Pere ei teki – pere luuakse. Võime paljuneda ja kasvatada lastest eelkõige inimesed, mitte ühiskonna liikmed, on iga täiskasvanu jaoks ilmselt elu kõige suurim väljakutse. Sa pead tegema midagi, kus puudub kogemus ja juhend. Sa pead juhinduma iseenda sisemisest tunnetusest. Peamised toimingud on füüsilist laadi ja eeldavad laste toitmist ja riietamist, turvatunde pakkumist (Maslow inimvajadused). Kuid inimeseks saamiseks selleks ei piisa. Inimene on Jumala looming ja laps on täiskasvanud inimese looming. Laps peegeldab vanemaid ja ühiskond selle liikmete näol, koosneb omakorda lastevanemate loomingust. Kui Jumal puhus inimesele hinge sisse, siis lapsevanem on omakorda lapse hingestaja füüsilises maailmas.
Väikestele lastele meeldib kui vanemad mängivad nendega kaasa – muutuvad justkui nendeks. Lastel on loomupärane uudishimu, mille janu saavad kustutada ainult täiskasvanud, tutvustades välismaailma kõiki võimalus ja ka ohtusi. Pere on pisike mudel ühiskonnast, kus on paika pandud kindlad reeglid, kohustused ja ka vastutus. Kui laps on neisse kaasatud, siis õpib laps tulevikus eristama päriselu ühiskondliku elu rollist. Ilmselt mõistavad kõik, et traditsioonilise pere lammutamisega muutub tuleviku ühiskonna pale. See on kestnud iseäranis viimased 120 aastat, kus lastelt rööviti lapsepõlv ning sunniti neid täitma täiskasvanu rolle ühiskonnas. Tuletage meelde eelmise sajandi töösturevolutsiooni, kus lapstööjõudu kasutati kõikvõimalikel rasketel töödel. Nad töötasid kaevandustes, tehastes. Teise maailmasõja ajal pommitehastes. Ja seda kõike loosungi all – kõik parema tuleviku nimel ja inimese arengu hüvanguks. Industriaalse tööstuse arenguga kasvas üles terve põlvkond lapsi kes olid jäetud ilma lapsepõlvest ning seega võimalusest eristama mängu päris elust. Laps, kes on jäetud eakohalistest mängudest ilma, ei suuda eristada fiktsiooni pärismaailmast. Samm-samm haaval, iga põlvkonnaga luuakse uut tüüpi inimest – kuulekat töölisrassi. Mängijate hulk kasvab mõtlemisvõimetute inimeste arvelt, kes ei mõista, et on kõigest osatäitjad kellegi mängus. Ega seegi sajand ei erinegi millegi poolest. Meie planeedil on jätkuvalt planetaarses mastaabis miljoneid lapsi, kes teevad mitte eakohast tööd. Ilmselt ei pea ma mainima, et nende töö vilju kasutame me kõik, mõtlemata, et läbi selle soodustame tulevikus veel suuremat laste ekspluateerimist ja mängus osalejate hulka. Me ei protesteeri, sest me ei näe alternatiive. Ja oma teadmatuses ja vaikivas nõusolekus, anname kogu protsessile hoogu juurde loovutades lapsed mänguritele.
Kui enne oli MÄNG vaid majandus suunaline, siis nüüd pakub sellele konkurentsi tehno, meditsiin ja IT. Iga valdkond tahab olla ise mängujuht ja seda enda nägemuse järgi kujundada.
MÄNGUS, kus me kõik antud ajal osaleme, ei ole peaaegu üldse elusaid inimesi, sest me kasvatame lapsed isikuteks, mitte elusateks inimesteks, kes teavad, kes nad on ning tahavad elukutselt olla. Paraku, enamus inimesi on isikukoodiga isikud, kes on nagu kariloomad kellegi registris. Algselt olid need kaks mõistet – „ elus inimene“ ja „isik“ pikalt arusaamatud, Kuid Bing Chat eraldab kenasti inimese isikust: „Inimene viitab bioloogilisele olendile, kellel on mõtlemisvõime ja kes eksisteerib füüsilisel kujul. Isik on laiem mõiste, mis hõlmab nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid.“ Seega, olles isik, ei pea sul olema mõtlemisevõime ja sa ei pea eksisteerima füüsilisel kujul. Piisab kui sa esined avatari rollis, mille võimalusi sulle nutitelefonid ja ka sotsmeedia ohtralt pakub. Piisab kui sa loovutad oma elusa inimese olemise identiteedi tehisintellektile, kes esineb sinuna ja elab sinu eest temale arusaadaval moel. FB on selleks ehe näide. Paljud pole veel sellest platvormist läbi hammustanud, kuid tegemist on äärmiselt kavala süsteemiga, millesse on püütud suurem osa inimkonnast. IT mängurid on läbi feissbuuki loomas oma verisooni MÄNGUST, kus profiili taga puudub reaalne inimene. Avatari taga võib olla AI enda konstrueeritud mudel inimesest, kelle info on kaaperdatud (minu lugu Digi maailm) See oleks nagu mäng mängus. Kogu MÄNG meenutab kangesti Jumangi mängu, millest saab lahkuda vaid siis kui sa mängid lõpuni.
Järgneb…
/Katrin Seppa/
