Autoriks Ben Weingarten RealClear Wire’i kaudu,
Lahutamine kommunistlikust Hiinast kõigis strateegiliselt olulistes valdkondades, alates kapitaliturgudest kuni kaitse- ja farmaatsiatootmise ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiani, on hädavajalik, kui tahame astuda vastu tema hegemoonsetele ambitsioonidele ning püsida vaba ja sõltumatu riigina milleski enamas kui nimes.
TikToki – üldlevinud sotsiaalmeedia platvormi keelamine, mis maskeerub kahjutute tantsuvideote levitajaks, olles samas tõenäoline Hiina kommunistliku partei jälgimise ja andmete kogumise tööriist ning teatav infosõja tööriist, mis on de facto, kui mitte de jure CCP kontrolli all. Pekingis asuv vanem ByteDance – oleks loogiliselt osa sellisest lahtisidumisest ja oleks ilmselgelt USA riiklikes huvides.
Kuid väidetavalt kõige silmapaistvam kongressi jõupingutus, mille eesmärk on saavutada TikToki keelustamine, kaheparteiline RESTRICT Act, tekitab muret, et ravi võib olla haigusest hullem – sel määral, kuivõrd see seda isegi leevendab.
Kui minevik on proloog, näib, et seaduseelnõu võtmesõna, mis peidus silme ees, seadustab väga senise seadusvastase kodumaise eriarvamuse sihtimise, mille all ameeriklased on viimastel aastatel kannatanud – õõnestades väärtusi ja põhimõtteid, mida eelnõude toetajad väidetavalt hellitavad.
Eelnõu kohaselt võib hõlpsasti näha Twitteri või mis tahes muu platvormi või teenuse, mis on võimude poolt tuumastatud või vähemalt eksistentsiaalse ohu all.
RESTRICT seadus annab laias laastus kaubandusministrile õiguse “üle vaadata ja keelata teatud tehingud Ameerika Ühendriikide isikute ja välismaiste vastaste vahel”.
Muuhulgas kutsub see sekretäri üles võtma meetmeid, et tuvastada, ära hoida, häirida, ennetada, keelata, uurida või muul viisil leevendada mitmeid „põhjumatuid või vastuvõetamatuid” riikliku julgeoleku riske, mis tulenevad paljudest möödunud tehingutest või esitada, sealhulgas “mis tahes info- ja kommunikatsioonitehnoloogia toote või teenuse omandamine, importimine, üleandmine, paigaldamine, nendega kauplemine või kasutamine”, mille vastu on huvitatud Hiina või mitme teise riigiga seotud või nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad üksused.
RESTRICT Acti juhtivad kaassponsorid, Virginia senaator Mark Warner, demokraat ja Lõuna-Dakota senaator John Thune, vabariiklane, peavad seda “terviklikuks, reeglitel põhinevaks” jõupingutuseks, mis on “kitsalt kohandatud välisvastaseid ettevõtteid”, talub tõenäolisemalt kohtulikku kontrolli kui teised TikToki vastu võitlemiseks kavandatud seaduseelnõud – seaduseelnõud, mis tekkisid osaliselt seetõttu, et kohtud takistasid president Donald Trumpi püüdlusi keelata rakendus olemasolevate täitevvõimude abil.
Mõned kriitikud, sealhulgas Hiina kullid, väidavad, et hoolimata laiaulatuslikest volitustest, mille eelnõu kaubandusministrile annab, ei pruugi see lõpuks kaasa tuua TikToki keeldu. Eelnõus ei nõuta sõnaselgelt rakenduse keelamist. Samuti ei mainita seda ega ühtegi muud rakendust nimepidi – pigem loetletakse laiad tarkvara- ja riistvarakategooriad, mida võiks seaduseelnõu alusel uurida ja mis on seotud mitme välisvaenlasega, sealhulgas Hiinaga.
Teised võrdlevad seadusandlust Patriot Actiga, just digiajastu jaoks. See ei ole mõeldud komplimendina. Nad väidavad, et PIIRATUSE seadus ohustab kodanikuvabadusi – nimelt sõnavabadust – turvalisuse nimel, andes valitsusele ulatuslikud volitused ebaselgelt määratletud riskide varjus ja ulatuslike kriminaalkaristustega purustada sideplatvorme. Sellised kriitikud arvavad, et mida ebamäärasem on keel, mida laiemad on volitused ning vähem kontrolli ja tasakaalu, seda küpsem on valitsusel võimalus üle pingutada.
Kuigi seaduseelnõu toetajad võivad väita vastupidist, on nende vasak- ja parempoolsete hirmud, kes usuvad, et õigusaktid avavad ukse tsensoorsetele missioonide hiilimisele, põhjendatud. Oht muutub iseenesestmõistetavaks, kui asetada kõrvuti viimastel aastatel ameeriklastele kehtestatud avaliku ja erasektori massilise tsensuuri režiimi juured ja tulemused ning seaduseelnõu sõnastus.
