Philip Giraldi
See oli järjekordne põnev nädal sõjas olevas maailmas, kus sõnal „diplomaatia” pole mingit tähendust ja USA sisejulgeolekuminister Kristi Noem defineeriks seda tõenäoliselt kui doktriini, mille kohaselt lastakse keegi maha enne, kui tema saab sind tulistada. Eelmisel nädalal avaldatud artiklis käsitlesin teateid, et president Donald Trumpi ja Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu vahel on tekkinud tõsine tüli, mida tõendab Trumpi soovimatus Iisraeli juhiga rääkida ja seejärel tema keeldumine külastada Iisraeli oma hiljutisel Lähis-Ida reisil. Allikad omistasid lahkarvamuse Trumpi arusaamale, et iisraellased manipuleerivad temaga, mis on täiesti usutav, kuid midagi, mida Trumpi välispoliitika nõunikud oleksid pidanud 2017. aastal presidendiks kandideerimise ajal tunnistama ja hoiatama. Iisrael manipuleerib alati arvamusega Ameerika Ühendriikide kohta oma lobitöörühma kontrolli kaudu meedia üle ja poliitikute korruptsiooni kaudu.
Pakkusin välja, et pettumuse teated „Ameerika parima sõbra” suhtes on usutavad ja võimalik, et seotud spionaažiga, milles osales riikliku julgeoleku nõunik Mike Waltz, kuigi märkisin ka, et paljud minu kontaktid olid skeptilised ja hoiatasid, et kogu asi võib olla sepitsus, mille on võib-olla lavastanud Trumpi sionistlik läbirääkija Steve Witkoff ja mis on spetsiaalselt loodud Iisraeli hüvanguks. See tähendab, et USA teeskleb Netanyahuga „lahku minekut“, et saavutada kokkulepe kõigi Lähis-Ida juhtivate araabia riikidega Iisraeli julgeoleku tagamiseks, samal ajal kui Netanyahu pühib palestiinlased täielikult maa pealt minema. Trump on tõepoolest öelnud, et tema poliitika ja reis Lähis-Itta “olid Iisraelile väga head”.
Oma artikli järelartiklites selgitasin kohtunik Andrew Napolitanoga antud intervjuus, et skeptiliseks jäämine oli seda väärt, sest Trump ei olnud Iisraeli käitumise muutmiseks absoluutselt mitte midagi teinud – pigem vastupidi –, hoolimata sellest, et tal oli võimalus ÜRO liikmelisuse kaudu toetada Palestiina riiklust ja nõuda Gaza genotsiidi lõpetamist. Seda, kas kahe juhi isiklikes suhetes on tõepoolest toimunud tõsine purunemine, tuleks hinnata selle järgi, kas Iisrael seisab kunagi silmitsi tagajärgedega oma USA-d kahjustava poliitika eest.
Tegelikult kinnitas Netanyahu isiklikult, et USA-ga on kõik korras. Eelmisel kolmapäeval toimunud pressikonverentsil ütles ta, et president Trump oli talle kinnitanud, et USA ja tema administratsioon toetavad täielikult Iisraeli, hoolimata meedias ilmunud teadetest väidetavast lahkhelist: „Soovin teile jagada mõningaid üksikasju, mis ei pruugi veel avalikud olla. Mõni päev tagasi – ma arvan, et 10 päeva tagasi, võib-olla veidi rohkem – rääkisin president Trumpiga telefonitsi. Ja ta ütles mulle sõna otseses mõttes: „Bibi, ma tahan, et sa teaksid – ma toetan sind täielikult. Ma toetan sind täielikult Iisraeli.““
Netanyahu rääkis ka asepresident J. D. Vance’iga, kes sarnaselt kaitseminister Pete Hegsethiga oli Iisraeli visiiti vältinud. „[Vance] ütles mulle… ‘Ära kuula kõiki neid valeuudiseid meievahelisest lõhest… See kõik on jama. See pole tõsi, sa tead seda ja ma ütlen sulle: meie poolt see lihtsalt pole tõsi.’“ Netanyahu ütles ka, et Iisrael tahab nüüd Gaza jaoks ellu viia „Trumpi plaani“ – sealhulgas Palestiina elanikkonna jäädavat väljasaatmist, et ehitada Gaza sektori varemete kohale USA hallatav mereäärne kuurort. Netanyahu sõnul on „Trump Gaza” loomine Iisraeli jaoks punaseks jooneks muutunud, kui ta soovib Hamasi-vastast sõda lõpetada.
Iisraeli ja Lähis-Ida meedia on ulatuslikult kajastanud genotsiidi ja Netanyahu tegevuskava taga olevaid isikuid. Ühes artiklis mainiti 29 EL-i riiki eesotsas Suurbritannia, Prantsusmaa ja Kanadaga, kes nüüd kutsuvad Iisraeli üles järele andma – vastasel juhul seisavad nad silmitsi sanktsioonide ja EL-iga sõlmitud kehtivate kaubanduslepingute peatamisega, millest Iisrael on seni palju kasu saanud. EL ütles, et Iisraeli lubadus teatud abi lubada oli “täiesti ebapiisav”. Kui Iisrael ei peata sõjalist pealetungi ja ei piira humanitaarabi veelgi, “võtame me täiendavaid meetmeid,” öeldi teates. Netanyahu vastas absurdse avaldusega: „Te olete inimkonna ja ajaloo valel poolel.“ Aga nagu öeldakse: jutt on odav – olgu see siis Netanyahu või tema kriitikute oma läänes. Diplomaatilised teadaanded ja ähvardatud sanktsioonid pole midagi muud kui kohutava tõe ümber tantsimine: Iisrael paneb toime ühtesid lähiajaloo hullemaid sõjakuritegusid ning ei Euroopa ega USA tee midagi selle peatamiseks.
