Kas paljud eestimaalased arvavad, et Integratsioon on võimalik?

Soovitan kuulata Weebiraadio „Lihtsalt&Keerutamata 32 saadet- Integratsioon Suur kummardus kõigile, kes tõid arutamiseks välja olulised märksõnad nagu: kuuluvustunne, eesti- ja venekogukond, ülemnõukogu=riigikogu, miilits=politsei jne.

 Võtame siis matemaatika oma eelduse, väite ja tõestusega appi.

1. Eeldus .Kuuluvus tundega arvatakse sedasi, et kuulutakse heasse erakonda, kogukonda, perekonda, aga need kes neid tundeid tekitavad ei ole kahjuks meie hulgast. Hõiget: „Rohepööre tuleb“. Seda ei olnud nõuka ajal võimalik hõigata, sest kolme tühja õllepudeli tagastamise eest sai osta täispudeli õlut. Keegi ei leidnud klaaspudeleid prügikastist. Praegused eestimaalased teavad täpselt, et raha tuleb „seinast“ ja toit poest.

2. Väide. Eeldus tundub olevat täitsa õige. Võtame jälle otse loodusseadused appi. Võtame näiteks vähid. Eestisse on toodud kolm välisliiki ja nad ei lase kohalikul jõevähil paljuneda. Tuuakse loomi ja taimi teistest kliimavööndist ja eriliigid ei soovi intergreeruda eesti Ma ise olen peale Stalini surma sündinud . Ja mäletan onude ja tädide jutte sõjast jne. Peale Stalini surma tekkis tohutu beebibuum, rahvas kaotas siis suure kartmise tunde, mida praegu igapäevaselt uuesti kasvatatakse. Elasin kuni 25 aastani K-Järvel. Tollal oli huvitav asi üle Eesti, kui eestlane oli K-Järvelt, siis oli ta üle Eesti tehtud poiss. Kõik austasid teda, sest enamus ei tahtnud, sinna Eesti „Chicagosse“ minna.

3. Tõestus.  Arvan, et integreerumist oma rahvaga ega siia tulnud uusmaasaajatega ei tule. Näide aastast. 1976  tuli Tallinna Polütehnikumis teha diplomitöö. Ma ei tahtnud Sillamäe sidest projektitööd võtta, sest mulle sugugi ei meeldinud need ülihakkajad KGB pealtkuulajad. Kuid ühel Mustlast (mulgist)koolikaaslasel  oli õnneks kaks diplomitöö ülesannet. Aga ta oli väga kade. Ainult kui teised grupikaaslased sekkusid , siis ta loovutas ühe töö mulle. See oli Mustla telefonijaama laiendamine. Pidin seal üks kuu töötama ja elama postkontoris. Kuna rahaga oli kitsas, siis sain sooja toitu lubada lõunaajal õllebaaris. Paar korda olin saanud seal kõhtu täita  õlu ja sardelliga, kui kamraad tuli ütlema, et ärgu ma sinna baari enam oma nägu näidaku või muidu nad tulevad füüsiliselt selgitama. Rääkis veel, et nende pealik on  Sulev, kes sõitis kolhoosi piimaautoga kraavi, istus veidi ka vanglas. Selles kohas , kui Viljandi poolt Mustlasse sisse sõita on „Sulevi“ bussipeatus.  Kamraadile ütlesin, et maini neile seda, et „viru veri ei värise“ ja et mul ei ole kusagil sooja toitu osta. Kamraad läks ja ütles baaris selle teate edasi, mulle ta enam vastust tooma ei tulnud. Mul oli Sinimägedes võidelnud ja Siberi vangilaagris olnud onu nahkmantel seljas. Sinna varukassse oli lihtne kepp-nuia peita. Läksin, siis baari ja tellisin igapäevase toidu ja joogi. Baaripidaja ei tahtnud müüa, aga müüs koheselt kui küsisin „Kaebuste raamatut“. Sõin ja jõin oma toidu rahulikult ära, ilma nendega silmsidet tekitamata ja läksin ära. Järgmine päev tulin enne lõunat, et ehk ei trehva neid. Istus ainult Sulev ja ta tuli minu juurde. Peale tervitust, ta küsis, kas olen K-Järvelt ja kas ma saan teda aidata viie rublaga. Kuna ta küsis abi, siis ma võtsin oma rahakoti ja sain sealt kopikatega 5 rubla kokku, Ütlesin, et rohkem ei ole. Sulev ütles, et läheme taksoga Viljandi, tal on täna palgapäev. Asi oligi lahendatud, sain sealt korraliku kamraadi, kes kutsus õhtul Suisleppa peole, sest seal tuleb Tõrva omadele naha peale anda. Ütlesin, et ma ei oska eestlast lüüa, meil seal K-Järvel nii ei tehta.  Suislepas WC juhtus nii, et alguses rabasid mul rinnust kinni Tõrva omad ja pärast Mustla omad , kes veel mind ei teadnud. Saades teada, et olen K-Järvelt ehmatasid nad. Küsisid: Kuidas siia said jne. Kui nad olid omad kaklused ära pidanud, soovitasin neil jõud koondada    ( integreeruda) ja sõidame K-Järvele löömingut pidama. Ei saanud neid kuidagi nõusse. Eks näete sellist protsessi isegi. Meil on erakonnad, kes kuidagi ei taha rahva jaoks koostööd teha. Küll nad räägivad, et teeme ikka koolid, kus kõik räägivad eesti keeles. Perekonnad ei ole enam moes. Samas otsime põhjuseid, et miks eesti ja vene kogukonnad ei saavuta üksmeelt. Veel üks näide. Kümmekond aastat tagasi käisime abikaasaga Egiptuses puhkamas. Seal oli hotelli eest turvamees, kes kehvas inglise keeles küsis „No Gun?“ ma vastasin „nuga ei ole“ Järgmine päev ta juba ise ütles mulle tervitades“ nuga ei ole“ . Ma vastasin“ Ei ole“.

