Riigikaitseülikooli professor Donald Stoker kirjutas eelmisel kuul Real Clear Defense’ile mõtlemapaneva artikli, milles uuriti Hiina tegevust Korea ja Vietnami sõjas ning jõudis järeldusele, et Hiinat on Taiwani suhtes “ülimalt raske heidutada” ja et edukas Ameerika heidutusstrateegia “nõuab jõudu, suutlikkust, usaldusväärsust ja tahet”. Suurejooneline heidutusstrateegia mõjutab vaenlase meelt – antud juhul Hiina presidendi Xi Jinpingi ja Xi tippnõunike meelt. Stoker kirjutab, et Ameerika Ühendriigid ja tema liitlased peavad “tekitama Hiina juhtides valdavat kahtlust”, et nad suudavad Taiwani üle kontrolli võtta “vastuvõetava hinnaga”.
Hiinat Mao Zedongi juhtimisel 1950.aastate alguses Koreas ei heidutanud seal USA vägedega võitlemast, kuigi USA-l oli aatomirelvad ja Hiinal mitte ja kuigi Ameerikal oli palju tugevam ja tehnoloogiliselt arenenum sõjavägi kui Hiinal tol ajal. Stoker selgitab, et Hiina oli valmis “taluma eskaleerumisriskidele ning maksma tohutuid kulusid vere ja aarde eest”, et kaitsta seda, mida tema juhid tajusid ohuna nende julgeolekule. Hiina eeliseks oli ka konflikti geograafiline lähedus. Lühidalt öeldes oli Hiina valmis riskima aatomirünnakuga ning kulutama lugematul hulgal elusid ja varandust, et Korea poolsaare põhjapoolset poolt valitseks Hiina huvidele sõbralik režiim.
Stoker märgib, et Hiina osales Vietnami lahingutes palju vähem kui Koreas, kuid seostab selle USA otsusega mitte tungida Põhja-Vietnami. Stoker kirjutab, et Mao ütles Hanoi juhtidele, et tema armeed võitlevad ameeriklastega, kui nad tungivad põhjaterritooriumile. Kui Mao oli tõsine – ja meil pole põhjust selles kahelda –, oleks Hiina väed sekkunud Põhja-Vietnamisse, täpselt nagu Koreas, kui Ameerika väed oleks ületanud põhjaterritooriumi selge eesmärgiga (nagu Koreas) ühineb riik mittekommunistliku, Ameerika-meelse võimu all.
Nii Koreas kui ka Vietnamis oli Hiinal sama poliitiline eesmärk – säilitada sõbralik režiim oma lõunapiiril. Ameerika aatomirelvad ja ülim sõjaline jõud ei olnud piisavad, et Hiinat heidutada oma poliitiliste eesmärkide saavutamisest. Hiina poliitiline eesmärk Taiwani suhtes on saare taasühendamine kommunistliku partei võimu all. See on Hiina kodusõja lõpetamata äri. Hiina juhid on selle eesmärgi suhtes olnud ühemõttelised. Mida on vaja, küsib Stoker, et Hiinat selle poliitilise eesmärgi saavutamisest eemale peletada?
Stoker ei ole kindel, et Hiinat saab Taiwani suhtes heidutada. Hiina peab Taiwani “kadunud provintsiks”. Stoker kirjutab, et selle väärtus Hiina juhtide jaoks on “ülimalt kõrge“, tegelikult kõrgem kui Põhja-Korea ja Põhja-Vietnami iseseisvus. Ainus objekt, mida Hiina hindab Taiwanist rohkem, on Stoker “režiimi ellujäämine”. Mis tähendab, et Hiina tõrjumiseks Taiwani vallutamast peavad Ameerika Ühendriigid seadma ohtu Hiina Kommunistliku Partei (KKP) valitsemise mandril. Peame veenma Hiina liidreid, et kui nad püüavad Taiwani vallutada, ei kaitse me mitte ainult edukalt Taiwani, vaid sunnime KKP Hiinas võimult – režiimi muutma.
Üks aspekt USA-Hiina ajaloos, mida Stoker ei uurinud, oli kaks Taiwani väina kriisi 1950.aastatel. Esimeses kriisis aastatel 1954–1955 võttis Hiina oma kontrolli alla avameresaared, tulistas Quemoy ja Matsu ning nõudis avalikult Formosa (Taiwan) “vabastamist”. President Eisenhower veenis kongressi võtma vastu resolutsiooni, mis lubab tal kasutada Taiwani kaitsmiseks relvajõude – nn Formosa resolutsiooni. Riigisekretär John Foster Dulles hoiatas Hiinat, et USA on valmis kasutama Taiwani kaitsmiseks aatomirelvi. 1955.aasta keskpaigaks oli kriis möödas. Heidutus oli töötanud.
