Kalle Muuli küsib oma kommentaaris Marko Mihkelsoni pildiskandaali valguses, kas süüdi on sõnumitooja, kes juhtumi avalikustada söandas ja kes ühe foto kirjeldusest raadios paar lauset ette luges, või kohatute fotode tegija.
See kõik on juba olnud. Päris mitu korda. Viimati vist 2011. aasta kevadel, kui 60 000 Eesti inimest moodustasid Facebookis grupi “Usume Andrus Veerpalu”. Olümpiasangar ise poetas pressikonverentsil pisara ja suusaliidu palgaline juht kinnitas ametlikult, et ajakirjanikud valetavad, kui kirjutavad, et Veerpalu on dopinguga vahele jäänud.
Olin tookord üks neist, kes aitas Veerpalu petuloo Postimehe veergudele toimetada. See sai teiste seas ka üheks põhjuseks, miks ma samal suvel Postimehest ja veidi hiljem üldse ajakirjanikutöölt lahkusin. Kui su kauaaegsed lugejad usuvad petiseid rohkem kui sind, siis tundub, et kannad sõelaga vett ja teed mõttetut tööd.
Tõeväänamise võttedki korduvad ammusest ajast peale. Kõigepealt muidugi täielik eitamine: “Kaebusi on kontrollinud nii politsei kui lastekaitse ning ka seal on kõik kahtlused kummutatud,” teatas riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson skandaali puhkemise järel Facebookis.
Ei sõnagi sellest, et politseiuurija pidas Mihkelsoni teguviisi eetiliselt taunitavaks ja kirjutas oma määruses: “Mihkelson kahetseb ja nüüdseks saab ka aru, et selliseid pilte ei oleks tohtinud olla. /—/. Situatsioonis, kus lapsel puudub teadmine tema alasti pildistamisest, tuleb eelkõige lähtuda lapse keha puutumatuse põhimõttest.”
Eitamist toetab poliitikute ja paljude väljaannete ringkaitse, mis rõhub mitte sisulistele, vaid üksnes juriidilistele aspektidele. “Marko Mihkelsoni suhtes ei ole alustatud ühtegi uurimist,” on peaminister Kaja Kallas korduvalt teatanud. Nagu ta ei teaks, et kuriteo ja sündsa käitumise vahele jääb vähemalt 50 halli varjundit. Estonia peadirektor Aivar Mäe, riigikogu aseesimees Taavi Rõivas ja minister Marti Kuusik ei pannud toime ühtki kuritegu, aga ometi pidid nad ametist tagasi astuma.
Mägi-Rohtmets: ma ei ole midagi valesti teinud
Lõpuks tuuakse mängu juba otsesed valed. Räägitakse väikelaste süütutest vannipiltidest, mida iga pere fotoalbumis leidub, ja väidetakse, et skandaali “motivaatoriks on vaidlus laste hooldusõiguse üle”, ehkki hooldusõiguse oli kohus juba varem ära otsustanud ja vaidlus fotode üle seda ei mõjutanud.
Tagatipuks viskuvad džotile eetikanõunikud ja ajakirjandusteoreetikud, kes tähtsa näoga seletavad, et “ajakirjandus ei kajasta lastega seotud vaidlusi”.
Seda ajal, kus veebist võib leida lõputult lugusid sellest, kuidas isa röövis lasteaiast oma lapse; kuidas Türi kogukonda šokeerib öine juhtum, kus lastekaitse silme all võeti emalt kolme- ja nelja-aastane laps; kuidas ETV saade “Pealtnägija” uurib kunstnik Elisabeth Salmini võitlust Hollandi lastekaitsega oma viieaastase tütre Anna tagasisaamiseks jne.
Lapsed ja nende vanemad, kes pole avaliku elu tegelased, esinevad nendes lugudes sageli oma nime ja näoga ning mõnel puhul isegi elukoha võrdlemisi täpse kirjeldusega.
Mitte ükski moraalijünger pole seni ühegi sellise loo avaldamise vastu protestinud, aga nüüd järsku on kuri karjas. Isegi õiguskantsler võtab sõna ja ütleb, et nüüd enam ei või. Aga miks alles nüüd? Kas põhjus on tõesti selles, et erinevalt paljudest varasematest ajakirjanduses kajastatud lastega seotud vaidlustest on sedapuhku peategelaseks riigikogu väliskomisjoni esimees, tuntud avaliku tegelane, kelle tegevuse vastu ajakirjandus peabki kõrgendatud huvi tundma?
Lõpuks, kui enam miski muu ei aita, süüdistatakse ebaeetilises käitumises mitte seda, kes sobimatuid ja ebaeetilisi fotosid tegi, vaid hoopis neid, kes tema teod on avalikkuse ette toonud.
Tõesti, isegi Mihkelsoni tehtud fotode kirjeldused ajavad südame pahaks, mis siis veel fotodest endist rääkida. See ei ole kerge lugemine ega kerge kuulamine.
Aga hoolimata sellest, kui tülgastav see materjal on, tuleks küsida: kas avalikkusel on õigus teada, millise hinnangu andis politseiuurija tuntud poliitiku tehtud fotodele paljastest tüdrukutest? Kas valijal on õigus teada, mis asjus üks riigi tipp-poliitik kohut käis ja kompromissi sõlmis? Kas süüdi on sõnumitooja – see, kes juhtumi avalikustada söandas, ja see, kes ühe foto kirjeldusest raadios paar lauset ette luges – või rõvedate fotode tegija?
Aga nagu öeldud: see kõik on juba olnud. Päris mitu korda. Ainult üks küsimus on mul veel jäänud: kui Marko Mihkelson pole sündsusetuid fotosid teinud, siis mille eest me neid lapsi ikkagi nii hoolega kaitseme?!
https://www.err.ee/1608779467/kalle-muuli-sonumitooja-ristiloomine-vol-2
