Jüri Toomepuu, poiss Emajõe kaldalt

Ning 1967. aasta ülestõusmisepühadel, 26. märtsil, sooritas meie tulevane riigikogulane teo, millega ükski tema siinne ametvend hakkama poleks saanud:

Kui ma koos oma abipiloodi kapten Johnsoniga helikopteri juurde astusin, juhtis Johnson mu tähelepanu kahele jänesele meie parkimisväljaku kõrval asuval murul. See meenutas mulle, et oli lihavõttepüha hommik. Meenutasin seda ka Johnsonile ja ütlesin, et pärast seda kui oleme tänaselt missioonilt tagasi jõudnud peaksime vaatama, kas jänkud on ka meile mõned ilusad värvilised pühademunad jätnud.

Meil oli ees järjekordne Lõuna Vietnami jalaväepataljoni õhudessandi toetamine. Eelmise õhtu briifingul selgitati, et eesmärk on haarata lõksu ja hävitada kommunistlikule Põhja Vietnamile alluvad Vietkongi üksused kes olid rünnanud Lõuna Vietnami vägesid miinipildujate ja jalaväega. 13. Lahinglennu Pataljon, tuntud oma Mekongi jõe delta asukoha järgi Delta Pataljonina, mille koosseisu kuulus ka 175. Lahinglennu Kompanii, mille liige mina olin, oli määratud „õhuratsudeks“ neid lahingusse viima. Kolonel Jack Dempsey, 13.pataljoni ülem, andis mulle ülesande juhtida meie pikka helikopterite kolonni õigeks ajaks õigesse kohta. See oli mulle päris tavaline ülesanne, olin seda varem juba vähemalt tosin korda teinud. Ebatavaline oli see, et pataljoni ülemaks oli kolonelleitnandi asemel kolonel. Kolonel Dempsey oli valitud formeerimisel oleva 10. Lahinglennu Grupi ülemaks. Tema ülemus ilmselt arvas, et seniks kui grupp on valminud on tal kasulik ka pataljoniülemana lahingukogemusi saada.

Vietnamis laialdaselt kasutatud „õhuratsaväe“ kontsepti algatas mu kunagine ülemus 82. Langevarjurite Diviisis, kindral William Howze. Doktriin, taktika ja organisatsioon valmis just siis, kui Lõuna-Vietnam palus USA-lt sõjalist abi kommunistliku Põhja-Vietnami sisside ja lõunasse infiltreeritud ulatusliku regulaarvägede rünnaku vastu. Kaua-aegsete lahingutraditsioonidega 1. Ratsaväe Diviis varustati umbes 1100 helikopteriga, nimetati ümber 1-seks Õhuratsaväe Diviisiks (1-st Air Cavalry Division) ja saadeti lahingusse Vietnami. Minagi teenisin esimese osa oma Vietnami sõjakäigust selles kuulsas diviisis. Laialdasemate kogemuste saamiseks anti tihtipeale ohvitseridele Vietnami missioonil viibides võimalus teise üksusesse üle minna. Mu palvele määrata mind roheliste barettide üksuse (Special Forces), mille treeningu olin läbinud, või vähemalt jalaväe pataljoni koosseisu, vastu ei tuldud – lenduritest oli liiga suur puudus – aga sain vähemalt uusi kogemusi Delta pataljonis.

Meie „ratsudeks” olid HU-1 tüüpi transporthelikopterid, mille meeskond koosnes komandörist/piloodist, abipiloodist, tehnilisest seersandist, kes lahingus oli kuulipilduriks ühel pardal ja kuulipildurist teisel pardal. Need meie hjuuideks kutsutud (inglise keeles “Huey”), lennumasinad olid võimelised lahingusse viima tüüpilisel Vietnami palaval päeval 5 – 6 relvastatud ameerika, ehk 9 -10 keskeltläbi väiksemat vietnami sõdurit. Palava ilmaga on õhk hõredam ja seetõttu helikopteri tõstejõud väiksem. Kaitseks õhuratsudele ja rünnakuks vaenlase vastu lahinguväljal oli meil ka rakettide, kergete automaatkahurite ja kuulipildujatega varustatud lahinghelikopterid.

