Seda, et peaminister Kaja Kallase väljaütlemised ei vasta reeglina tegelikkusele, teab lapski. Isegi need masohismimaigulised 19% elanikest, kes peamiselt sõjapropagandale keskenduvat Kallast küsitluste põhjal veel usaldavad, on teadlikud tema oskusest solvunult tõde väänata. Kui taolise enesekindla valede kultiveerimisega tegeleks mõni poemüüja, võiks sellega kuidagiviisi leppida, ent riigijuhi poolne pidev vassimine realiseerub kahjuks Eesti allakäigus, mille praeguse valitsuse saamatu eneseõigustamine on vallandanud.
Kaja Kallase üks tähelepanuväärsemaid väiteid on see, et Eesti eelarves raha pole ega tule. Viimased paljastused kummalistest hangetest aga näitavad, et mõttetuks raiskamiseks leiab vahendeid alati.
Radikaalse innovatsiooni arenguprogramm kui proaktiivse rumaluse kehastus.
Oleks ülekohtune väita, et Kallase jutt on 100% vale. Seal on ka omajagu tõtt. Raha ei ole ega tule selleks, et õpetajatele korralikku palka maksta ning aidata ülal pidada maakoole, mis on kohaliku täisväärtusliku elukeskkonna säilitamisel äärmiselt oluline. Raha ei ole ka selleks, et toetada neid tublisid inimesi, kes lapsi kasvatades ehitavad Eestile tulevikku. Ka rahvale olulise kultuuri, näiteks Vana Baskini teatri toetamiseks pole riigil sentigi, rääkimata pensionite tõstmisest tasemele, mis võimaldaks eakatele probleemideta äraelamist. Sellist raha pole ega tule, vähemalt seni, kuni Kallased, Riisalod ja Võrklaevad oma painavate näpuharjutustega jätkavad. Kuid narrusteks ja rumalusteks on riigil piisavalt vahendeid.
Hiljuti saabus rõõmustav uudis, et riigikantselei tellib pool miljonit eurot maksva tippjuhtide radikaalse innovatsiooni arenguprogrammi, tänu millele peaksid avaliku teenistuse organisatsioonid 2030. aastaks avanema uutele ideedele ja võimaluste leidmisele kriisidest väljumiseks. Hankedokumendis sedastatakse: „Eesti avalikus teenistuses on 96 tippjuhti, kes töötavad koos parema Eesti nimel. Teadvustades maailma muutumist ennustamatuks ning rabedaks, on uuendatud tippjuhtide kompetentsimudelis kirjeldatud oskused, mis aitavad saavutada tulemusi läbi organisatsiooni, inimeste ja suhete juhtimise. Hea tippjuht loob organisatsiooni juhina selgust, on inimestele eeskujuks ja sildade ehitajaks partneritega.“ Raske on mõista, mida sellega tahetakse öelda, kuid eks puru silmaajamine ja kantseliidiks väänatud viljatute mõttekäikude kokkukeeramine ongi meie valitsusaparaadi tugevus. Kokkuvõtvalt on tegemist poole milli rahva raha põletamisega selleks, et anda ministeeriumite kantsleritele ja asekantsleritele, riigikantselei direktoritele, ametite ja inspektsioonide peadirektoritele, häirekeskuse peadirektorile, riigiarhivaarile, kaitseväe juhatajale ja riigi peaprokurörile mõnus võimalus kokku tulla ja Vihulas 17 tonni maksma läinud valitsuse nõupidamise stiilis mõnusat äraolemist võimaldavaid nn õppepäevi korraldada. Jääb arusaamatuks, miks peab järjekordsele „jookide autosse toomisele“ kulutama rahva raha. Nimetatud kõrgepalgalised ametnikud peaksid vajadusel olema ise võimelised täiendõppe eest tasuma ning kui seda ei soovita ja kompetents ametile ei vasta, oma sobimatust ausalt tunnistama ning tagasi astuma, et teha ruumi uutele haritud tegijatele, keda ei pea rahva rahakoti arvelt radikaalselt innoveerima.
Riigi rahakasutust tuleb hakata tähelepanelikult kontrollima.
Eesti riigiaparaat on kasvanud põhjendamatult suureks ning selle tegemistel ei suudeta enam silma peal hoida. Riigi rahadega heaperemehelikust ringikäimisest ei saa rääkida olukorras, kus tänu parteile oma koha saanud rahandusministrit huvitavad üksnes maksude tõusud, mitte olemasolevate vahendite sihipärane kasutamine. Mõni miljon kasututele koroonatestidele, miljon tarbetule IT-arendusele, pool milli radikaliseerumisele läbi innovatsiooniprisma – need on vaid üksikud näited, kuidas ametnikearmee kehvakesele valitsusele koti pähe tõmbab. Kallast see muidugi ei morjenda. Tema kosilased ei kuulu ju siinse matsirahva hulka, sest peagi on avanemas Brüsseli taevaväravad. Aga meie, kellele Eesti on kodu, ei peaks jääma ametnike omavolilise raiskamise suhtes ükskõikseks. Riigi valitsemine mitte üksnes ei pea näima, vaid ka tegelikkuses olema läbipaistev.
Olukord püsib katastroofiline, kuni valitsuskabinet ei vaevu ja riigikogu ei suuda valitsusasutuste laristamisel silma peal hoida, prokuratuuri vaevavad identiteediraskused ning ajakirjandus kolletab. Ainus võimalus lõpetada raiskamine ja leida raha tõsisteks vajadusteks, on tuua poliitmaastikule uus erakond, mis poleks karjeristide ja riigilüpsjate klubi, vaid oma rahva eest seisvate tegusate inimeste kogu. Praeguste korrumpeerunud erakondadega kaugele ei purjeta.
Vsevolod Jürgenson
