Veri on paksem kui vesi, aga venna-armastus pole piiritu
Ema-, venna- ja ligimesearmastus, ja ka altruism üldiselt, põhinevad, nagu näitavad teaduslikud uuringud, suurelt osalt geenidel.
New Yorgi osariigi ülikooli evolutsioonilise bioloogia teadlane professor George Williams andis meie loomupärasele tajule teoreetilise, teadusliku aluse oma 1967. aastal avaldatud raamatuga „Adaptation and Natural Selection”(„Kohanemine ja looduslik valik”), mis selgitab, et kuigi meile näib, et evolutsiooniline looduslik valik toimub organismide hulgas, toimub see hoopis geenide tasemel, geenide omavahelisel võitlusel enda edasikandmiseks. Tugevamad, paremad geenid säilivad ja paljunevad, teised hävivad.
Seda teooriat arendas edasi ja tegi üldtuntuks Oxfordi ülikooli evolutsioonibioloog Richard Dawkins oma raamatuga „The Selfish Gene” („Isekas geen”). Ta kasutas terminit isekas geen, et vastandada geenikeskset arusaama organismi-kesksele arusaamale evolutsioonist. Isekad geenid hoolitsevad enda edasikandumise eest, aidates organismil evolutsiooni käigus edukas olla.
Briti evolutsioonilise bioloogia teadlase, kunagise Oxfordi ülikooli professori William Donald Hamiltoni (1. august 1936 – 7. märts 2000) uuringud on tõestanud seoseid indiviidide geneetilise läheduse ja nende vastastikuse eneseohverduse, altruismi, vahel.
Ka rahvusliku säilimise peamised tegurid näivad olevat rahva genofondis domineerivad geenid, mis edasikandumise eest hoolitsevad lisaks enda võimalikult laialdasele levitamisele ka ligimesearmastuse/sallivuse kaudu, proportsioonis sugulust määravate samade geenide hulgaga indiviidides.
Kain siiski tappis Abeli
Võimu ja varanduse iha või isegi kadedus kaalub aga tihtipeale üles vennaarmastuse. Kuningriikide ajalugudest iidsetest aegadest teame, et krooni saamiseks või hoidmiseks käis sageli julm võitlus, mis lõppes lähedaste tapmisega. Juutide pühakiri selgitab, et isegi kadedus või päädida venna tapmisega.
Natuke pärast seda kui juutide pühakirja andmetel Jehoova umbes 6000 aastat tagasi maailma ja Aadama lõi, ei võtnud ta vastu Aadama esimese poja Kaini põlluvilja ohverdust samas kui talle oli Abeli lamba ohverdus meelepärane. See tegi Kaini nii kadedaks ja tigedaks, et ta tappis oma venna.
Juudid – egiptlaste monoteistlik suguharu
Kui ühine pärand ja venna armastus annaks rahu, siis võib-olla oleks Lähis-Ida konflikti pikk ajalugu lahendatud juba ammu.
Arizona ülikooli ökoloogia ja evolutsioonibioloogia professor Michael Hammer ja doktor Harry Ostrer, New Yorgi ülikooli meditsiinikooli inimgeneetika programmi direktor ja tosin teisi teadlasi analüüsisid 1,371 mehe Y-kromosoomi ülemaailmsest populatsioonist, sealhulgas Lähis-Idast, Põhja-Aafrikast, Sahara-tagusest Aafrikast ja Euroopast pärit juutidest ja mitte-juutidest.
Kogu inimkonna ajaloo jooksul on selles nn meeskromosoomis DNA-d moodustavate keemiliste aluste järjestuses toimunud muutusi, jättes variatsioone, mille abil saab kaasaegsete geneetiliste meetoditega täpselt kindlaks teha rahvaste ühiseid esivanemaid.
Nende uuringu kohaselt on juudid palestiinlaste, süürlaste ja liibanonlaste geneetilised vennad ning neil kõigil on ühine geneetiline sugupuu, mis ulatub tuhandete aastate taha. Nad väitsid: “Juudid ja araablased on kõik tegelikult Aabrahami maja lapsed…Ja kõik on säilitanud oma Lähis-Ida geneetilised juured üle 4000 aasta.”
