Kaarel Tarand soovitab Vikerraadio päevakommentaaris, et kõigi kohustusliku hariduse eas laste vanematele tuleks sätestada lähenemiskeeld haridusasutustele nii füüsiliselt kui ka elektrooniliselt näiteks rohkem kui kord aastas.
Kui sinimustvalge riigilipu heiskamisega tähistatavast, kuid ometi veidra nõukogude algupäraga nn teadmiste päevast on möödas kolm päeva ning tarkusekuu käib neljandat, on küllap kõigil hariduse- ja koolijuttudest kõrini.
Terve nädala kestis meediaralli, mis oli peamiselt täis imetlust pedagoogide pühendumuse, laste rõõmu või uute koolimajade ilu vastu.
Eesti haridussüsteemi täiuslikkusest lahutavate üksikute puudujääkidena toodi välja õpetajate vanus, palk, motiveeritus ning eesseisvad raskused ühtsele eestikeelsele haridusele üleminekul või õpilasteta metsakoolide ülalpidamisel. Enam-vähem klantspilt, mis nüüd jälle argipäevaga asendub kuni eufooriapuhanguni mõne rahvusvahelise edetabeli avaldamise või kevadiste riigieksamite järel.
See argipäev tähendab, et asjaosalised punnivad edasi vales vaos, kuhu sattusid – tõsi küll, veel valemast ja hullemast – juba inimpõlv tagasi, mil kodanikkond läbimõtlematult põhiseadust vastu võttes hääletas muude hulgas ka õigust haridusele sätestava paragrahvi 37 poolt. Selle paragrahvi viiest lõigust kolm on vigased, juhivad haridussüsteemi vales suunas, põlistavad selles ebavõrdsust ning kasvatavad pidevalt süsteemi kohmakust ja ebaefektiivsust.
Sellest, milline määratu vahe on väljenditel “tasuta haridus” ja “õppemaksuta haridus”, räägitakse kuigipalju igal sügisel. Aga selle ümber, millist aastakümneid väldanud nuhtlust on põhjustanud kooliasjus ebakompetentsusele otse terroristliku voli andmine kutselise asjatundmise üle, valitseb vaikus. Nimetatud nuhtluse juur on lauses “laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel”.
On võimalik mõista, miks selline piiritu lahkus põhiseaduse loojaid toona tabas, sest nende endi koolikogemus pärines ju nõukogude ajupesu- ja repressiivasutustest, milles mitte ainult lapsevanematel, vaid kodanikkonnal tervikuna puudus haridusküsimustes vähimgi sõnaõigus, kui mõni lapsevanem just mõjukas punane ei olnud. Oma lahkuse hävitavaid tagajärgi nad ilmselt ette ei näinud.
Riigi tagatud kohustusliku üldhariduse algne ja alaline mõte on üldises huvis haritud ja seetõttu ka rohkem rikkust luua suutva elanikkonna järele, kel oleks ühtlasi ka enam-vähem homogeenne väärtussüsteem. Teisisõnu, ühiskond võtab lapsed kooli hoida, õpetada ja kasvatada asjatundjate loodud reeglite alusel, sest see on ülesanne, mis ei oleks lapsevanemate enamusele niikuinii jõukohane.
Riik vastutab kooli abil laste eest kõigil tööpäevadel, et lapsevanemad saaksid vabalt tööl käia, teha, mida oskavad, ning luua sel viisil ühiskondlikku jõukust, millest ühtlasi rahastada aina paremaid koole.
Tsiteeritud lõik põhiseadusest töötab sellele eesmärgile risti vastu, sest on võimaldanud kõigisse haridusseadustesse sisse kirjutada lapsevanemate ogaraid õigusi, sekkumisvõimalusi kooliellu küll individuaalselt, küll hoolekogu kaudu.
Põhiseaduse kommenteeritud väljaandest selgub, et just seesama lause tekitab ka subjektiivse kohtukaebeõiguse, mida, nagu teada, lapsevanemad omavalitsuse ja riigi vastu laialdaselt kasutavad või takistavad selle malakaga ähvardades koolijuhi või pedagoogide normaalset tööd.
Piltlikustamiseks kujutlegem, et samasugune “otsustav sõna” oleks asjatundmatutele antud mõne mu põhiõiguse ja elutähtsa avaliku teenuse puhul. Et näiteks põhiseaduse §28 avalausele “igaühel on õigus tervise kaitsele” järgneks selgitav lõik “patsiendi raviviiside valikul on otsustav sõna nende sugulastel, sõpradel ja kogudusekaaslastel”.
Või siis, et põhiseaduse §124 alusel riigikaitsest osavõtu kohustuse korralikuks täitmiseks oleks seal märgitud ka, et kaitseväeteenistuse valikul on otsustav sõna vanematel ning iga väeosa juures oleks ka lapsevanematest hoolekogu, sest eks kaitseväeteenistusse minejad 18-19-aastased on ema-isa silmis ikka veel lapsed, mis lapsed.
Võib-olla kujutasid haridusunistajad kunagi ette, et lapsevanemad ja hoolekogud toovad kooli juhtimisse teadmisi, suhteid, raha, demokraatiat ja mida kõike veel.
Vastupidiselt soovitule on nad põhjustanud ainult haridussüsteemi kiires tempos bürokratiseerumise. Miks? Sest koolil, koolijuhil ja pedagoogidel ei ole rumaluse seadustatud pealetungi ja terrori vastu muid enesekaitsevahendeid kui aina uued alusdokumendid, eeskirjad ja muu normilooming.
See on surmaspiraal, sest bürokraatia ei ole ju enam ainult paber, vaid kasvu piirideta e-bürokraatia, mis pedagoogi vaates ei ole ainult nüri lahtrite täitmine ja aruandlus, vaid ka ööpäevaringne sundsuhtlus asjatundmatute või koguni pahasoovlike partneritega, kes leiavad aina uusi kiusuvõimalusi igast järjekordsest kaitsereeglistikust.
Ühel halval päeval variseb kauni fassaadiga ja PISA-ordenitega dekoreeritud Eesti kool lapsevanemate rõhumise raskuse all lihtsalt rusudeks.
Seega, esimene ja lihtne samm oleks sätestada kõigi kohustusliku hariduse eas laste vanematele lähenemiskeeld haridusasutustele nii füüsiliselt kui ka elektrooniliselt näiteks rohkem kui kord aastas, välja arvatud, kui asja pärast kutsutakse.
Kui see tehtud, hakkaksid nagu nõiaväel korraga vähenema nii bürokraatia, eelarvete puudujääk ja õpetajate stress ning kasvama õpetajate motivatsioon, palgad, õpilaste õpitulemused ja lisaks riigi sisemajanduse kogutoodang, sest kümned tuhanded lapsevanemad pühenduksid taas täielikult oma põhitööle ega saaks kahjustada igapäevast koolielu.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
