Aastate koorem hakkab järjest raskemaks muutuma, aga rõõm on teatada, et suutsin eelmise eluaasta jooksul avaldada ajakirjanduses 25 artiklit ja lõpetasin ka oma ingliskeelse raamatu : From Hell to the End of the World — the Fabulous Adventures of Kalevipoeg, the Estonian Epic Hero.” Otsin praegu kirjastajat.
Hommikuste kõnnakute tegemine läheb üha raskemaks, aga auto juhtimisega pole probleeme. Näib, et masinatega ümberkäimise oskused mis ma lennu instruktorina omandasin on ikka veel veres.
Võin ikka veel väita, et elu on nii ilus, et ei jõua ära kiita.
Pean aga tunnistama, et süda kripeldab kui mõtted kanduvad mu sünnimaale. Tahaks väga näha, et aastate jooksul mis mulle on veel antud, leitakse lahendused Eesti täbaratele demograafilistele probleemidele. Tahaks väga, et eelkõige lõpetatakse eestlaste põlise kodumaa järjest kiirenev venestamine, Tahaks väga näha, et Eesti saaks püsida riigina mida valitsevad eestlased. Oleks ülim rõõm näha, et valitsus hakkaks rakendama meetmeid, mis aitaks Eesti täita lastega, eesti lastega.
Nooremas eas tegin mida suutsin, et neid eesmärke saavutada. Kahjuks ma aga ka siis eriti palju ei suutnud. Nüüd pean leppima lootusega, et ehk on veel küllalt mu rahvuskaaslasi kes tahavad ja suudavad.
Jüri 94. aastaselt ja pojapoeg Elliot 6. aastaselt.
Kahepeale kokku 100 toredat aastat