Tüüpiline õhudessant koosnes tihedates „V“ kujulistes gruppides lendavates kopterite kolonnist. Maandumisformatsioon olenes maandumisväljaku laiusest. Vaenlase üllatamiseks oli oluline, et asetame võimalikult suure hulga dessantüksusi võimalikult kiiresti maandumisväljakule. Jätsime ainult ühe rootori pikkuse vahemaa kopterite vahele. Elukindlustuse huvides panin tavaliselt vähem kogenud lendurid „V“ lõppu, kus oli väiksem võimalus kõrvallendavatega kokku põrgata. Rootorite tokerdus, mida vahetevahel ka juhtus, tähendas kahe meeskonna paratamatut hävingut.

Ega me sellisel operatsioonil õieti kunagi ei maandunud – kui helikopter oli maapinnale küllalt lähedal ja küllalt aeglane, hüppasid dessantväelased helikopteri mõlemapoolsetest ustest välja mõne sekundi jooksul, mille järel helikopterid maandumisväljalt täie kiirusega lahkusid. Suurema rünnaku puhul õhuratsusid kaugelt vaadates meenutasid need merelaineid – laine madalpunkti moodustasid maapinna lähedusse jõudnud helikopterid ja laine harja kaugemal ja kõrgemal olevad helikopterid.

Sõidugraafik mille olin eelmisel õhtul valmistanud töötas hästi. Ilmateates ennustatud tuuled olid ainult natuke muutunud ja seda sain kopteri kiirusega kergesti kompenseerida. Maandumisplatsiks oli ette nähtud riisipõld, nagu tavaliselt. Need olid jaotatud ruutudesse, piiratud kõrgemate teeradadega. Külvamise ajal olid ruudud ujutatud veega, et riisitaimed muda sisse istutada. Dessantväelastele mõeldes lootsin, et põllud on niipalju tahkunud, et nad ei pea väga sügava muda sees rünnaku objekti poole liikuma. Samas olid aga teerajad hea kaitsevall vaenlase kuulide vastu, juhul kui nood olid ootamas.

Lahkusime kell 8.34 ja läbisime kõik kontrollpunktid minutilise täpsusega. Jõudsin sihtkohale kell 8.50, täpselt nagu ette nähtud. Mõtlesin juba, et kui kõik läheb plaani kohaselt nagu tavaliselt, oleme dessantväelased juba lõuna paiku tagasi toonud ja võime minna külma õlut nautima.

Kui olin maapinnale küllalt lähedal, küllalt aeglane ja Vietnami sõdurid kopterist lahkusid, kuulsin aga tuttavaid piitsaplakse meenutavaid hääli. Seda tegid kuulid mis tabasid kopterit. Samas kostsid raadio teated tabamuste saamistest. Keegi teatas, arvatavasti kolonel Dempsey, et teine kopter rivis, st kohe minu järgne, on alla kukkunud ja põleb. Lahingutsoonis olid kõik kopterid samal raadiosagedusel, et kõik oleksid samaaegselt teadlikud kõigest mis juhtub. Piirasime siis muidugi raadio kasutamist ainult olulise teatamiseks ja ülemustelt käskude vastuvõtmiseks.

Minul polnud võimalik näha mis maandumisplatsil toimus, aga kuna Kolonel Dempsey käskis lahkuvatel kopteritel allalastud meeskonnaliikmeid mitte üles korjata võis järeldada, et vaenlase tuli oli äge. Ta kutsus haavatute evakueerimiseks appi selleks spetsiaalselt varustatud ja väljaõpetatud meeskonnaga õhuambulantsi, hüüdnimega “Dustoff” – “Tolmupühkija” ja käskis relvastatud helikopteritel hoida vaenlase võimalikke asukohti pideva tule all, et kaitsta toda ja lahinguväljale jäänud meeskonna liikmeid. “Tolmupühkija” teatas, et tal õnnestus peale võtta kolm meeskonnaliiget, aga kohe peale seda, et kukub alla. Kolonel Dempsey teatas, et kopter oli leekides, aga vähemalt osa meeskonnast ja patsientidest olid sellest välja pääsenud. Nüüd kutsus Kolonel Dempsey kõiki lahinguvälja lennuraadiuses viibivaid relvastatud helikoptereid ja lennuväe rünnaklennukeid toetama operatsiooni. Samuti andis ta käsu operatsiooni reservi määratud 2. relvastatud helikopterite rühma ja varus olevate dessantväelaste rünnakule toomiseks. Nende toomine läks sujuvalt, asetamise nad umbes 1000 meetrit esimesest maandumisväljast põhja poole. Samal ajal toimusid õhurünnakud esimest maandumisvälja piiravatele vaenlase laskepunkritele.

