Alates Kaja Kallase valitsuse ajast on paljud küsitlused näidanud, et eesti rahvas ei usalda oma valitsust. Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud hiljutised Norstati küsitlused näitavad, et valitsuse erakondi toetab 35,5 protsenti ning opositsioonierakondi 56 protsenti vastajatest.
Kui riigikogu valimised toimuksid sellise toetusseisu ajal, saaks Isamaa 33, Reformierakond 22, EKRE 17, Keskerakond 15 ja SDE 14 kohta. Urmas Reinsalu saaks peaministriks, koalitsioon võiks koosneda kas Isamaast ja Reformierakonnast, ehk Isamaast ja kahest teisest parteist. Praeguses riigikogus 14 kohaga otsuseid mõjutajal Eesti 200 erakonnal, mis sai 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimistel ainult 2,6 protsenti häältest, enam Riigikogus hääleõigust ei oleks.
Valitsuse ja opositsiooni parteide populaarsuse määrab pea kõikides enam-vähem demokraatlikes riikides majanduse olukord. Eesti valitsuse toetuse kaotust selgitab kõige paremini Eesti täbar majandus.
Majandusseisu pingereas viimane
Prestiižikas The Economist ajakiri avaldas oma 2024. aasta 10. detsembri numbris hinnangu 37 Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) riigi majanduse seisust. The Economist kasutas pingerea koostamiseks andmeid viie majandus- ja finantsnäitaja kohta – SKP, aktsiaturu tootlus, alusinflatsioon, töötus ja valitsemissektori eelarvepuudujääk.
Eesti Sisemajanduse koguprodukt (SKP) vähenes 2024. aasta III kvartalis võrreldes eelmise aasta sama perioodiga 0,7 protsenti. Eesti aktsiaturg langes 6,2 ja alusinflatsioon 5,1protsenti. Töötuse määr oli 1,2 ja eelarvepuudujääk 2.5 protsenti.
Eesti majanduse seis oli The Economist ajakirja hinnangul kõige viletsam 37 OECD riigi hulgas.
Eurokraatia – edutute peaministrite päästerõngas
Euroopa liitu astumine tõi Eestile palju majandushüvesid. Eestis populaarsuse kaotanud poliitikutele sai Euroopa Liidust käeulatuses olev tõotatud maa kus neid ootavad pudrumäed ja rahaallikad.
Esimesena pääses sinna Siim Kallas. Eesti panga direktorina jäi ta vahele 10 miljoni dollari kadumisega, kui ta mafioosodest äripartnerite raha paljundamise skeem osutus pettuseks. Kohtunik Merle Parts, kes oli ta koalitsioonikaaslase Juhan Partsi abikaasa, mõistis ta õigeks ja kuigi Riigikohus leidis, et otsus on väär, ei pidanud riigi peaprokurör millegipärast vajalikuks otsust edasi kaevata. Kallas sai kodumaa mulla jalgadelt pühkida ja Brüsselis eurokraadina uut karjääri alustada.
Seda on suutnud teha ka teised eesti peaministrid, kelle jalgealune Eestis tuliseks läks. Kui rahvale oli selgeks saanud, et viie kõige jõukama riigi hulka jõudmise asemel, nagu Andrus Ansip oli lubanud, vireleb Eesti järjekindlalt viie viimase hulgas, ei jäänud ka temal muud üle kui eurokraadiks hakata.
Tuleb igal juhul imetleda Ansipi erakordset kohanemisvõimet. Ta metamorfoos tulihingelisest hiilgava karjääriga kommunistist külmakõhuliseks ärikaks ja kapitalistiks, ärikas-poliitikuks ja kõige tipuks eurokraadiks on märkimisväärne.
Juhan Partsil Eestis enam tegutsemisruumi ei olnud pärast seda kui ta lasi eemaldada Lihulast, pimeduse katte all, politsei löögirühma ja kraana abil, Eesti Vabadusvõitlejatele püstitatud ausamba ja sai tuntuks Lihula Lihunikuna. Peaministrina sai ta aga määrata enda Eestile reserveeritud eurokraadi ametisse.
