Roiskuva riigi taustal tekib vägisi küsimus, kuidas päästa kodumaa . Ma ei pea õigeks riigi päästmist, sest see on fiktsioon. Olen oma eelnevates lugudes kirjutanud, et riik on kõigest ettevõte ja rahvas selles pole isegi mitte palga töötajad, vaid pärisori. See on lihtsalt mäng, milles me kõik vabatahtlikult sunniviisiliselt osaleme. Mingi osa inimesi soovib päästa riiki, luua paremat ühsikonda. Kuidas on võimalik vanade vahendite ja elementidega luua midagi uut? Kuidas on võimalik luua paremat ühiskonda, kui enamus hingi on kahedimensionaalses mõõtmes? Näib, et see on lahendamatu müsteerium, sest igas riigis tõusevad üles samasugused küsimused. Probleem on inimese hinge olemuses. Näib, et suurem osa hingi on lihtsalt aretatud selleks, et nad oleks sõnakuulelikud ja täidaks ettenähtud programmi osa. Nende ainukeseks motivaatoriks on ajju voolav dopamiin, mida saadakse doosidena meediast peale süsteemile kasulikku tööd. See on ainuke “triger”, mis sunnib hommikul tööle minema, sest õhtul saab uue laksu. See on preemia töö eest.
Praegused suunamudijad pakuvad olukorra lahendamiseks ja riigi päästmiseks vanu lahendusi. Nagu me teame, on Eesti riik lõpetanud alati fiaskoga, seega samade tööriistadega “maja” enam kokku ei klopsi. On vaja midagi fundamentaalset uut – ühist nimetajat, mis inimesed kokku tooks. Seda nimetajat ei ole vaja kaugelt ostima minna. Meil on olemas suur impeerium idanaabri näol, mis on elavaks tõestuseks sellele, kuidas ja mil moel on võimalik rahvast ühendada. Kaheplaanilisusest tulenevalt ei ole eestlane võimeline mõistma venelasi, kuid neil on midagi sellist, mille oleme meie kaotanud.
Kodumaa tunnetus antakse kaasa emapiimaga ja see oli vähemalt 140 aastat tagasi siin elavatel inimestel olemas. Ja need vennad, kes sõdisid kunagi Eesti eest, sõdisid kodumaa kestmajäämise, mitte Eesti Riigi eest! Selle valega eksitatakse rahvast veel sügavamale valede padrikusse. Meeldib see meile või mitte, kuid okupatsiooni aeg oli Eesti inimeste arengu aeg. See oli suuremalt jaolt ka parim aeg rahvuslikus mõttes. Ma ei oota, et te selles osas minuga nõustuma peaksite. See on kõigest minu nägemus. Peale II maailmasõda toimus kodumaa üles ehitus. Tehti seda suures osas siia toodud venelaste arvelt. Ja nende kodumaa patriotism, kandus ka siinsetele elanikele selliselt, et see võimaldas üles ehitada pikalt ja suhteliselt rahumeelset toimiv ühiskond. Selles lauses pole tagamõtet, justkui ma ihaldan impeeriumiga taasühinemist !!! See artikkel on iga ühe jaoks sügavale hinge vaatamise hetk selleks, et mõista, kes me oleme, kuhu kuulume !
Väikerahvana soovime olla suured, kuid suureks olemist tuleb õppida. Meie kõrval on suur naaber, kellelt on midagi laenuks võtta ja enda jaoks kohaldada.
