Jätkusuutmatud kaotused sõjatandril
Juba sõja algpäevil suutsid ukrainlased Putinile ja maailmale tõestada, et Putini unistus Ukraina vallutamisest ei täitu. Nüüdseks on ilmselge, et võit ei koida, kuigi Putin on valmis pühendama kõik võimalikud ressursid — aktsepteerima iga päev umbes 1000 lahingus langenut, kasutama Teisest maailmasõjast järgi jäänud tanke ning Põhja Koreast ja Iraanist kalli raha eest ostetud relvi ja laskemoona. Näib ka, et ei täitu ta lootused, et Lääne toetus Kiievile raugeb.
Sõja praeguses faasis torkab silma Venemaa võimetus Harkivi suunas edu saavutada. Ukraina olukord on paranemas tänu efektiivsemale sõdurite mobiliseerimisele, rohkema laskemoona saabumisele, lääneriikide tarnitud rakettide kasutamiskeelu leevendamisele ja kindlustuste ehitamisele. Venelaste edu mujal, eriti Donbassis, on strateegiliselt tähtsusetu ja saavutatud tohutu hinna eest. Nüüdseks pole küsimus selles, kas Ukraina suudab võitlust jätkata, vaid selles, kas seda suudab Venemaa.
Ukraina president Volodõmõr Zelenski teatas hiljuti, et sõjas on surma saanud 31 000 Ukraina sõdurit ja lisaks sellele kümneid tuhandeid tsiviilisikuid. See on Ukrainale suur kaotus. Selle aasta veebruaris hindas Ühendkuningriigi kaitseministeerium aga, et 350 000 Vene sõdurit on saanud surma või vigastada. See kaotus on tohutu. Kahuriliha Venemaal siiski veel jätkub. Olukord on halvem relvastusega.
Kuigi Venemaa kulutab suure osa oma sisemajanduse koguproduktist sõjale, suudab ta oma tankide, soomusmasinate ja suurtükiväe kaotusi korvata ainult ladudest viletsat nõukogudeaegset relvastust võttes ja seda taastades. Need varud on väiksemad kui ukrainlaste võime neid hävitada. Praeguste hõlvamismäärade juures võib arvata, et relvade varud hakkavad järgmisel aastal lõpukorrale jõudma.
Vene tankide, rakettide ja elavjõu lõppemise üle on spekuleeritud juba 2022. aasta kevadest. Praeguseks on ilmunud märgid, mis Putinile head ei tõota. Piiratud territoriaalse kasu saamiseks on Venemaa ohverdanud sõdureid, tanke ja soomusmasinaid jätkusuutmatu kiirusega. Avatud lähtekoodiga luuresait Oryx teatab, kontrollitud andmete alusel on hävitatud ja kahjustatud tankide arv praegu 3,235, kuid pakub arvamust, et tegelik arv võib olla “oluliselt suurem”.
Fakti, et Vene sõjalised ressursid ei ole lõputud ning praeguse intensiivsusega konfliktis pole võimalik neid isegi taastada Iraani ja Põhja-Korea abiga, ei suuda Vene propagandamasin enam varjata.
Kahjuks suudab Putin siiski veel tekitada ukrainlastele kaotusi ja kannatusi. Ta on ikka veel võimeline kasutama tiibrakette, et hävitada haiglaid ja koole, tappa lapsi. Suurim oht, millega Ukraina silmitsi seisab, on õhurünnak elektrivõrgu vastu. Isegi kui lubatud uued õhukaitsesüsteemid saabuvad varsti, võib Ukraina seista silmitsi raske talvega.
Majanduse hääbumine
Venemaa kulud olid järsult kasvanud Ukraina sõja ja sellele järgnenud sanktsioonide tõttu. Nafta- ja gaasitulud on langenud vähemalt 30%. Venemaa vahendid maavarade müügist on osaliselt külmutatud välispankades, osaliselt raisatud kasutute “riiklike projektide” jaoks, osaliselt varastatud ametnike poolt.
Sanktsioonid on katkestanud Venemaa juurdepääsu SWIFTi rahvusvahelisele pangandussüsteemile ja külmutanud osa vene välisvaluuta reservidest. Lisaks on Euroopa drastiliselt vähendanud Venemaa nafta ja gaasi ostmist, valides alternatiivsed tarnijaid, nagu veeldatud maagaasi müüjaid.
Venemaa tootmisvõimsuse ja infrastruktuuri halvenemine on kiirenemas. See on juba nähtav lennundustööstuses — üha rohkem vene lennukeid purunevad õhus või ei suuda õhku tõusta.
Sõda on vallandanud ka majandust ohustava inflatsiooni. Johns Hopkins Ülikooli ökonoomia professor Steve H. Hanke, kes muide tegi uuringud, mille tagajärjel võeti aastal 1992 kasutusele Eesti kroon, arvestas. et 2023. aastal tõusis Venemaa tarbijahinnaindeks umbes 60%, mitte 3,6%, nagu teatati ametlikult.
Pärast enam kui kaks ja pool aastat kestnud “erioperatsiooni” Ukrainas on Putini kõige huvitavam otsus asendada kauaaegne kaitseministri Sergei Šoigu Andrei Belousoviga — sõjalise kogemuseta ökonomistiga, kes oli varem asepeaminister ja majandusarengu minister. Heal põhjusel — peaaegu kolmandik 2024. aasta eelarvest on pühendatud kaitsele, rohkem kui kunagi varem postsovetlikul Venemaal. Putin näib aru saavat, et kui hääbub majandus hääbub ka ta sõjapidamise võime. Ta olevat väitnud, et ainult majandusteadlane saab olukorda parandada. Tal võis olla õigus.
