Ainuüksi vanadel kreeklastel oli üle 60 jumala ja kui kõikide aegade ja inimeste jumalad ning usud kokku arvata siis on neid üle 9000.
Piibel väidab, et Jumal lõi inimese oma palge järgi. Sestap teavad hotentotid, et Jehoova ja ta poeg olid ilusad paksumokalised mustanahalised. Valged seevastu maalivad pilte heledate käharatega kahvanäolisest Jeesusest aga juudid teavad kindlasti, et Jeesus, kuigi mitte lunastaja, oli enne kui nad ta risti lõid kongusninaline, kräsupäine, tõmmunahaline juudipoiss.
Maarahva jumalad said küll Kalevipoja külmale laibale elu sisse puhuda, aga niipalju neil võimu ei jätkunud, et oleks ta jalgadega sama teinud. Juutide ja kristlaste jumal olevat aga võimeline kõike tegema. Kahtlustan, et see omnipotentsuse väide on mõnevõrra liialdatud, muidu ei lubaks ju armuline jumal sündida kõike kurja mis maailmas juhtub – kõiki looduskatastroofe ja muud mis on selges vastuolus armulisusega. Kõik paha aetakse muidugi hoopis põrguliste kaela, aga kui jumalad on tõesti omnipotentsed, siis saavad põrgulised ikka ainult ju seda teha mida kõikvõimas jumal lubab.
On ka kummaline, et kõik need ülivõimsad jumalad vajavad millegipärast väetitelt inimestelt alalõpmata kiitust ja sellele lisaks ka palveid ning eelkõige rahalisi annetusi. Paljud on koguni äärmiselt vaenulikud kõikide teiste jumalate vastu ja sisendavad seda vaenu ka inimestesse. Juutide armuline jumal Yahwe oli koguni nii kurjust täis, et kui ta juhatas oma väljavalitud rahva pärast 40 aastat kõrbes virelemist nende uuele kodumaale käskis ta neil tappa kõik mitteväljavalitute mehed, naised, lapsed ja isegi pudulojused, et teha tõotatud maa elamiskõlbulikuks. Miks ta ometi ei taibanud, et kitsi ja eesleid oli ka juutidel vaja?
Vanade roomlaste kreeklastelt päritud jumalad olid õnneks üksteise vastu viisakad. Roomlastel oligi vist hea arusaam jumalate olemustest, sest mitmed rooma keisrid said ise jumalateks ja mõned tegutsesid isegi keisrina ja jumalana samaaegselt.
Jumalate olemusest on aga rumalatel inimestel raske aru saada. Pole siis ime, et kõrgelt haritud teoloogid ja filosoofid selle üle lõpmatult vaidlevad ja jumalate austajad ning uskude kaitsjad veelgi rohkem verd valavad. Sama jumala kummardajad pahatihti isegi üksteise verd. Viimasel ajal on just Allah kummardajad eesrindlikud, nad valavad eriti ohtralt üksteise ja veelgi rohkem teiste verd. Nende püha viha ja verejänulisus on muidugi arusaadav. Kui nad seda püha tapmistööd tehes surma saavad, on igal neist paradiisis ootamas 72 neitsit, valmis täitma nende kõige eksootilisemaid soove. See on juba midagi mille eest tasub verd valada ja surra! Mul pole päris selge kas naisssoost pommiplahvatajate-märtrite tasu on 72 süütut poissi või midagi muud. Võib aga arvata, et kindlasti midagi naiste erootiliste unelmate väärilist.
Küllap on kõikidel jumalate austajatel õigus, vähemalt nende jaoks kes usuvad, et tõde, nagu Jumal, on mitmepalgeline.
Maarahva luulesuurus, kunagine Siuru printsess, minu lemmikluuletaja Marie Under mõtiskles oma elu sügispäevil niihästi skandinaavlaste maailmapuust Yggdrasilist kui ka kristlaste jumalast. Ta otsis täpsemat selgitust nii-hästi skandinaavlaste ürikutest kui ka Piibliraamatust. Ta jäädvustas oma otsingute tulemused luulesse.
Oma luuletuses „Need hobused…” ütleb ta:
„Nüüd meenub: kui variseb Yggdrasil,
Siis hukkub inimlaps, loom ja lill.”
Underile jäi uskude asi arusaamatuks nagu paljudele teistele, sest ta jätkab:
„Kesk aru- ja ülesaamatust
Ma võtsin ja lugesin Raamatust…
Kui pasunad möirgavad inglite suust,
Et tähed kui viigid langevad puust.”
Ilmselt mõtleb Marie Under lõiku kristlaste piiblis, kus juutide ja kristlaste jumal hävitab inglite pasunakooride kõlades maailma. Ta mainib ka liiderliku Jesebeli vaagimist ja Patmose saart, kuhu olevat pagendatud Püha Johannes, seesama, kes need hobused välja mõtles, needsamad apokalüpsise hobused, kes pidavat tähistama maailma hukku. Meie suurlaulik uskudest ilmselt selgust ei saanud. Luuletuse lõpetab ta sõnadega:
„Lõin silmad kinni ja Raamatu:
Suur vastus on kättesaamatu.””
Jüri Toomepuu
