvan, et nüüdseks olen ma valmis kirjutama sellest, mis seab kahtluse alla inimese tekkeloo ja naise tõelise olemuse. Ma vabandan juba ette kõikide sügavalt usklike inimeste ees, kellele minu arutelu ja hüpotees võivad põhjustada valulikke aistinguid teadvuses. Ma vabandan ka meessoost inimeste ees, kellele antud kirjaread meelehärmi tekitada võivad. Kirjutan nii nagu antud hetkel tunnetan. Võimalik, et kui tunnetuslikke mustreid ja kogemusi juurde tuleb, siis kirjutan teisiti. Ma liigun väljastpoolt sissepoole, kuid see eeldab kõikide sisse söödetud teadmiste lammutamist. Võtke või jätke!
Sellele loole sain ma tõuke ühest FB ringelnud postitusest. Teemaks oligi naine, ilu ja selle jagamine, loomine meesolevusele. Taustaks oli tõesti kaunis ja hoolitsetud naisolevuse pilt. Võtsin aja sellesse süveneda, kuid alles siis kui seda oli jaganud ja kommenteerinud minu sõbralistis olevad inimesed. Ma lugesin teksti ja need read ei tahtnud loetud saada. Nad värelesid ja tantsisid minu silmade ees, kuid ei saanud teadvusesse paigutuda. Minu sisetunde jaoks oli seal midagi valesti ja ma tajusin seda. Siiski võtsin ma ennast kokku ja lugesin rahulikult süvenenult teksti läbi. Ja siis minu sees miski plahvatas. Ma kommenteerisin artikli alla, kuid need vastused, mis sealt tulid, mind ei rahustanud, vaid ärritasid veel rohkem. Ma ei saanud aru, mis mind selles, pealtnäha süütus tekstis endast välja viis selliselt, et ma ei suutnud öösel magada. Hommikul lendas emotsioonide punn pealt. Tundsin, et pean ennast kuhugi välja paiskama, rääkima inimesega, kes on minuga lähedane ja kes on naine.
Järgnev mõttelõng on sügav mõtiskluste jada, mis ei pretendeeri tõele, kuna see on minu isiklik tunnetus antud teemas. Hüpoteesini jõudes kasutasin teadaolevaid infoallikaid ja see, mis ma enda jaoks ära tundsin, on minu jaoks väga loogiline ja arusaadav. Läbi analüüsi mõistsin, mis mind artikli juures ärritas. See oli teadmine, et meile on tuhandeid aastaid valetatud NAISE olemusest. Artikkel ärritas minu sisemist teadmist ja ma tundsin sügavat vasturääkivust kirjaridade ja enda tunnetusliku maailma vahel selliselt, et peas plahvatas küsimus: AGA MILLEKS SIIS NAINE LOODI?
PÜHAKIRI väidab, et naine loodi mehele abiks. Seega, naine on loodud mehe ümardamiseks ja temale igakülgse heaolu pakkumiseks. Tõestusi, et see nii ka oli, saame lugeda teadaoleva ajaloo märkmetest. Kogu ajaloo vältel on rõhutatud meesolevust kui Jumala täiuslikku loomingut. Kui mees on täiuslik, siis milleks oli vaja abilist? Kui me sukeldume tänapäeva maailma, siis selgub, et sellised pisiasjad, nagu söögi tegemine ja kodu korras hoidmiseks on vaja naise olemasolu. Siinkohal ja all tekstis edaspidi, ei ole tegu üldistamisega .
Põnev on see, et abiline peab lisaks olema ahvatlev ka ihulise naudingu mõttes. Seega antud võrrandist lähtuvalt seisnes Jumala eesmärk, naise loomisel selles, et naine jagaks oma ilu voodis, taldrikul ja majas ning oleks lihtsalt koduabiline koondnimetusega NAINE. Tõesti, see tundub nii jabur ja primitiivne tõlgendus Jumala loomingule. Nagu me teame, kõik, mida Jumal on loonud on täiuslik, seda enam tekib kahtlus, kuidas loomine Evaga rappa läks. Luua midagi, sisuliselt ei millestki, on ka maise inimese kui Looja tunnus. Ribi, on osa mehe ihust, osa mateeriast, vormituna naiseks. Ometigi, pole meesolevus oma bioloogilises kehas ribi kaotanud. Nii mees kui naisolevus on bioloogiliselt sarnased, välja arvatud soolise tunnused ja välise maailma energeetiline tunnetus.
Seega, kui naise ainukeseks eesmärgiks on välise ilu loomine, siis on see minu silmis naise madaldamine hingetuks substantsiks, esemeks, nagu seda on näiteks mööbel, mille eesmärk on teatud ajahetkel mugandada peremehe istumist. Paraku mööbel on olme ese ja see kulub nagu ka naine. Naine kulub eelkõige energeetilises plaanis ja see kulumine väljendub naise füüsises. Meesolevusele, kes elab materialistilikus maailmas ning on harjunud, et alati saab eset taastada või meisterdada uus, on naise kulumine arusaamatu. Tema loogika ütleb: “Seda pole võimalik taastada“ ja see tekitab suhetes erimeelsusi kuni selleni, et naine asendatakse uue vähem kulunumaga. Vähesed paarid kõnnivad elu lõpuni koos. Need paarid, kes jõuavad harmooniliselt koos elada ilmaliku elu piirini, on planetaarses mastaabis ülivähe. Enamus elavad lihtsalt harjumusest, sest üks pooltest, tavaliselt naispool jätkab oma energiaga meespoole toitmist.
Siinkohal võib tekkida küsimus, miks naine seda teeb. Vastuseid on palju ja iga paari jaoks on selleks oma põhjus. Mõne naise jaoks on see karma õppetund, mille ta lihtsalt peab läbi tegema. Paarid tekivad, sest mees ja naine on üksteist valinud ja see valik tähendab õppimist. Kooselu ongi areng ja õppimine nii heas kui halvas. Ainult heas ei olegi arengut. Halvas, kus katsumusele pannakse poolte iseloomu eripärad, lapse kasvatamine ja materiaalsus, on elu ülikool. Kui paar suudab suhtes olemise õppetunnid omandada, siis jääb paar lihtsalt sõpradeks. Nad ei toida enam üksteist energeetilises plaanis, sest nende energiad on muutunud üheks. Paraku tekivad erimeelsused siis, kui liblikad kõhus ja kirg on sumbunud ning peale on voolanud argielu koos lastega, olme koos vastutusega. Tekib kainenemine ja ärkamine enda loodud illusioonist. Selle suhte edasi kestmine või purunemine sõltub väga paljuski poolte minevikust. Perest ja vaimsest küpsusest. Kui paaril on lapsed, siis valib naine instinktiivselt suhte jätkamise, sest mees on tema silmis pere toitja. Kui meesolevus ennast ei õigusta mingis plaanis, siis lülitab naine ennast ellujäämise režiimile ehk läheb üle mees energiale. Kui see periood on naise elus piisavalt pikk, siis ta avastab, et see, kelle ta endale partneriks valis, on talle olnud ÕPETAJAKS. Ja õpetajas ei ole midagi, mis endast välja viib. Õpetaja on selleks, et areneda. Ja siis selgub, et naine on õppinud tundma teise poole kõiki tahke, omandanud sellega koos käivad õppetunnid, kuid eesmärk – harmoonia loomine jääb. Lihtsalt see ei toimu enam kohustusest, vaid vabast tahtest.
järgneb…
/Katrin Seppa/
