Järgnev video on Larry Johnsoni intervjuu Alastair Crooke’iga saates Countercurrence, mis salvestati teisipäeval, 28. septembril 2025. Alastair Crooke on endine Briti diplomaat ja luureohvitser, kes on tuntud oma geopoliitiliste küsimuste põhjaliku analüüsi poolest. Konfliktide foorumi asutajana pakub ta läbinägelikku ülevaadet poliitilistest ja sõjalistest arengutest, eriti Lääne-Aasias, sealhulgas Gazas ja Iraanis ning Ukrainas. Tema teadmised laienevad praeguste konfliktide ajaloolistele juurtele ja ülemaailmsete võimuvahetuste keerulisele dünaamikale. Selles vestluses heidab Crooke valgust eskaleeruvale sõjaretoorikale Euroopas, geopoliitilistele pingetele ja sügavalt juurdunud ajaloolistele pahameelele, mis kujundavad tänapäeva poliitikat.
Euroopa sõjaretoorika ja valelipuoperatsioonide oht
Intervjuu keskseks teemaks on Euroopas kasvav sõjaretoorika, mida Crooke kirjeldab murettekitavana. Euroopa poliitikud, eriti Balti riikides ja Saksamaal, räägivad üha enam sõja paratamatuse teemast. See retoorika pole enam abstraktne, vaid seda esitatakse enesestmõistetavana, seadmata kahtluse alla Euroopa tegelikku sõjalist võimekust. Crooke rõhutab, et Euroopal pole piisavalt vägesid ega täielikult varustatud relvaarsenale. Isegi USA ei ole nõus Euroopat relvadega varustama, kuna tema enda varud on piiratud. Sellest hoolimata näib Euroopa eliiti ajendavat “psühholoogiline dünaamika”, mis paneb neid Venemaaga konflikte provotseerima.
Eriti murettekitav on selliste intsidentide sagenemine, mida Crooke liigitab valelipuoperatsioonideks. Ta toob näiteks droonid, mis on kokku pandud Vene drooniosadest ja paigutatud Poolasse või Taani, et luua mulje, nagu oleks Venemaa agressor. Selliste tegevuste eesmärk on avaldada survet USA-le, eriti endisele presidendile Donald Trumpile, et suurendada toetust Ukrainale ja kehtestada Venemaa vastu karmimad sanktsioonid. Crooke hoiatab, et need provokatsioonid on ohtlikud, sest need võivad vallandada ettenägematuid eskalatsioone, näiteks intsidendi, mis hõlmab Venemaa laeva või lennukit.
Venemaa tugevus ja lääne enesepettus
Teine keskne teema on lääneriikide vale arusaam Venemaa tugevusest. Crooke kritiseerib lääneriikide narratiivi, mis kujutab Venemaad nõrga ja saamatuna. See vaade, mida ta nimetab “külma sõja lõpu sündroomiks”, tuleneb Nõukogude Liidu lagunemise väärtõlgendusest kui Lääne võidust. Nõukogude Liidu lagunemise sisemise dünaamika mõistmise asemel on lääne eliidid arendanud liialdatud minapildi, mis näeb neid majanduslikult, sõjaliselt ja kultuuriliselt üleolevana. See enesepettus viib selleni, et Venemaad peetakse “keset eikusagit asuvaks bensiinijaamaks”, hoolimata selle tohututest ressurssidest ja strateegilisest sügavusest.
Crooke’i sõnul näitab Venemaa juhtkond seevastu üles kainet hinnangut lääne nõrkustele. Venemaa peab Euroopa eliiti ebakompetentseks ja põlgab nende strateegilist lühinägelikkust. Sellest hoolimata jääb Venemaa ettevaatlikuks, tunnistades Euroopa sõjalist ja majanduslikku nõrkust. Crooke hoiatab aga, et väiksemad intsidendid võivad kiiresti eskaleeruda, kuna Euroopa provokatsioonid võivad esile kutsuda ettearvamatuid reaktsioone.