Mida kiiremini haavatud jõudsid välihaiglasse, seda parem oli nende võimalus ellu jääda. Kolonel Dempsey oli ilmselt veendunud, et allalastud meeskondi on nüüd võimalik evakueerida ning samal ajal kui mind järgiv kopterite kolonn tõi dessantüksuse reservi uude maandumistsooni, otsustas ta minna oma helikopteriga päästma haavatuid, eelkõige meie allatulistatud meeskonnaliikmeid, kes arvatavasti ei suutnud roomata kaitsva teeraja taha. Ta käskis relvastatud helikopterite rühmal anda kattetuld ja suitsu generaatoriga varustatud helikopteril, mida kutsusime „Smokey“ (suitsu), katta vaenlase positsioonid suitsukattega. Maandumise hetkel edastas aga üks ta meeskonnaliikmetest teate, et komandör oli pihta saanud ning siis nähti, et ta helikopter paiskus vastu maad ja süttis.

Kolonel Dempsey abi, kolonelleitnant Harper võttis üle 13. Lahinglennu Pataljoni juhtimise.

Nüüd oli kolm kopterit hävinud, nende meeskonnad mudasel põllul. Polnud teada mitu surnut mitu oli haavatud. Polnud teada ka mis oli kolonel Dempsey olukord. Dessantväelased varjasid endid riisipõlde piiravate teeradade taga. Õhurünnakud vaenlase oletatavatele positsioonidele

jätkusid.

Kolonelleitnant Harper oli ilmselt mures oma ülemuse ja teiste pärast vaenlase tule all. Kui olin kopteri kolonniga teel baasväljakule küsis ta kas keegi tahab nende päästmist üritada. Viskasin pilgu kütusehulga näitajale – polnud probleemi – teatasin oma raadio kutsungi koodi, keerasin ümber ja ütlesin, et olen teel. Käskisin mind järgival helikopteril võtta juhtimine üle, jätkata lend koduväljakule ja liikusin täie kiirusega lahinguvälja poole. Iga sekund viivitust võis osutuda haavatutele saatuslikuks. Teatasin oma asukoha Harperile kui olin lahingutandrist umbes miili kaugusel. Ta käsutas „Suitsu“ jälle mulle suitsukatet andma ja rünnakkopterid vaenlase positsioonidele tuld andma.

Kui jõudsin maandumisväljaku kohale kuulsin „piitsaplakse“ päris sageli. Lohutasin end teadmisega, et Hjuui lennukõlbmatuks muutmine võtab keskeltläbi 200 kuulitabamust. Aitab muidugi ka ühest, kui see satub lenduri silmade vahele. Manööverdasin kopteri maas lamavate inimeste lähedusse. Üks nendest kandis lenduri kiivrit. Hoidsin kopteri hõljumas maapinna lähedus ja käsutasin oma mõlemad kuulipildurid haavatuid kopterisse tassima.

Kerge see neil ilmselt ei olnud, muda ulatus põlvini. Nad said pardale vedada ühe rinnahaavaga helikopteri meeskonna liikme ja üks verise näoga Vietnami sõdur oli ise võimelina kaasa aitama. Kui ta pardale jõudis, nägin, et tal oli püssikuul keset laupa. Kiiver oli ilmselt ta elu päästnud – kuuli hoo niipalju pidurdanud, et selle ots veel paistis. Mehed ei suutnud aga lennukiivrit kandvat haavatut mudast välja tõsta. Käskisin Johnsonil kontrollid võtta ja kopter umbes tolli kõrgusel maapinnast hoida ning läksin kuulipilduritele appi. Haavatu oli lenduri tiibu kandev major. Ta kõige suurem probleem näis olevat jalg mis oli kummalise nurga all viltu. Ilmselt olid kuulid reieluu purustanud ja kopteris välja roomates või kukkudes, oli ta jalg kõverasse asendisse sattunud. Püksisäär oli verest läbi imbunud. Oigamisest ja kirumisest võis järeldada, et ta kannatas koledat valu. Meie katsed teda mudast välja tassida tegid asja veel hullemaks. Ta ütles, et jätku me ta sinna, aga seda ma polnud nõus tegema. Ta oleks kindlasti varsti verest tühjaks jooksnud.