Nimetatud tsensuurirežiimi ajal on Ameerika riiklik julgeolekuaparaat ja rahvatervise ametivõimud, sageli valitsusega seotud ja/või rahastatud akadeemilised ja teadusuuringutega tegelevad “desinformatsioonivastased” organisatsioonid ning Big Tech kokku leppinud, et suruda maha valitseva klassi ortodoksia eriarvamused paljudel teemadel, näiteks vaidlusi tekitavad küsimused avaliku turvalisuse ja tervise varjus.
“Digitaalne vale mõtlemine tekitab reaalses maailmas kahju,” väidab režiim.
Kõne summutajad on ära kasutanud, kui mitte aidanud tekitada moraalset paanikat väär-, des- ja väärinformatsiooni (MDM) pärast – hoolimata sellest, et sellised tsensoorsed autoriteedid on sageli osutunud kõige võimsamateks ja levinuimaks vale või eksitava teabe levitajateks. mis nende väitel ohustab Ameerika demokraatiat, et õigustada oma tegevust.
Moraalse paanika juured on väidetes Venemaa sekkumise kohta 2016.aasta valimistesse, mis osutusid vähemalt väga ülepaisutatuks – riiklikud julgeolekuasutused raamistavad ohtu peamiselt välismaisena, mis pani nad nende jälgimise ja politseitöö osas näiliselt tugevamale alusele ja/või sotsiaalmeedia platvormidel esineva kõne kontrolli allhange.
Kapitooliumi mäss õhutas moraalset paanikaleeki. Võimud väitsid, et suurim oht kodumaale tulenes nüüd tegelikult MAGA terroristidest ja et neid õhutas valimistel ohtlik MDM. Selline vale mõtlemine võib õhutada kodumaiseid vägivaldseid äärmuslasi lööma, sealhulgas kriitilise infrastruktuuri vastu, sundides kogu ühiskonda reageerima.
Ametivõimud olid tegelikult juba 2020.aasta presidendivalimiste eel sihikule võtnud kodumaist valet mõtlemist, eriti valimiste ajal – lähtudes loogikast, et küsimused valimisprotsessi ja tulemuste kohta kujutasid endast või võivad kujutada ohtu kriitilisele infrastruktuurile, sealhulgas valimiste infrastruktuur.
Fookuse nihkumist välismaistelt vastastelt kodumaistele väärmõtlejatele ja üha kasvavale hulgale probleemidele, sealhulgas taristu elastse määratluse korral, võib näha sisejulgeolekuministeeriumi küberjulgeoleku ja infrastruktuuri turvaagentuuri arengus, mis on võtmehammas tsensuurirežiimis.
Selleks ajaks, kui COVID-19 pandeemia oli täies hoos, oli loogiline, et tsensuurirežiim laieneb nii, et see hõlmaks politseikõnet, mis on vastuolus kõigi võimude arvates ameeriklaste jaoks hädavajalikuks uskuda, alates pandeemia tekkest kuni maskeerimiseni ja vaktsiini efektiivsus.
Bideni administratsioon kodifitseeriks oma 2021.aasta juuni riikliku strateegia abil võitluse kodumaise MDM-i vastu ning „ohtlike vandenõuteooriate mõju ja mõju” vastu võitlemise eesmärgiga tugevdada „usku valitsusse” ja „Ameerika demokraatiat” koduse terrorismi vastu võitlemise eest.
Pidage meeles seda tausta – rääkimata sellest, kuidas valitsus on kasutanud kõige piinatumaid õigusnorme, et õigustada oma sihtmärki ekspresidentidest, kaasahaaratud vanematest ja vagadest, kes on protsessis esimese muudatuse üle tormakas, vaatame PIIRANGUseaduse keelt.
Eelnõuga antakse ametiasutustele volitused neutraliseerida riske, sealhulgas riske, mis tulenevad rakendustest, millel võib olla „katastroofiline mõju USA kriitilise infrastruktuuri turvalisusele või vastupidavusele”; “sekkuda föderaalvalimiste tulemustesse või teatatud tulemustesse”; või kujutavad endast ohtu välismaise vastase sunni- või kuritegelikuks tegevuseks, mille eesmärk on õõnestada demokraatlikke protsesse ja institutsioone või suunata poliitilisi ja regulatiivseid otsuseid välisvastase strateegiliste eesmärkide kasuks, kahjustades Ameerika Ühendriikide rahvuslikku julgeolekut.”
Nüüd kaaluge hüpoteetilist PIIRANGUseaduse järgset maailma.
Kujutage ette, et on olemas USA-s asuv sotsiaalmeediaplatvorm, millel ameeriklased tõstatavad küsimusi RESTRICT Acti kohta ja kritiseerivad seda. Samal ajal esitavad välisvastased, sealhulgas Hiina Rahvavabariik, oma hääletoru kaudu samu vastuväiteid. Võivad võimud järeldada, et selliste ideede levik võib viia seaduseelnõu tühistamiseni, jättes Ameerika avatuks „katastroofilistele mõjudele… kriitilisele infrastruktuurile” – nagu näitab vastaste sarnane propaganda, kes püüab naasta infrastruktuuri ohustava status quo juurde?