Me pole kunagi esitanud küsimust, miks venelased võitmatud on. Ma ütlen teile – nad väärtustavad kodumaad ja on nõus selle kestma jäämise eest võitlema. Nad ei võitle, mitte riigi eest, mis on fiktiivne moodustis, vaid eksistentsi nimel. Eksistentsi eest võitlemine tähendab püüdlust säilitada ja parandada oma elu ja olemist, sageli rasketes või väljakutsuvates tingimustes. Arvestades territooriumi suurust ja kohati väga karme looduslikke tingimusi, on meie naabrid sellega tegelenud sajandeid. See hõlmas füüsilist ellujäämist kui ka vaimset ja emotsionaalset vastupidavust. Seega, nad on karastunud geneetilisel tasandil. Eksistentsi saavutamine rõhutab individuaalset vabadust, valikuid ja vastutust oma elu eest . Võitlus kestma jäämise eest, on inimese püüdlus leida tähendus ja eesmärk maailmas, mis võib tunduda küll kaootiline ja mõttetu, kuid see hõlmab vastuseisu ühiskondlikele normidele ja ootustele selleks, et leida oma autentne tee ja identiteet. Näib, et venelaste jaoks on identiteedi küsimus ääretult oluline, olulisem, kui meile eestlastele, sest meie identiteet on kõigest eestlaseks olemine, mille sisu on aja jooksul tühiseks muutunud. Venelased mõistavad juure tasandil, et kodumaa peab õitsema, sest kui sul on maa, siis oled sa kaetud ja toidetud. Kodumaa rikkus ressursside näol, tähendab turvatunde olemasaolu, kindlustatust, võimalusi järglasi soetada ja need üles kasvatada, sest keskkond soosib seda. Kui on viljakas keskkond, siis sinna saab tekkida ka ühiskond riigi näol. Seega, eestlasi saab ühendada ühe mütsi alla ainult kodumaa tunnetus. See on nimetaja, mis saaks siin elavad inimesed ühte liita, kuid seda juhul kui tunnetatakse ohtu eksistentsile. Ma ei tahaks lahterdada, kuid paraku, enamus ei saa aru eesti rahva eksistensiaalsest ohust – see mõiste jääb hinge olemuse tõttu tundmatuks. Nende ohutunnetuse mõõde võrdub heaolust ilma jäämisega. Tahame või ei taha, aga “ilmajäämine” on juba stsenaariumisse sisse kirjutatud, sest ilma selleta ei teki mõistmist ja tervenemist ning sügavat arusaamist, et keskkonna hääbumine tähendab paratamatult ka riigi hääbumist. Riik ilma vajaliku ressursita ei püsi. Kui väikeriigis on kõik ressursid ammendatud, kaob riik ja kaovad ka seda asustavad inimesed. Ja see on paratamatus! Kui inimesed ei tunneta kodumaad ja identifitseerivad ennast vaid riigi kodanikena, siis on nad määratud hukkuma. Kui riik pankroti läheb, siis on pankrotis ka selle kodanik. Inimesed saavad elada vaid siis kui neile pakutakse võimalust isiklikuks vastutuseks oma elude ees selliselt, et tagada riigi käe käigust sõltumatus söögis, peavarjus, energias ja puhta vee näol. Taoline sõltumatus tekitab isikliku kindlustunde ehk turvatunde . Ainult läbi selle on võimalik ühiskonna normaalne funktsioneerimine ja on ka tagatud rahva kestmajäämine sündimuse näol. Kui taoline sõltumatus on võimalik saavutada üksik indiviidi näol, siis on see võimalik ka ühiskondlikul tasandil, kuid selleks peab vahelt kaduma AHNUS. Seega selle Maa inimesi ühendavaks märksõnaks jääb KODUMAA – metsad, jõed, järved, kodumajapidamine, talud, mis on RESSURSS. Ilma selleta Eesti ei jää püsima. Ja kui me tahame väikerahvana ellu jääda, siis peab igaüks oma hinge tasandil mõistma, et me oleme eelkõige INIMESED – mitte EESTLASED. Ja kui see sügav teadmine on kohale jõdunud, siis saab rääkida ka mingist tervenemisest ja täiesti unikaalse ühiskonna loomisest. Muul juhul tuleb leppida tõsiasjaga, läheb riik ja sellega koos ka inimesed.
järgneb…
/Katrin Seppa/