Uuring avaldati ajakirja Proceedings of the National Academy of Sciences, 9. mai 2000 väljaandes.
Egiptuse olematu vangipõlv
Juutide pühakiri kirjeldab detailselt juutide põgenemist, Moosese juhtimisel, Egiptuse orjusest kunagi 13. sajandil e.m.a.
Jeruusalemma W. F. Albright Institute of Archaeological Research vanem teadur Stephen Gabriel Rosenberg avaldas 14. aprilli, 2014, Jerusalem Post ajalehes artikli The Exodus: Does archaeology have a say? (Põgenemine: Kas arheoloogial on sõnaõigust?)
Põhinedes paljudele arheoloogilisteel uuringutele kirjutas ta, et kuigi põgenemine Egiptusest on juutide ja nende usu jaoks fundamentaalne, tal on piinlik tunnistada, et väljaspool Piiblit pole selle toetuseks kõige vähematki tõendit.
Ta tunnistab ka, et arheoloogidele ei meeldi sellest rääkida ja nad vihkavad selle kohta küsimuste esitamist.
Ta selgitab, et põgenemise lugu Tooras on juudi rahva loomise alus, nende olemasolu alus ja juutide tähtsa paasapüha alus kogu Haggada rituaalile, mida selle vabaduse püha esimesel õhtul korratakse. Rosenberg tunnistab, et seetõttu muutuvad arheoloogid vastumeelseks, kui nad peavad oma vendadele ja endile tunnistama, et Egiptuse ürikutes pole midagi, mis seda toetaks.
Mitte midagi iisraellaste orjusest, mitte midagi nuhtlustest, mis veensid vaarao neid vabastama, mitte midagi Punase mere imelisest läbimisest.
Mitte midagi. On kolm vaaraot, kes mainisid, et nad vabanesid vihatud välismaalastest, kuid pole öelnud, kes need välismaalased olid, ja pole midagi sellest, et ükski vaarao tegeles võõraste orjade tagakiusamisega või kannatas koledate katkude tagajärjel.
Egiptlased talletasid hieroglüüfidesse mitte ainult märkimisväärsed sündmused vaid ka pea kõik vaaraode tegemised.
Kui Egiptuse ürikutes pole kõige vähematki juutide pühakirjas detailselt kirjeldatud monumentaalsetest sündmustes ega juudi rahvast, võime kindlasti järeldada, et neid sündmuseid ei toimunud ja mingit juudi rahvast tollal ei eksisteerinud.
Kõige tõenäolisem on, et praeguste juutide esiisad olid Egiptuse ääremaadel elavad egiptlased, kes jäid monoteistideks peale seda kui Ateni monoteismi kehtestanud vaarao Akhenaten suri ja endised jumalad ja preestrid jälle võimule tõusid. Nende Ateni kummardamisest arenes pikapeale välja Jehoova ainujumalus. Oma pühakirja jaoks nad laenasid ohtralt Mesopotaamia Gilgameshi legende, mis olid babüloonia murdega akadi keeles juba 5000 aastat tagasi kivi tahvlitele raiutud. Eri sarnased on Eedeni aia ja veeuputuse lood.
Ka võtsid nad Ahhemeniidide riigi iraanlaste zoroastrismist üle maailmaloomise müüdi ja kuulutamise. Kristluse põhimõtted olid hajala juutluses ja eelkõige hellenistlikus juutluses olemas sajandeid enne algkristlust.
Keelte ja uskude sarnasused
Keeled. Heebrea ja araabia kirjakeeled on mõlemad tuletatud aramea tähestikust, mis omakorda tuleneb proto-kaananlaste tähestikust. Skriptidel on aga välja kujunenud erinevad kujud ja stiilid. Fakt on see, et araabia ja heebrea keeled tulenesid samast keelest ja on ikka veel lähedased sugulased. Jannseni „Pernu Postimehe,“ lugemine toob elava näite sellest, et keel võib oluliselt muutuda ka palju lühema aja jooksul kui see mis on möödunud juutide ja araablaste ühisest algkeelest.