Kujutage nüüd ette, et samale platvormile postitavad ameeriklased meeme, mis juhendavad inimesi USA presidendikandidaatide poolt hääletama, saates fiktiivseid telefoninumbreid ja et sajad või isegi mitu tuhat inimest võivad vastavalt sõnumeid saata. Kas võimud võivad järeldada, et platvormi kasutatakse „sekkumiseks… föderaalvalimiste tulemustesse”?
Lõpuks kujutage ette, et ka ameeriklased kasutavad seda hüpoteetilist platvormi, et tõstatada küsimusi ja kritiseerida Ameerika jätkuvat seotust Vene-Ukraina sõjas. Sarnaseid argumente nivelleerivad Venemaa suuvärgid. Venelasi on varemgi süüdistatud sotsiaalmeedia platvorme kasutades kuritegelikes mõjutamiskatsetes, sealhulgas meie poliitikat mõjutavates. Võivad võimud järeldada, et platvorm kujutab endast ohtu, et „välisvastase vastase kuritegelik tegevus… mille eesmärk on… juhtida poliitikat välisvastase strateegiliste eesmärkide kasuks”, pannes ameeriklasi avaldama oma juhtidele poliitilist survet, et piirata Ameerika toetust vastase võitlusele sõjas?
“Aga,” võib küsida, “miks peaks selline platvorm kuuluma RESTRICT Act’i alla, kui see asub USA-s?”
Pidage meeles, et arve hõlmab paljusid tehinguid, milles osaleb välismaa vastane või sidusüksus või mille jurisdiktsiooni alla see kuulub, „sealhulgas huvi kaudu tehnoloogia või kõnealuse teenuse osutamise lepingu vastu.”
Kas ettevõte võib olla sihikule tuginedes, kui vähegi mitte, võttes väikese investeeringu isikult või üksuselt, keda saab seostada vastase valitsusega või suuremalt fondilt, mis on seotud vastase valitsusega või seetõttu, et ta on muul viisil kasutanud alltöövõtjat mis on mingil kujul või viisil seotud vastase valitsusega või tegutseb selle jurisdiktsiooni all?
Meie väljamõeldud hüpoteetiline stsenaarium on tegelikult üsna reaalne. Twitterist leiate terve hulga PIIRATUSseaduse suhtes kriitilist sisu. Douglass Mackey postitas Twitterisse kirjeldatud meemi – sellise meemi, mille eest ta mõisteti süüdi föderaalses kuriteos ja teda ähvardab kuni 10-aastane vanglakaristus. Twitterist leiate palju kriitikuid USA seotuse kohta Vene-Ukraina sõjas – platvormil, mida venelased kasutasid väidetavalt “föderaalsete kuritegude toimepanemiseks, püüdes sekkuda USA poliitilisse süsteemi” 2016.aasta valimiste ajal.
Kuidas on Twitteri sidemetega välismaiste vastastega? Elon Muski Twitteri eraisikute kaasinvestorite hulgas on krüptovaluutabörs Binance, algselt Hiinas asuv ettevõte, mis investeeris 500 miljonit dollarit omakapitali. Kes teab, võib-olla on Twitteri ja Hiina vahel ka muid seoseid, näiteks töövõtja või alltöövõtja kaudu, kellega see töötab või on töötanud. Ja see ei tähenda veel Muski märkimisväärsemat kokkupuudet Hiinaga Tesla kaudu.
Bideni administratsioon, kelle huviorbiidis on Musk ilmselt sellest ajast peale, kui ta hakkas Twitteri ostmise vastu huvi tundma ning kindlasti ka pärast omandamist ja Twitteri failide avaldamist, ei uuri Muski Twitteri ostu olemasolevate võimude all välisinvesteeringute komitee kaudu. Ameerika Ühendriikides. Kas see võib muutuda PIIRATUSseaduse alusel, mille eest Valge Maja on võidelnud – hoolimata sellest, et ta keeldus ideest, et ta soovib Hiinast lahti haakida ja demokraatide omaksvõtmisest TikToki kui platvormi?
Kui see stsenaarium kõlab kaugeleulatuvalt, pole te praegusel sofismi ja illiberalismi ajastul piisavalt kujutlusvõimeline ega küüniline.
Ameerika peaks TikToki keelustama, kuid vahendid ei tohi teha rohkem kahju kui eesmärgid head.
Ettevaatlik ja kaalutletud samm oleks, kui Kongress vaataks uuesti üle mõnele mitmele tihedamalt kirjutatud ja arusaadavamale seaduseelnõule, mille eesmärk on otseselt TikToki vastu võidelda – see tähendab, kui see on tõesti tõsine võitlus KKP vastu, selle asemel et anda võimudele võimu näljased presidendid võivad kodumaiste vastaste vaigistamiseks kasutada KKP eeskuju.