Russofoobia juured: ajaloolised pahameeled
Crooke analüüsib lääne, eriti Briti, russofoobia sügavalt juurdunud ajaloolisi põhjuseid. See russofoobia ulatub tagasi keisririikide aegadesse, mil Suurbritannia püüdis takistada Saksamaa ja Venemaa liitu, et kindlustada oma mereline ülemvõim. Halford Mackinderi geopoliitika, kes pidas “Südamemaa” (Euraasia maismaa) kontrolli globaalse domineerimise võtmeks, kujundab jätkuvalt lääne mõtteviisi. Hirm, et Venemaa võiks kontrollida Südamemaad, viis püsiva geopoliitilise strateegiani Venemaa vastu.
Lisaks mängivad rolli ajaloolised pahameeled, näiteks pettumus bolševike revolutsiooni läbikukkumise pärast, mida toetasid lääne intellektuaalid, aga ka isiklikud tülid, mis pärinevad tsaaride ja Briti monarhia ajast. Neid pahameelt süvendas sõjajärgne periood, eriti Lääne-Ukraina elementide integreerimine lääne luurestruktuuridesse, näiteks Gladio organisatsiooni, mis edendas Venemaa-vastaseid operatsioone.
Euroopa sisemised pinged: eliit versus rahvas
Arutelu teine fookus on kasvav lõhe Euroopa eliidi ja elanikkonna vahel. Crooke kirjeldab eliidi sügavat põlgust “tavaliste” eurooplaste vastu, keda nad peavad harimatuteks ja saamatuteks. Need eliidid, eriti Brüsselis, on valimata ja seetõttu puutumatud, mis suurendab kodanike frustratsiooni. Proteste, näiteks Prantsusmaal või Serbias, surutakse maha üha jõhkramalt, kasutades sealhulgas veekahureid, keemiarelvi ja müramasinaid. Crooke näeb seda tahtliku strateegiana igasuguse teisitimõtlemise mahasurumiseks ja alternatiivsete lahenduste poliitiliste sildade hävitamiseks.
Majanduslik olukord süvendab neid pingeid. Crooke viitab massilisele kapitali väljavoolule Euroopast USA-sse, kuna jõukad eurooplased otsivad turvalisi pelgupaiku. See peegeldab hirme eelseisva majanduskriisi ees, mida süvendab Euroopa kõrge võlatase ja deindustrialiseerimine. Crooke’i sõnul valmistub eliit sisekonfliktideks, võttes haldusmeetmeid, mis on suunatud pigem protestide mahasurumisele kui sõjale Venemaaga.
BRICS-riikide tõus ja lääneriikide hirm
Intervjuu oluline aspekt on BRICS-riikide tõusu ja sellega seotud hirmude arutelu läänes. Crooke rõhutab, et lääne eliit tunnistab üha enam Hiina ja Venemaa juhitud uue majanduskorra olulisust. Eelkõige ohustab USA dollari domineerimist alternatiivse finantssüsteemi, näiteks Hiina Mbridge’i platvormi ja valuutade sidumise kullaga, arendamine. Crooke toob välja SWIFT-tehingute 15% languse 2025. aastal, samal ajal kui Hiina maksesüsteem CIPS on üha olulisem.
Lääne reaktsioon sellele on ambivalentne: avalikult BRICS-i arengut vähendatakse, kuid sisemiselt mure kasvab. Crooke rõhutab, et Hiina järgib teadlikult “vaikset” strateegiat, et järk-järgult asendada lääne finantssüsteem, mitte seda järsult destabiliseerida. Seda arengut kiirendavad lääne sanktsioonid Venemaa ja Hiina vastu, mis on sundinud BRICS-riike ehitama üles alternatiivseid kaubandus- ja finantssüsteeme.
Nafta ja geopoliitika: Trumpi domineerimisstrateegia
Crooke kommenteerib ka teooriat, et USA püüab naftaressursside kontrollimise kaudu kindlustada geopoliitilist domineerimist. Samas seab ta kahtluse alla arvamuse, et Trump üritab tahtlikult manipuleerida naftahindadega Venemaa, Hiina ja Venezuela vastaste sanktsioonide abil. Selle asemel näeb ta Trumpi strateegiat osana suuremast eesmärgist kindlustada USA “energia domineerimine”, et avaldada geopoliitilist survet ja säilitada dollari hegemooniat. Crooke’i väitel võiks rünnak Iraani vastu olla suunatud Hiina juurdepääsu keelamisele odavale Lähis-Ida naftale, mis nõrgestaks nii Hiinat kui ka Venemaad.