Usud ja templid. Egiptuse jumalatel ja Jehooval on mitmeid sarnasusi. Üks neist on see, et niihästi Egiptuse jumalad kui Jehoova suhtlesid prohvetite ja preestrite kaudu. Templites kasutatavad laulud on tihtipeale sarnased. Mõlemad peavad vajalikuks kummardamist.
Brigham Young Ülikooli egiptoloog ja Lähis-Ida keelte teadlane John Laurence Gee on kirjutanud uurimuse, milles ta võrdleb juutide pühakirjas kirjeldatud juutide tabernaaklit Egiptuse Edfu templiga. Ta jõudis järeldusele, et “Egiptuse templiraamatu varase vormi ja Toora vahel on mingi seos”.
Sarnasused juudi ja Egiptuse uskude vahel hõlmavad nende vaarao Akhenateni-aegseid monoteistlikke uskumusi ja usku surmajärgsesse ellu. Ka Egiptuse ja Iisraeli templitel on oma arhitektuuris ja rituaalides palju sarnasusi.
Dr. Gabor Maté, Hungari-Kanada juudi soost doktor, arvab, et need palestiinlased kelle maad ja majad Iisraeli rajajad ärastasid ja kelle nad pagulusse ajasid või tapsid on kunagised juudid kes muslimite vallutuste survel, oma elu päästmiseks, muhameedlasteks hakkasid.
Kuna aga niihästi araablastele kui ka, vähemal määral, juutidele on nende usk oluliselt tähtis, näib, et usu erinevused suudavad üles kaaluda ühistel geenidel põhineva altruismi.
Aškenazi ja Sefardi juudid
Tänapäeval on kahesuguseid juute, võiks öelda kaks juudi suguharu. Aškenazi, (heebrea keeles on aškenazi Saksamaa), olid juudid, kes elasid Reinimaa orus ja Prantsusmaal enne nende rännet slaavi maadesse (nt Poola, Leedu, Venemaa) pärast ristisõdu 11.–13. sajandil. Pärast 17. sajandi tagakiusamisi Ida-Euroopas asus suur hulk neid juute ümber Lääne-Euroopasse, kus nad assimileerusid, nagu nad olid teinud Ida-Euroopas, teiste juudi kogukondadega ja mõnevõrra ka segunesid kohalike elanikega. Aja jooksul nimetati kõiki juute, kes olid vastu võtnud “saksa riituse” sünagoogi rituaali, Aškenazideks, et eristada neid sefardi (hispaania riituse) juutidest. Nad erinevad heebrea keele häälduse, kultuuritraditsioonide, sünagoogi liturgia, ja modifitseeritud saksa keele „jidiši“ laialdase kasutamise poolest. Aškenazi juudid on välimuselt sarnased eurooplastega. Palestiinas elavate Sefaradi juutide ja araablaste vahel on välimuse järgi raske vahet teha.
Iisraelis on aškenazi juudid peamised võimukandjad. Nad on ka üldiselt kõrgema haridustasemega ja pea kõik need paljud juudid kes on saanud Nobeli auhinna on aškenazid.
Järeldused
Kuigi ühised geenid, st geneetiline lähedus, on üldjuhul perede ja rahvusliku kokkukuuluvuse ja säilimise peamised tegurid, võib territooriumi, võimu ja varanduse iha nende mõju üles kaaluda.
Kuigi juutidel ja araablastel olid kunagi ühised esivanemad, on nad paljude aastasadade jooksul muutunud erinevate jumalate kummardajateks ja üksteisest niipalju erinenud, et ühised geenid nendes enam vennalikke tundeid ei tekita, eriti kui mõlemad rahvad ühisele territooriumile ei mahu ja neil on teiste maid, maju ja varandust võimalik endale võtta ainult väevõimu ja tapatalgutega.
Pole põhjust uskuda, et juutidel on juriidiline või moraalne õigus palestiinlaste maad ja majad omale võtta ja palestiinlasi pagendada või tappa. Pole põhust ka arvata, et palestiinlastel või muslimitel on õigus kõiki juute tappa, nagu nad on ähvardanud. Kõige targem on eestlastel ja teistel rahvastel kes pole juudid, araablased või muslimid, jääda selles verises perekonna tülis erapooletuks.