Kolm aastat hiljem tulistas Hiina uuesti Quemoy ja Matsu, saatis saari pommitama sõjalennukid ja kehtestas mereblokaadi. Eisenhower saatis seitsmenda laevastiku Taiwani väinale, suurendas piirkonnas lennukikandjate ja sõjalennukite arvu ning andis Hiina juhtidele teada, et on valmis kasutama Taiwani kaitsmiseks tuumarelvi. Taaskord toimis heidutus.
Miks heidutus toimis 1950.aastate keskel ja lõpus, kuid mitte Koreas ja Vietnamis? Vastuse annab Stoker oma artikli lõpus: “heidutusstrateegia nõuab jõudu, võimekust, usaldusväärsust ja tahet.” President Eisenhoweri ajal õhkus USAst “jõudu, võimekust, usaldusväärsust ja tahet”. Meil oli ülekaalukas tuumaülekaal Hiina üle (kellel siis veel tuumarelvi polnud) ja märkimisväärne tuumaülekaal Hiina Nõukogude liitlase ees. Meil oli ka mereväe ülekaal Vaikse ookeani lääneosas ja tohutu tehnoloogiline eelis Hiinaga võrreldes. Eisenhoweris ja John Foster Dullesis oli meil kaks riigimeest, kelle tahet ei vaielda.
Tänane olukord on palju erinev. Meil ei ole enam märkimisväärset tuumaüleolekut Hiina ees, eriti tuumarelvade vallas. Meil ei ole enam Vaikse ookeani lääneosas mereväe ülekaalu. Erinevalt 1950.aastatest, mil prognoosisime Taiwani kaitsmisel strateegilist selgust, järgime täna jätkuvalt „strateegilise ebaselguse” poliitikat, mis on ammu oma eesmärgid ära elanud. Lõpuks võib kahtlustada, et isegi erakondlikud demokraadid tunnistavad, et usaldusväärsuse ja tahte hindamisel ei vasta Joe Biden ja Antony Blinken Eisenhowerile ja Dullesile ning Biden ja Blinken mängivad palju nõrgema käega, kui Eisenhoweril ja Dullesil varem oli 1950.aastatel.
Hiina tippjuhid pole varjanud oma usku, et Hiina asendab mitte nii kauges tulevikus Ameerika Ühendriike sõna juhtiva jõuna. See on osa Xi “Hiina unistusest“, mis paneb viimase naela Hiina alanduse sajandi kirstu. Hiina on erinevalt 1950.aastatest USA-le nii majanduslikus kui ka sõjalises mõttes konkurent. Hiina moderniseerib PLA mereväge ja selle tuumarelvajõude. Samuti on ta loonud “strateegilise partnerluse” Venemaaga, mis kasutab tuumajõude, mis on vähemalt samaväärsed USA omaga. President Xi õhkab enesekindlust, samas kui vananev president Biden õhkab segadust.
Võib-olla parem ajalooline analoogia kui Korea või Vietnami sõda on külma sõja aegne Lääne-Berliin. Lääne-Berliin oli vabaduse “saar”, mida ümbritsesid Ida-Saksa riik ja Nõukogude väed. USA ja tema Euroopa liitlased ei oleks suutnud Lääne-Berliini kaitsta Nõukogude konventsionaalse rünnaku korral. Ometi jäi Lääne-Berliin ellu. See jäi ellu, sest Nõukogude juhid uskusid, et USA ohverdab Washingtoni ja New Yorgi Lääne-Berliini jaoks. Presidendid Trumanist Reaganini prognoosisid selles osas strateegilist selgust ja Reagani puhul lisasid sellele selgust keskmise ulatusega tuumarelvade ja tiibrakettide paigutamine Lääne-Saksamaale 1980.aastatel USA-s ja läänes toimunud massiliste protestide taustal oli oluline nõukogude propagandapüüdlus rakettide paigutamise tühistamiseks.
Hiina saab Taiwani ründamisest edukalt eemale peletada vaid siis, kui ta usub, et USA juhid on nõus Washingtoni ja New Yorgi Taiwani heaks ohverdama. Strateegiline ebaselgus peab andma teed strateegilisele selgusele. Kuid strateegiline selgus peab hõlmama enamat kui sõnu. Mis toob meid tagasi Stokeri nõuete juurde: tugevus, võimekus, usaldusväärsus ja tahe.
