Piirikaos kui digitaalse kontrollirežiimi Trooja hobune
Ühendkuningriigi leiboristide valitsus on üha suurema surve all ilmse suutmatuse tõttu ohjeldada ebaseadusliku rände dramaatilist kasvu. Väikelaevadega La Manche’i väina ületavate migrantide arv on saavutamas rekordtaseme – ainuüksi eelmisel nädalavahetusel saabus ühe päevaga ligi 1200 inimest.
Kuid selle asemel, et võtta konkreetseid meetmeid selle arengu peatamiseks, kasutab valitsus ise tekitatud kriisi ära, et poliitiliselt läbi suruda digitaalse identiteedisüsteemi kasutuselevõttu.
Kaitseminister John Healey tunnistas avalikult, et Suurbritannia „on kaotanud kontrolli oma piiride üle” – tähelepanuväärne ülestunnistus, mis paljastab lisaks ebakompetentsusele ka väidetava rändepoliitika taga oleva strateegia.
Siseminister Yvette Cooper esitas parlamendile plaani siduda elektroonilised viisad uue digitaalse ID-ga kõigile saabujatele. „Me tahame digitaalset teenust, mis ühendub e-viisade ja meie piirihaldusega – et teha kindlaks, kas keegi lahkub riigist õigeaegselt või mitte,“ ütles Cooper.
See, mis esmapilgul kõlab tehnilise haldusmeetmena, on tegelikult osa palju laiemast poliitilisest ümberkorraldusest: kohustusliku digitaalse identiteedi kehtestamine kõigile, mis on esitatud vastusena probleemile, mille valitsus ise lõi või vähemalt tahtlikult lahendamata jättis.
Üha enam kahtlustatakse, et jätkuv piirikaos ei ole pelgalt valitsuse ebaõnnestumine, vaid pigem osa kalkuleeritud plaanist avaliku arvamuse manipuleerimiseks. Kontrollimatu rände lubamine loob kunstliku kontrolli kaotuse, mis omakorda õigustab digitaalse jälgimissüsteemi kehtestamist elanikkonnale.
Paralleelselt piiripoliitikaga edendab Tööpartei valitsus Gov.uk rahakoti kasutuselevõttu – tsentraliseeritud digitaalse identiteedi rakendust, mis on kavas käivitada sel suvel. See, mida reklaamitakse pelgalt administratiivse mugavusena, toimub tegelikult väga politiseeritud ajal ja avab ukse igapäevaelu põhjalikule tehnokraatlikule kontrollile.
Alguses hakatakse kasutama digitaalseid veteranide kaarte ja juhilubasid, kuid 2027. aastaks koondatakse kõik valitsuse ID-kaardid ühte rakendusse. Ministrid müüvad seda efektiivsuse kasvuna, kuid tegelikkuses on tegemist süsteemi normaliseerimisega, mis suudab tsentraalselt salvestada ja kontrollida iga liikumist, iga tehingut ja iga tuvastamist.
Seos rändekriisi ja digitaalse identiteedi vahel näitab, et riiklik kontrolliaparaat kasutab teadlikult sotsiaalset ebakindlust ära digitaalse jälgimisrežiimi kehtestamiseks – samm-sammult, ilma demokraatliku debatita, kuid strateegilise lavastusega.
Siin ei ole tegemist administratiivse progressiga. See on süsteemi ülesehitamine, mis kasvab iga “hädaolukorraga” – kuni kontrollist saab norm ja vabadusest erand.