Kui me ta lõpuks pardale saime võtsin kontrollid, kallutasin kopteri nina alla, et võimalikult kiiresti kiirust koguda ja seadsin sihi välishaigla suunas. Üks kuul oli esiakna läbinud ja raadio enam ei töötanud, küllap oli ka see tabamuse saanud. Kui olime ohutusse kaugusesse jõudnud andsin kontrolli jälle Johnsonile ja läksin istmete vahelt haavatud majori kõrvale. Võtsin ta esmaabi pakist süstlaga varustatud morfiini ampulli ja süstisin selle ta tuharasse. Morfiini süstla keerasin kõveraks ja riputasin selle ta jaki revääri külge, nagu meid oli õpetatud, et arstid talle haiglas ülearust hulka ei süstiks. Ütlesin talle, et morfiin hakkab kohe mõjuma ja mõne minuti pärast hoolitsevad ta eest ka maailma parimad arstid. Ei tea kas need olid minu sõnad või morfiin – arvatavasti mõlemad – ta lõpetas oigamise ja näis rahunevat. Kolonelleitnant Harper oli ilmselt haiglasse raadio teel sõnumi saatnud. Kui maandusin oli ratastel kanderaam, arstid ja velskrid ootamas.

Välihaiglast lendasin kodu väljakule ja maandusin kopteri parandustöökoja väravate ette. Kopteri kere nägi küll välja nagu sõelapõhi, aga ühtegi ebatavalist vibratsiooni ma ei tundnud. Kopter oli ilmselt veel lennukõlbulik, aga raadio tuli välja vahetada. Mehhaanikud said sellega hakkama viie minuti jooksul. Seejärel täitsin kütusepaagid ja siirdusin tagasi lahinguväljale. Kui sinna jõudsin oli vaenlase tuli raugenud, haavatute ja surnute evakueerimisega tegelesime veel mitu tundi.

Kui me õhtul kopterid koduväljakule olime parkinud, nägin jälle jäneseid parkimisplatsi kõrval kekslemas. Polnud tuju vaatama minna kas nad olid sinna ka lihavõtte mune jätnud. Kui olin aga duši all higi, pori ja haavatute vere maha pesnud, maitses külm õlu hästi.

Hiljem saime teada, et olime sattunud maanduma Vietkongi betoonpunkritega kindlustatud rügemendi peakorteri ette. See oli nüüd hävitatud. Meie kaotused olid küll tõsised aga vaenlase omad ületasid neid kümnekordselt. Dessantüksus oli oma eesmärgi saavutanud.

Kõige raskem ülesanne ootas aga ees. Kuigi langenute omaksed said Armee peakorterist südamlikud kaastunde avaldused, pidasin vajalikuks ka minu alluvuses olnud langenute abikaasadele või vanematele langenu kohusetruudust ja tublidust kiita ja nende leina lohutada. Mu tunnete sõnadesse sättimine oli raske.

Umbes kuu aega hiljem teatas mulle ülemus, et pean minema Saigoni Vietnami sõjaväe peakorteri paraadiväljakule autasustamise tseremooniale. USA kõige kõrgem medal, „Medal of Honor“ – Aumedal, antakse presidendi poolt Valges Majas korraldatud tseremoonias. Sellest järgmine, „Distinguished Service Cross“ – Erakordsete Teenete Rist, mis mulle oli ette nähtud, antakse nelja tähe kindrali poolt selleks korraldatud paraadil.

Paraadiks oli kohale toodud suur hulk Saigonis paiknevaid USA sõjaväe üksusi ja sõjaväe puhkpilli orkester.

