Uutes globaalsetes tuultes, kus toimub aktiivne rahvastiku segunemine on tendents rahvuse mõiste kadumisele. Sedasama võime märgata ka eesti rahvuse puhul, sest masse see enam ei kõneta. Sellele on juurde tulnud mingi mõru mekk ning seda kaitsev « ümbris » on aja jooksul murenema hakanud. Aatelisus koos rahvusliku ärkamisega 90-ndatel, oli rahvale kenas pakendis müüdud illusioon selleks, et teenida vaid teatud ringkonna huvide realiseerumist ning samal ajal panna rahvas ettenähtud suunas liikuma. Inim traumadele ja kannatustele üles ehitatud visioon helgest tulevikust oli nii võimas ja kaasahaarav, et see kõnetas ning inimesed läksid sellega kaasa. Pisarad palgel uskusid nad siiralt neile müüdud illusiooni vabadusest ja paremast, helgest tulevikust. Inimesed usuvad peamiselt seda, mida näevad. Mis vaateväljast välja jääb, tundub olevat uskumatu. Seetõttu müts maha nende ees, kes nii kaunilt oskavad nähtamatut nähtavaks teha ja inimenergiaga manipuleerida!
Eestlus on kaotanud oma mõtte, sellel pole enam sädet ega energiat, mis seda formatsiooni koos on hoidnud, sest tuli see ju suuresti inimestelt endilt. Nemad toitsid eestlust oma usuga. Aga kui usu alustalad hakkasid murenema, siis kadus ka lootus. Ilma usuta, surevad ajapikku kõik kunstlikud formatsioonid. Nii sureb ka eestlus ja rahvus nimega eestlane. Mis ei tähenda, et rahvas nimega eestlane peaks täiesti välja surema. Mingi aeg ta veel kestab, kuid võõras kultuuriruum neelab ta paratamatult alla. Ja siin pole süüdi see võõras, vaid eestlane ise, sest ta ei teadnud, mis tähendab eestlaseks olemine. Atribuutika lehvitamine pühade ajal või rinda tagumine eestlane olla on uhke ja hää, ei ole eestlaseks olemine. Pakutud visioon heaolust ei olnud eestluse sisuks. Seepärast pole imestada, et koos riigi kollapsiga ja heaolu surmaga kaob ka eestlane ajalukku. Ja selles pole absoluutselt midagi kurba, sest maskid kukuvad maha ja alles jääb tõeline inimene, see ehe ja õige, kes kunagi oli ja keda Maarahvaks kutsuti. Ma tean, mida ma praegu teen, ma lammutan kunstlikku loodud maailma selleks, et jõuda tuumani. Palun mõistke mind õigesti, ma ei saa võtta ära seda, mida füüsilisel kujul tegelikult ei eksisteeri, see on kõigest kuvand, millele on “elu” sisse puhutud inimenergia ja atribuutika abil. Kui energiat enam pole, siis atribuutikal ei ole jõudu seda kuvandit ülal hoida. Keegi ei keela olla jätkuvalt eestlane, ka mina pean ennast eestlaseks! Kuid, eelkõige olen ma inimene sellest tulenevate väärtustega ja alles siis eestlane, kõige muu sinna juurde kuuluvaga.
Ma olen eestluse teemat puudutanud korduvalt. Viimase aasta jooksul mitmeid kordi. Ja mitte keegi ei suutnud mulle vastata, mis teeb eestlasest eestlase. Kui inimene ei suuda vastata antud küsimusele, siis ta ei tea, mis selle sisu on ja kes ta ise on! Järgnev küsimus võiks olla, aga kes ma siis olen? Ma saan aru, et me seome ennast kunstlikult loodud formatsioonidega nagu seda on näiteks riik, kuid me ei tea, kes me väljaspool seda oleme. Ma olen rääkinud ka rollidest ja maskidest. Sidudes ennast ühiskonnas oleva nähtavaga, ei mõtle me kordagi, et me klammerdume kõige selle külge. Me tavatseme öelda “Riik see oleme meie!” Meie ei ole riik!!! Riik koosneb meist– elusatest inimestest. Ennast identifitseerides riigina, muutume samasuguseks kunstlikuks moodustiseks nagu seda on riik andes ära elusa inimese staatuse. Riik ei ole elus! Riik muutub elusaks ainult selles elavate inimeste arvelt.
Palju aastaid oma elust identifitseerisin ennast tegevusega, mida viljelesin. Mingil hetkel hakkas peas vasardama, aga kui mul pole enam seda tööd, mis mulle meeldib ja mida ma teen, kes ma siis olen? Ma ei saanudki kohe vastust. Ma olin nii kinni kõiges selles, mida ma viimased 15 aastat olen teinud. Mina olin töö ja töö oli mina – me olime kokku kasvanud. Nüüd ma mõistan, et kui mul pole enam seda tööd, mis mulle meeldib, siis ei kao mina kuhugi. Mina olen ikka olemas ja ma saan teha mis iganes ma tahan, aga ma ei pea enda identiteeti sellega siduma. Kui ma kalale lähen, kas ma siis olen automaatselt kalamees või ma olen lihtsalt inimene, kes püüab kala, sest tal on tuju seda teha. Ma olen vaba valikutes, vaba liikumistes, vaba arengus. Kui ma tunnen, et see tegevus, mida ma teen, mind enam ei rahulda, ei paku arengut, siis ma liigun edasi, ilma igasugu süümepiinata. Seda tegevust tuleks võtta kui kogemuse omandamist, kui ajutist etappi elus. Lapsed kasvavad riietest välja, nii peaks ka inimene kasvama välja tegevustest või formatsioonidest, mis enam ei teeni. Seepärast, me peaksime olema tänulikud, et eestlus kui kunstlik formatsioon lõpeb ja saame pöörduda tagasi oma juurte juurde ja õpime ennast taas tundma. Me saame tagasi oma võimed ja väe, kui me laseme sel juhtuda! Ma ei räägi, et me peaks kõik hakkama maal nokitsema- see polegi võimalik! Aeg on edasi liikunud. Kõik on muutunud. Pole mõtet klammerduda surevasse riiki ja rahvusesse, vaid pöörama pilgud universumisse, kust me pärit oleme. Läbi enese taasleidmise saame luua oma juurte tasandilt uue ühiskonna. See on nullist alustamine. Me paneme vana ukse kinni ja alustame puhtalt lehelt. Missugune see olema saab – ma ei tea. See oleneb meist endist, meie energiast, meie mõtetest ja loomise võimest. Kui aeg selleks küps on, siis ta näitab meile võimalusi. Edasi on meie enda tahe ja töö.
järgneb..
/Katrin Seppa/