Kaja Kallas hakkas juba varakult omale päästerõngast otsima ja tema siirdumine Brüsseli pudrumägede ja rahaallikate juurde laabus sujuvalt.
Võib arvata, et ka Kristen Michal, kes on Eestis kogunud kuulsust peamiselt parteile kilekotitäite rahapatakate varumisega, suudab enne oma toetuse täielikku hävingut omale eurokraadi ameti tagada.
Vigane demokraatia soosib saamatuid, ebapopulaarseid valitsusi
Kui riigi valitsejatel pole rahva toetust ega usaldust siis demokraatia lonkab ja poliitiline kultuur lõngub. Arenenud poliitilise kultuuriga riikides toimuksid sel juhul erakorralised valimised. Eesti kahjuks veel selliste riikide hulka ei kuulu.
Eesti Vabariigi põhiseadus väidab, et Eesti on demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Põhiseaduse koostajad nurjasid selle kui nad kehtestasid parteide nimekirjade „modifitseeritud jagajate jadadega d’Hondti meetodi“ häälte ülekandega valimissüsteemi. See ehk sobiks riikidele, kus poliitiline kultuur ja eetika on enesestmõistetavad. Eestis on aga iidse Kreeka demokraatia asemel välja kujunenud partokraatia. Rahva võimu on ärastanud parteid, täpsemalt parteijuhid, kes koostavad valimisnimekirjade pingeread.
Abraham Lincoln väitis oma kuulsas Ameerika kodusõja Gettisburgi lahinguväljal peetud kõnes, et demokraatia on „government of the people, by the people, for the people” – rahvast tulenev valitsus, kus rahvas valitseb rahva huvides. Partokraatia on parteijuhtide valitsus, kus parteijuhid valitsevad parteide huvides. See on ainult samm eemal eestlastele hästi tuntud ainupartei valitsusest, kus parteijuht valitseb parteijuhi huvides.
Põhiseadus sätestab ka, et riigikogu liikmed valitakse proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Seda sätet eirab samuti häälte ülekandega valimissüsteem. Üks groteskne näide häälte ebaproportsionaalsest jagamisest oli 2013. aasta valimised Tallinnas kus üks 13 häält saanud kandidaat pääses volikokku, samas kui 717 kandidaati, kes said temast rohkem hääli, mõned rohkem kui tuhat, valituks ei osutunud.
Paljud e-valimiste kriitikud on arvamusel, et Eestis saavad võimule saamatud ja ebapopulaarsed valitsused tänu e-valimistele. Interneti hääletamise süsteem toodi Eestisse 2004. aastal Siim Kallase eestvedamisel, kes oli siis Reformipartei esimees. Peale seda pole Reformierakond valimisi kaotanud.
Kriitikud on viidanud anomaalidele viimaste riigikogu valimiste ajal, mis näivad olevat loogikavastased ja matemaatiliselt võimatud. Nad kahtlustavad tagajärgi mis näitavad, et kell neli hommikul hääletasid suur hulk vanadekodude eakaid elanikke Reformierakonna ja Kallaste poolt, kuigi neil tõenäoliselt puudusid vahendid ja oskused e-valimistel osalemiseks.
Pole leitud tõendeid, et oli tegemist pettusega, kahjuks pole pettus aga võimatu. 2020. aastal avaldas Põhja-Carolina Ülikooli professor Zeynep Tufekci artikli prestiižikas Scientific American ajakirjas, mille pealkiri väidab, et internetitehnoloogia eksperdid ei saa e-hääletamise turvalisust garanteerida. Ta rõhutas turvariske ja usaldusväärsuse küsimusi. Autor mainis ka Eesti e-valimiste probleeme ja fakti, et aastal 2017 avastati turvaauk Eesti digitaalses ID kaartide süsteemis.
