Eestist on saanud rinderiik. Meil on ühine piir Venemaaga, mis on valmis oma ambitsioone relvajõul teostama, me oleme langenud Ukrainast lähtuva rändesurve alla, meie sisepoliitika on muutunud sõjaohu tõttu rabedaks, paremat homset taotlev maailm, milles seni elasime, kadunud. Neil keerulistel päevadel on olulisim tasakaalukas ning olukorda arvestav välis- ja sisepoliitika ning selge kommunikatsioon inimestele, kelle jaoks Eesti on ainus kodu, mida hoida ja kaitsta.
Muutunud maailm.
Euroopa ja ka muu maailm elas 24. veebruarini usus, et majanduse kasv ning elatustaseme tõus tõrjub relvaagressiooni ohu, et koostööle suunatud poliitika ja ülemaailmne konsolideerumine suudavad konfliktid eos maandada. Kahjuks ei vastanud need ootused tõele. Pole mõtet vaielda, kas ettenägelikuma idapoliitika puhul oleks sõda süttimata jäänud, vaid pigem tuleks hetkel leida võimalus lahingutegevuse kiireks peatamiseks ja tapatalgute lõpetamiseks. Just sellele peavad olema suunatud üleilmse kogukonna pingutused. Tuleb arvestada, et üksnes embargo Vene gaasile ja naftale, ei vii meid eesmärgile, sest neid defitsiitseks muutunud maavarasid saab turustada Hiinas ja Kagu-Aasias, kus majanduslik kasu emotsioonid üles kaalub. Ka vene kultuuritegelaste kottimine ja üliõpilaste tõrjumine pole eriti tõhus relv. Pigem süvendab see Venemaal autoritaarsust, sest inimesed, keda lääneriikides järsult koheldakse, hakkavad pigem pooldama koduriigi režiimi, kui mõistma põhjuseid, mis nende jaoks täbara olukorra tekitasid.
Rinderiigina vajame selget kava, kuidas läbida muutunud maailmas katsumuste aeg sel viisil, et see meie inimesi nii majanduslikult kui vaimselt võimalikult vähe riivaks, et suudaksime edaspidigi tagada toimetuleku ja heaolu, sest ilma selleta kahvatub omariikluse mõte. Kahjuks selline plaan hetkel puudub ning üha küsitavam, kas praegune valitsuskabinet on selle koostamiseks ning elluviimiseks võimeline.
Peaministrilt ja ministritelt lähtuv kommunikatsioon on kohati õhinapõhiselt lapsik, samas hämmastavalt elukauge. Kahjuks on aga nii, et kui selge riigipoolne sõnum puudub, hakkab levima ebakindlus, tõe pähe pakutavad kuulujutud ning üldine peataolek, mis on kasulik üksnes meie vaenlastele. Sellise sogamise ilmekaim näide on siseministri häbelik ülestunnistus, et ta ei tea, kui palju meil tuleb põgenikke vastu võtta ning mis nendest Eestis saab. See pole rahvalt usaldusmandaati taotleva poliitiku vääriline.
Valitsusele tuli appi eurosaadik Toom, kes teatas, et põhjust muretsemiseks pole, sest kõik põgenikega seotud kulud kaetakse Euroopa Liidu poolt. Kena küll, kui raha saab, kuid finantskate pole suure põgenikevoolu puhul ainus mure ning kuigi võib tunduda lohutav võtta parema tasku asemel raha vasakust, siis asja sisu see ju ei muuda – sõda kurnab lääneriikide majandust, külvab ebakindlust ning täidab sellega agressori taotlusi.
Ainsa lahendusena praeguses olukorras, on valitsuse keskendumine selge tulevikuvaate väljatöötamisele, mis kaitseks Eesti inimesi ja meie ainsat kodu nii otseste ohtude kui ka majanduslike tagasilöökide eest. Jah 100% ei suuda me endist elu taastada, kuid pingeid kärpida ja selleski keerulises seisus positiivset fooni luua, peaks oleme jõukohane.
Kurjuse invasioon.
Sõda äratab toore kurjuse, mis väljendub tapvates plahvatustes ja jalust niitvates automaadivalangutes, aga ka inimeste hinge hiilivas jõhkruses, mis on sama ohtlik, kui ohvrit varitsev miin. Kurjuse eskalatsiooni on kahjuks märgata ka Eestis. On terve plejaad poliitikuid, eelkõige reformierakonna rööpröökurite hulgas, aga ka ajakirjanikke ja suunamudijaid, kes üritavad tasalülitada igaühe, kelle mõtted nende omadega täielikult ei kattu. Kes ei meeldi saavad külge sildi „Putini agent“ või „Kremlile kasulik idioot“. Vihkamisest on saamas uus eneseväljendusvorm, mis näib selle harrastajatele haiglast rahuldust pakkuvat.
Võib ju öelda, et sõja tingimustes polegi vabal sõnal enam ruumi, ent kulla mõttepuhtuse eest seisjad, kas olukord, kus kedagi tühistatakse üksnes seetõttu, et ta tunneb muret Eesti elanike heaolu pärast ning pöörab tähelepanu sõjapõgenike massilise ja ettevalmistamata vastuvõtu ohtudele, ei sarnane meie naaberriigis asetleidvale nõiajahile, kus ainuüksi erioperatsiooni sõjaks nimetamise eest vangi satub. Jah, igal vabadusel on piir, ka sõnadega lahmimisel, kuid mõne kontekstist väljarebitud lausekatke põhjal vaenamine muudab maailma just selliseks nagu soovib agressor – rõhuvaks, poliitilise diktaadi järgi toimivaks vanglaks.
Eesti väärib paremat.
Me ei tohi lasta sõjasüütajatel end lõhestada, lubada südameil kalestuda ning meeltel kustuda. Ei tohi langeda kurjuse seatud lõksu, loobudes sõnavabadusest ning pannes kahtluse alla kõigi riigikeelest erineva emakeelega inimeste lojaalsuse. Me peame oleme eriti tähelepanelikud, et sõjaolukorraga õigustades ei hakkaks valitsus kärpima kodanike põhiõigusi, sest just seda ootab meilt naaberriik, kes on kohe valmis enda kasuks pöörama väiksemagi loobumise demokraatia põhimõtetest.
Eesti on ajaloos elanud läbi äärmiselt keerulisi aegu, kus on tulnud vastu pidada nii agressioonile, okupatsioonile kui ka maad laastavatele taudidele, ent seni oleme püsinud ning seisame üle needki karmid ajad. Eesti eest, kuid targalt ja inimlikkust säilitades, sest just selle poolest oleme vastasest paremad.
Vsevolod Jürgenson