Kui ma seal paraadiks rivistatud üksuste ees seisin ja vaatasin kuidas Kindral Westmoreland, USA Vietnami ja Kaheksanda Armee Ülemjuhataja, paraadi vastu võttis, mõtlesin, et küll on kummaline, et seda minu jaoks tehakse. Ega ma midagi muud ei teinud kui seda, mida oli vaja teha, seda mis oli täiesti loomupärane ja tavaline. Mõtlesin kas mul oleks üldse olnud võimalik teha midagi muud ja olin veendunud, et ega ei oleks. Kõik mida ma tolles lahingus ja ka iga päev mitte ainult sõjaväes ja lahingutandril tegin oli minusse sisse programmeeritud juba lapsepõlvest.

Meenusid sõnad millega programmeeritakse USA ohvitsere oma kohust täitma – „Duty, Honor, Country“ – Kohusetruudus, Au, Kodumaa – mu relvavendade kuulsa West Pointi sõjaväe akadeemia moto.

Mõtlesin, et samadesse sõnadesse saab valada need tõekspidamised ja tunded mis on innustanud Eesti muistseid vabadusvõitlejaid, Vabadussõdalasi ja Sinimägede kangelasi vapralt võitlema. Eesti sõjameestel on kahtlemata olnud palju suurem vajadus kui ameeriklastel võidelda oma kodumaal, oma kodu kaitsmiseks. Oma kodu, oma pere, oma põlluanni kaitsmine – kodumaa armastus – on meile eriti tähtis. Eesti suurlaulik Marie Under väljendas seda tabavamalt: „Arm selle mulla vastu rinnast rinda käib, Kus puhkab meie hõim, kus kasvab meie leib.“

Kohusetruudus ja au on aga omadused mis on üldiselt hinnatud kõikides ühiskondades. Kohusetruuduse ja auga kaasneb rahuldustunne ja eneseväärikus ning austus ja lugupidamine teistelt.

Minu lapsepõlve kodus sisendati juba maast madalast arusaama kohusetäitmisest, aususest ja aust. See peegeldus kõikides isa ja ema õpetussõnades, kõiges millega nad ise mulle eeskujuks olid. Usun, et nii on see pea kõikides Eesti kodudes.

Adjutant luges kõnepuldist valjuhääldajaga medali käskkirja: „For extraordinary heroism…” – erakordse kangelaslikkuse eest…

Sain aru, et see oli lihtsalt juhuse asi, et sattusin olukorda kus tavalise teenistuskohuse täitmise tagajärg oli autasustamine. Teadsin, et enne mind täitis sama hästi ja kindlasti auväärselt, oma kohust mu isa ja ta Vabadussõja relvavennad ning Eesti Teise Maailmasõja vabadusvõitlejad. Mõned said vabadusristid, mõned raudristid või rüütliristid, paljudele sai saatuseks puurist. Olen kindel, et sama hästi täidab oma kohust ka mu poeg Afganistani lahingutandril ja tänapäeva Eesti sõdurid. Mõned neist saavad medaleid, mõned langevad lahingus. Mis neile osaks saab oleneb rohkem juhusest ja sõduriõnnest kui millestki muust.

Kindral Westmoreland oli vist üllatanud kui ta nägi, et major keda ta lennulahingus asetleidnu eest autasustab kannab lisaks lenduri tiibadele ka lahingujalaväelase tunnusmärki ja langevarjuri tiibu. „Näen, et oled sõdur kes on meie vaenlasele kolmekordselt ohtlik,“ ütles ta naeratades kui ta mulle medali rinda kinnitas.

Palju aastaid hiljem helistas mulle üks mees kes algas juttu sõnadega: „Kas sa mäletad lihavõttepüha hommikut Vietnamis?“ Mäletasin muidugi. Ta oli see sama major kelle olin tol hommikul muda seest välja tõmmanud ja haiglasse viinud. Ta vabandas, et oli mind tol korral kirunud ja tänas mind oma elu päästmise eest. Kinnitasin talle, et kui oleksin olnud haavatu ja tema minu asemel, siis oleksin mina kirunud ja teda nüüd elu päästmise eest tänanud. Ta ütles, et arstid olid ta jala päris hästi kokku lappinud ja isegi vigastatud närvid olid ajajooksul paranenud. Ütles, naerdes, et harrastab nüüd jooksu, et ta enam nii raske poleks kui keegi peab teda jälle ambulantsi tassima.

See telefoni kõne pakkus mulle rohkem rahuldust ja rõõmu kui oleks suutnud teha ükski autasu. See korvas isegi tolle aasta saamata jäänud pühademunad.