Väidetav Euroopa pahameel pole midagi muud kui katse oma identiteeti pärast 19 kuud kestnud kaasosalust valgeks lasta. Iisraeli-kriitikaga silmitsi seisnud Briti peaminister Keir Starmer lavastab avaliku lahkumineku Iisraeliga – ja Iisraeli pool mängib kaasa. Iisraeli allikas kinnitas, et kogu see pahameeletorm oli eelnevalt kokku lepitud. Sõna otseses mõttes: „Viimased 24 tundi olid osa planeeritud sündmuste jadast, millest me teadsime. See oli koordineeritud tegevuste jada enne ELi kohtumist Brüsselis – tänu meie suursaadikute ja välisministri tööle suutsime tulemuse hajutada.“
Praegune pahameel on sama lavastatud kui eelmine vaikimine. Iisraeli äärmuslik rahandusminister Bezalel Smotrich teatas avalikult, et Iisrael peab tasakaalustama kõigi palestiinlaste täieliku tapmise ja lääne toetuse säilitamise vahel – viimast saab teha Gazasse minimaalse toidukoguse lubamise kaudu. Smotrichi tsitaat: „Me vajame, et meie sõbrad üle maailma pakuksid meile jätkuvalt rahvusvahelist vihmavarju Julgeolekunõukogu ja Haagi vastu – et saaksime jätkata võitlust, kui Jumal tahab, kuni võiduni.“ Tema plaan Läänekalda ja Gaza jaoks: palestiinlased peavad valima alistumise, emigreerumise või surma vahel. Smotrich propageeris korduvalt Palestiina laste tapmist, et neist ei „kasvaks terroristid”. Kolmapäeval demonstreeris Iisraeli armee seda suhtumist, tulistades 31 Euroopa diplomaati pihta 29 riigist, kes külastasid Läänekaldal asuvat palestiina kogukonda.
Karm tõde: ei Euroopa ega USA valitsused hooli palestiinlastest ega nende hävitamisest tõsiselt. Eliidi ainus mure on see, kuidas nad avalikkuse ees välja näevad. Iisrael valetab ja manipuleerib nii agressiivselt, et iga tema tegu tuleb vaadata kahtlustavalt. Kahe Iisraeli saatkonna töötaja mõrv Washingtonis mehe poolt, kes hüüdis „Vaba Palestiina!” tähistati kohe teretulnud tähelepanu kõrvalejuhtimisena. Luureringkondades sosistab juba Mossadi valelipuoperatsioonist, mille eesmärk on kujutada Iisraeli ohvrina – samal ajal kui taustal on juba pikka aega ette valmistatud rünnakut Iraani vastu. Iisraeli meedia õhutab regulaarselt „Iraani foobiat” – näiteks väitega, et Iraan varjab oma tuumarajatisi (mis on tõsi, aga mille eesmärk on rünnakuid ära hoida).
Samal ajal kutsus juudi päritolu USA kongresmen Randy Fine avalikult üles Gaza vastu tuumarelvade kasutamist – järgides Hiroshima eeskuju.
Ja selleks, et Iraan jääks surve alla, kuulutas Trumpi erisaadik Steve Witkoff, et Iraani tuumaprogrammi osas on kokkulepe võimalik ainult siis, kui Iraan loobub igasugusest uraani rikastamisest – nõudmine, mis polnud alguses isegi arutlusel. Sõna-sõnalt: “Me ei saa lubada isegi üheprotsendilist rikastamist. Rikastamine tähendab relvastamist.” See nõudmine pärineb selgelt tuumarelvastatud Iisraelilt ning seda edastavad Iisraeli-esimesed USA Senatis Lindsey Graham ja Tom Cotton . Trump ise on juba tagasi Netanyahu poolel, valmis teda kummardama ja samal ajal „ülejäänu ära tegema“: Iraani hävitama.
Kui Iraan peaks vastu panema, on Iisraelil Samsoni plaani kohaselt umbes 200 tuumalõhkepead, mida ta kõhklemata kasutaks. Trump ütleks siis ilmselt: “Milline suur ja ilus plahvatus. Sellega pole midagi valesti. Nii me ju lõpetasime Esimese maailmasõja.”
*
Philip M. Giraldi, Ph.D., on Rahvusliku Huvi Nõukogu (Court for the National Interest) tegevdirektor. See on 501(c)3 maksuvaba haridusfond (föderaalne ID-number #52-1739023), mis propageerib huvipõhisemat USA välispoliitikat Lähis-Idas. Veebisait on councilforthenationalinterest.org, aadress on PO Box 2157, Purcellville VA 20134 ja e-posti aadress on [email protected].