Autor kirjeldab Šveitsi kogemusi. Enne e-valimiste rakendamise otsust korraldas valitsus testi mis pakkus 150 000 franki nn valgetele häkkeritele, kui nad suudavad e-hääletuse süsteemis turvaauke leida ja valimistulemusi muuta. Raha oli vaja kiiresti välja maksta. Mitte ainult üks, vaid kolm häkkerite meeskonda demonstreerisid, et nad olid võimelised tulemusi muutma – ilma, et oleks leitud kõige vähematki tõendit pettusest.
Isegi pangad, kel on kõikvõimalikud ressursid oma kontode turvalisuse kindlustamiseks, langevad tihti häkkerite ohvriks. Prestiižikale Massachusetts Technology Instituudile kuuluv MIT Technology Review avaldas oma 2018. aasta 23. jaanuari numbris interneti turvafirma Norton raporti, mis väidab, et häkkerid varastasid eelmisel aastal 987 miljonilt inimeselt 20 riigis 172 miljardit dollarit.
Järeldused ja soovitused
Majanduse elavdamiseks tuleks keskenduda innovatsiooni ja ettevõtluse, eriti relvatööstuse, toetamisele, et luua hästi tasuvaid töökohti, suurendada konkurentsivõimet ja eksporti. Oluline on ka haridussüsteemi arendamine, et tagada kvalifitseeritud tööjõu olemasolu tulevikus.
Vabad, ausad valimised on demokraatia alustala. Et kindlustada valimistulemuste õigsust tuleks Eestis läbi viia samasugune e-hääletamise test nagu toimus Šveitsis. Kuna internetihääletus on seotud märkimisväärsete turvariskidega, oleks veelgi parem kasutada traditsioonilisi hääletuse meetod, nagu soovitavad eksperdid.
Kohe võiks teha muudatus valimisseadusesse mis võimaldaks pärast valimisi igal asjast huvitatul e-hääletamise käiku ja tulemusi kontrollida, vähemalt kuni järgmiste valimisteni. Kasulik oleks kehtestada ka karmid karistused neile, kes üritavad või on suutnud valimistulemusi võltsida.
Tuleks kehtestada uus demokraatlik valimisseadus, mille alusel osutuks tulevastel valimistel valituks kandidaadid ainult saadud häälte järjekorras ja mis käivataks erakorralised valimised kui kolme kuu jooksul läbi viidud küsitlused näitavad, et valitus on kaotanud rahva usalduse.
Pole kahjuks enam võimalik parandada Eesti kõige aegade kõige suuremat viga – Laari valitsuse otsust põlistada kõik vene okupandid ja nende järeltulijad alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks. Eestlased ei saa jääda peremeesteks oma kodus, kui nad lubavad enda katuse alla piiramatu arvu võõraid, kes söövad Eesti leiba ja hammustavad kätt, mis neid toidab.
Mõnevõrra saaks viga leevendada kui:
• Lõpetada kodakondsuse kinkimine endistele okupantidele ja nende järeltulijatele.
• Tühistada nende kodakondsus, kes tegutsevad Eesti-vaenuliku riigi toetamisega või Eesti riigisaladuste võõrriigile müümise või kinkimisega ja samuti kodakondsused mis on antud võltsitud sünnitunnistuste või muude võltsitud dokumentide alusel.
• Püstitada riigipiir, mis lõpetab ebaseadusliku sisserände.
• Vabastada vangist kõik vene rahvusest kodanikud tingimusel, et nad lahkuvad Eestist alaliselt.
• Tühistada põhiseaduse säte mis annab hääleõiguse kohalikel valimistel võõrriigi kodanikele.
Tahaks loota, et oleks veel võimalik täita Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambula nõuet kindlustada ja arendada riiki mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Tahaks loota, et mu sünnimaal ei lõpeks kunagi Eesti Vabariigi sünnipäevade pühitsemine sini-must-valge lehvides ja „Mu isamaa mu õnn ja rõõm“ kõlades.
Tasub aga ka meenutada Ameerika riigiisa Benjamin Franklini manitsust: „See kes elab lootusest sureb nälga.“
Tegutsegem!