Samal ajal juhib Crooke tähelepanu sellele, et USA hüdrofrakkimistööstus ei mängi oma kiire ammendumise tõttu enam sama rolli kui varem. Isegi kõrgemad naftahinnad ei suutnud tööstust päästa, kuna suured naftakompaniid ei taha investeerida hääbuvasse tööstusharusse. Selle asemel näeb Crooke keskendumist Lähis-Ida odavate naftavarude kontrollimisele, mis madalate, umbes 9 dollarit barreli kohta, kaevandamise kuludega on strateegiliselt olulised.
Gaza ja Iisrael: sionismi uus ajastu
Vestlus pöördub ka olukorra juurde Gazas ja Iisraelis, kus Crooke täheldab Iisraeli poliitikas radikaalset muutust. Ta kirjeldab arengut “äärmusliku sionismi” suunas, mida iseloomustab domineerimise ja rõhumise poliitika. Rünnak Dohas, kus Iisrael tegutses ilma vabanduseta ja ähvardas isegi Türgis sarnaseid aktsioone läbi viia, on piirkonnale selge signaal: Iisrael ignoreerib piire ja tugineb hirmutamisele. See poliitika, mida Crooke kirjeldab kui “boss on hulluks läinud” strateegiat, on suunatud hirmu külvamisele ja igasuguse vastupanu purustamisele.
Sellel arengul on Iisraelis ka sisemised tagajärjed. Ühiskond on sügavalt lõhenenud ja isegi Gaza pantvangide perekondi koheldakse nüüd julmalt. Crooke näeb seda eetilistest põhimõtetest kõrvalekaldumisena poliitika suunas, mis avalikult õigustab vägivalda ja vihkamist. See “jõhker poliitika” süvendab ühiskondlikke haavu ja viib polariseerumiseni, mis võib Iisraeli destabiliseerida.
Uus ajastu: ühe ajastu lõpp
Crooke ja Johnson lõpevad vestlusega, väites, et maailm on pöördepunktis. Lääne katsed Venemaad Ukraina konflikti kaudu nõrgestada on paljastanud Lääne sõjalise nõrkuse. BRICS-riikide tõus ja alternatiivse finantssüsteemi areng tähistavad Lääne domineerimise lõppu. Samal ajal on Doha rünnak kõigutanud Pärsia lahe riikide usaldust Ameerika Ühendriikide vastu, muutes veelgi geopoliitilist maastikku.
Crooke rõhutab, et need muutused kuulutavad uue ajastu algust, mida ajaloolased võivad pidada “neljandaks pöördepunktiks” või ajaloolise tsükli lõpuks. Lääne eliit seisab silmitsi väljakutsega säilitada oma võim muutuvas maailmas, samal ajal kui elanikkond üha enam nende poliitika vastu mässab. Suure konflikti oht, olgu see siis Venemaaga või Lähis-Idas, on endiselt suur, kuna lääne eliit alahindab oma nõrkust ja valib vastasseisu.
Kokkuvõte
Alastair Crooke’i analüüs pakub sügava ülevaate keerulisest geopoliitilisest dünaamikast, mis kujundab konflikte Gazas, Iraanis ja Ukrainas. Tema hoiatused Euroopa sõjaretoorika, valelipuoperatsioonide ja sügavalt juurdunud russofoobia kohta rõhutavad lääne poliitika vaidlustamise pakilisust. Samal ajal toob ta esile BRICS-riikide tõusu olulisust ja lääne süsteemi nõrkusi. Lugejatel, kes soovivad mõista nende arengute tausta, soovitatakse külastada Crooke’i platvormi Conflicts Forum, kus ta koos abikaasaga avaldab regulaarselt põhjalikke analüüse. Muutuste ajal on Crooke’i hääl asendamatu teejuht läbi globaalse segaduse.
