Täna olen Riigikogus viimase päevakorra punktina kaitsmas eelnõud, millega muudetaks Kaitseväeteenistuse seadust.
Eelnõu on ajendatud asjaolust, et juba kaheksa (!!) aastat ei ole reservväelastel õppekogunemisel osalemise aja eest makstavat toetust tõstetud, mis on näiteks sõduritel endiselt 37 eurot. Lisaks sellele võetakse nende 37 euro pealt veel maksud, mistõttu summa, mida reservväelane tegelikult kätte saab, on veelgi väiksem. See summa ei ole kohandatud vastavalt elukalliduse tõusule ega muudatustele majanduses, mistõttu jääb see tänapäeva tingimustes ebapiisavaks.
Eelnõu kohaselt tuleks reservväelastele õppekogunemistel makstava tasu maksmine kaasajastada ehk indekseerida.
Indekseerimise aluseks oleks seni kehtinud reservväelasele õppekogunemisel osalemise aja eest makstava toetus (olenevalt ametikoha põhiliigist), mis korrutatakse koefitsiendiga 1,3.
Näiteks sõduri puhul korrutatakse 37 eurot päevas koefitsiendiga 1,3, mis teeb toetuse summaks 48,1 eurot.
Seega allohvitserile makstav toetus siis 52 eurot ja ohvitserile 65 eurot.
Ütlen eelnevalt ette, et nii Kaitseministeerium kui ka Rahandusministeerium seda seaduse muudatust ei toeta. Vaatamata sellele, et asjasse on sekkunud juba ka Õiguskantsler.
Minu jaoks on kummaline see, et tahame osta miljardite eest tehnikat ja laskemoona aga unustame ära, et ilma meesteta on see vaid seisev metall.
Valitsuse selline reservväelastele sisuliselt näkku sülitamine ei tõsta minu hinnangul küll kaitsetahet ning see võibki jääda vaid pelgalt loosungiks ministri dressipluusil.
Ütles ju kindral Mannerheim, et kõige suurem kaitsetahe on see, kui inimestel on selles riigis hea elada ja nad tahavad seda heaolu kaitsta.
Aga vaatame, kuidas tuuled Riigikogu saalis puhuvad ja kes tegelikult hoolivad ka Eesti kaitsetahtest.
/Kalle Grünthal, Riigikogu liige/