Vaimne areng ei saa toimuda kui inimene ei ole jõudnud füüsilises maailmas eneseteostuseni. Ja seda võimaldabki MÄNG, milles me kõik osaleme.
Algselt oli MÄNG teistsugune. Õigem oleks öelda, et kunagi ammu lasti välja MÄNGU – DEMO versioon maailmast, milles elasid inimesed ja muud elukad. Inimesed, selles maailmas ei saanud suurt midagi teha kui tegeleda ellujäämisega. Sellises maailmas puudusid hingestatud olevuse võimalused vaimseks arenguks. Seetõttu tuli DEMO versioon ümber kirjutada ja luua vajalik keskkond, mis seda võimaldaks. Nii see inimkond arenes, tasahaaval, oma vigadest õppides ja mitte õppides. Kuid mingil hetkel kirjutati MÄNG kardinaalselt ümber ja selle tulemusena ei liigu enam inimesed oma arengus edasi, vaid hoopis tagasi. Inimese kui Homo Sapiensi võimalused vaimseks arenguks on lõppenud juba ammu. Tahaks öelda, mitu sajandit tagasi. Kuid aeg on suhteline ja selle kulg sõltub vaid meie enda sisemisest tunnetusest. Ajatus on muudetud ajaks ja sellele on antud numbriline väärtus. Lõpmatus on muutunud lõplikuks, jätmata kohta teistsugusele maailmale kui ainult füüsilisele kui ainukesele tõelisele reaalsusele. Aga selle taga on teine maailm, mida me ei näe, kuid võime tunnetada. See on hoopis teisel tasandil. Need, kes on arvutimänge mänginud teavad millest ma räägin – next level, vaimu maailm kuhu jõuab läbi kiusatuste ületamise või nende kiusatuste kogemise siin füüsilises maailmas. (Vahe märkusena ütlen, et ma pole mängur ja viimane kord mängisin arvutimängu 1997a. Seega siinkohal juhindun vaid sisemisest tunnetusest, sest arvutite ja mängude koha pealt olen ma võhik.) Ma püüan mõista mis hullumeelses maailmas me elame, sest see elu, milles me osaleme, tundub väga kunstlik. Selle sisu pole muutunud karvavõrdki meile teadoleva ajaloo jooksul. Muudatused on ainult arhitektuuris, kostüümides, tehnikas. Kõik muu on täpselt sama. Inimkond oleks nagu mingis ajasõlmes kinni võimaluseta sealt väljuda. Kuid mingi sisemine tunne ütleb, et väljapääs on. Kus ja kuidas, ma veel ei tea.
Kui ma ülikoolis õppisin, siis arvasin et inimese areng on enesevajaduste püramiidil ülesse pürgimine – jõuda sinna absoluutsesse tippu – enesetoestuseni. Koos kõige sinna juurde kuuluvaga – hea tasuv töökoht, pidevalt kasvav materiaalne heaolu, tunnustus jne. Kuid mida kõrgemale ma jõudsin, seda rohkem ma mõistsin, et materiaalne heaolu on subjektiivne ja vajaduspõhine. Enamus inimestele on materiaalne heaolu ehk kullasäras rikkus kättesaamatu. Selle eest kantakse hoolt, et inimesed kaevandaks „kulda“ elu lõpuni saamata maitsta sellega samaväärseid hüvesi. Selle taipamine aitas mul mõista, et mul ei ole mõtet oma elu kulutada püüdes hüpata latini, mida keegi pidevalt tõstab. Leppisin sellega, mis mul on ja lootsin vaid enda oskustele, teadmistele ja füüsisele. Nüüd pole mul midagi vaja. Ja seetõttu meedias leviv slogan: Sul pole midagi ja sa oled õnnelik“ ei tekita minus mitte mingisuguseid emotsioone. Mul pole kunagi midagi eriti olnud, seega pole mul midagi kaotada ja järelikult olen ma nagunii õnnelik. Sest inimesel, kellelt pole midagi võtta on kontrolli alt väljas. Puuduvad mõjutamise hoovad. Ütlete, aga elu. Mis on elu? Keha nagu ka kõik muu, mida me selles füüsilises maailmas kasutame on ju kõigest laenuks. Kui me sulgeme füüsilise maailma ukse, siis kõik, mis teenis meid maises elus, jääb maha. Seetõttu tundubki igasuguste füüsilise maailma „reliktide“ korjamine ja omandisse klammerdumine energia ja elu raiskamisena. Mida rohkem me klammerdume olemasolevasse, kartes seda kaotada, seda tõenäolisemalt me sellest ilma jääme. Me oleme loojad ja me loome mõtetega maailma. See on fakt, mida ma olen oma elu jooksul korduvalt kogenud. Kuid mäng, kus me osaleme ei ole püsiv. Mäng on fiktsioon väljaspool inimese enda elu. Kõik, mida me enda ümber näeme pole püsiv. See on pidevalt muutuv, sest muutuvad mängu reeglid, paraku, enamus mängijate kahjuks.
MÄNGU nimi on ÜHISKOND, oma heas ja halvas, kus koore riisub mängu reeglite kirjutaja.
Kui te arvate, et tema pole mängija, siis te eksite. Tema käes on pank! Mäng on segu Monopolist ja Pokkerist. Nagu te teate iga mängu kulg ja ka lõpp on alati ettearvamatud – selles ongi mängu võlu! Kõik tahavad võita, kuid nagu te teate – mängus saab olla ainult üks võitja või võitja meeskond.
Järgneb… https://t.me/katifilosoofia
/Katrin Seppa/