Kas ma nüüd õpetasin talle eesti keelt?  Praegu meid veel natukenegi ühendab spordi vaatamisel eestimaalastele kaasa elamine. Kui kaasmaalasi ei ole siis kindlasti enamus on suusavõistlustel Norra suusatajate poolt ja hoidke alt, kui keegi suusataja tuleb „kõledast“ Siberist.

4.  Järeldus:  Nagu eeldusest ja väitest  ning tõestusest saime teada, et ühisosa ehk integreerumise leidmist tuleb otsida esiteks enda juurest. Kõigepealt vaatame kui palju meil on veel säilinud empaatiat kõige selle jaoks: perekonna, laste, vanurite jaoks. Siis järgmine käik on juba armastus oma kaasmaalaste ja kodumaa vastu. Võin salatuskatte all öelda, et kaks aastat Nõuka kroonus olemisel oli mul ülisuur koduigatsus kallal. Eriti raske oli  kui teise ilma läks soomepoisist onu. Ei lastud mind matusele. Kui ei oleks erakondi, siis ei oleks ülejooksikud olemas. Kõik ajaksid “eesti asja” . 90 -ndatel oli “eesti asja” ajamine ülimalt popp asi. Küsisin, mida see tähendab, vastust ei saanudki. Sel juhul  oleks ju lihtne, „Iga kingsepp jääb oma liistude juurde“. Kelneriks tuleb ikkagi samuti õppida, aga vihmavarju hoidmist erakonnajuhi peakohal võib võrrelda ka Nato vihmavaruga. Kui sadu muutub tormiks, siis ei aita enam ükski vihmavari.

Pealkirjas olevale küsimusele on vastus lihtne.  Ei ole loomariigis, aga ka inimeste rahvuste vaheline integratsioon võimalik. Võimalik on ainult hea koostöö, mis on vajalik looduses elamiseks ja ellujäämiseks. Selleks on vaja seada elulised eesmärgid ja unustada ära nii „puna“ kui „rohepöörded“, sest „igasugune heategu saab alati karistatud“. Kuna erakondi ei ole  lühikese ajaga võimalik  likvideerida ehk kokku liita, siis ainuõige lahendus on valida erakondade üleseks juhiks apoliitiline juht, kellele jääb viimane otsustusõigus, sest ka vähemusopositsioonil on häid ideeid.

Peame ikkagi toetuma oma Mõistusele ja Tarkusele, leidma rahvale eesmärgi, et ühisosa ehitada. Ühiselt  peame  kindlasti eirama e-valimisi ning valima ainult paberil. See on kodaniku esimene väärikas tegu. Kui nii jätkame, siis ajame varsti kõik teadmatusest “tehisaju asja”.

Andres Saukas                                              18.02.2024.a