Sõjaliste kulutustega, kuigi need tehakse inimkapitali, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste arvelt, on võimalus ka majandusarengut juhtida. Näib, et Belousov, Nõukogude majanduse matemaatilise kooli kasvandik, usub ametivõimude võimesse kõike arvutada ja riigi raha ja kontrolli sekkumisega lahendada mis tahes kriisi.
Belousovit on iseloomustatud kui “sõjalist keynesilast”. See pigem solvab kahekümnenda sajandi alguse stiimulite pooldajat John Maynard Keynesi. Ta ideed meenutavad pigem neid, mis aitasid Nõukogude Liitu õõnestada: kaitsekulutuste jätkusuutmatu kasv ja majanduse järeleandmatu militariseerimine.
Belousov ja Putin ilmselt usuvad, et sõjalised kulutused võivad riigi pigem päästa kui pankrotti ajada. Kuid nagu nõukogudeaegne režiim pidi tõdema — sõjale rajatud majandus ei saa igavesti püsida. Põhimõtted, mille vene majandusreformijad kehtestasid rohkem kui 30 aastat tagasi on hoidnud Venemaa majandust enam-vähem stabiilsena. Nende eiramisega on raske vältida majanduse hääbumist.
California ülikooli majandusprofessori Oleg Itskhoki arvates on tegurid, nagu naftahind, mis toetab Venemaa eelarvet ja sõjaline abi Ukrainale, sõja käigu jaoks olulisemad kui mistahes Belousov ministrina teha suudab.
Kommunistlikul Venemaal heideti nalja nõukogude majandusplaneerimise üle. Vastus küsimusele “Mis juhtuks, kui Saharasse ehitataks sotsialism?” oli: “Alguses, peale plaanide tegemise, ei juhtu midagi. Siis tekib liivapuudus.” Samuti võib iseloomustada Putini/Belousovi uut majandusmudelit.
Rahvastiku hääbumine
Venemaal väheneb kiiresti nii elanikkonna suurus kui ka kvaliteet: sooline ja vanuseline struktuur halvenevad; majanduslikult kõige aktiivsem ja andekam osa elanikkonnast põgeneb riigist ja asendub osaliselt vähem arenenud riikidest pärit sisserändajatega.
Aastal 2022 langes 15-aastaste vene meeste oodatav eluiga peaaegu viie aasta võrra. Nii paljud võitlusealised mehed on surnud või eksiilis, et naiste arv on meeste arvust rohkem kui 10 miljoni võrra suurem.
Aastal 1994 oli Venemaa rahvaarv 149 miljonit ja aastal 2024 144 miljonit, 72% nendest venelased. ÜRO ennustab, et järgmise poole sajandi jooksul langeb see 120 miljonile. Vene statistikaameti andmetel oli langus suurim etniliste venelaste seas. Naiste sündimuskordaja on rahva väljasuremist ennustav 1,5 Rahva säilimiseks peab see olema vähemalt 2,1.
Tsaari ajal oli venelaste, eriti lihtrahva ja ühiskonna alamklassi haridustase väga madal. !9 sajandi keskpaiku, kui Eestis oli kirjaoskajaid umbes 90% oli neid Venemaal ainult umbes 8%. Aadlikud ja vaimulikud olid siiski enamasti hästi haritud ja lokkas maailmaklassi vene kirjandus.
Lenini ja ta järglaste klassivõitlus kahjustas tõsiselt vene rahva intelligentsuse taset. Valdav enamus kõrge haridusega inimest kuulutati rahva vaenlasteks, paljud hukati, paljud surid siberi orjalaagrites.
Rünnak Ukrainale on raskendanud oluliselt rahvastiku probleemi. Lisaks sõjas tapetud või haavatud sõduritele, on põgenenud välismaale enam kui miljon andekat, haritud noort. Sõda võib paradoksaalselt siiski parandada venelaste keskmist intelligentsi ja seaduskuulekust, sest enamik lahingutandril hukkunutest on madala intelligentsiga, paljud on vanglatest rindele saadetud kurjategijad. Andekamad, eriti partei tuusade pojad, suudavad sõtta minekut vältida.
Paljud, aga, kes lahingus ei langenud on koju naastes toime pannud vägivaldseid kuritegusid. Vene võimud ei taha neid veterane kritiseerida, sest Putin on kutsunud neid üles saama riigi “uueks eliidiks”.
Tublisti üle 10% Vene elanikkonnast on moslemid. Venemaa moslemite ja väljaspool Venemaad asuvate moslemite suhted on segased. Venelased kohtlevad neid enamasti alamate rahvastena, samuti nagu nad kohtlesid ikestatud rahvaid Stalini impeeriumi päevil.
On võimalik, et jõuab aeg, mil Putin peab seisma silmitsi uute terrorirünnakutega või isegi laiapõhjalise ülestõusuga.
Putini vaimsete võimete hääbumine
Omadused nagu paranoia ja julmus oleks tavainimestele tõsised vaimsed häired, aga autokraatidele on need pigem olulised omadused mis aitavad neil võimul püsida ja elus olla. Stalin, kellel neist omadustest puudus polnud, elas kõrge vanuseni ja suri omas voodis. Kasulik polnud see muidugi miljonitele, keda ta pidas vajalikuks hukata või Siberi orjalaagritesse saata. Ka varises kokku riik mida ta juhtis. Putin üritab, kuid pole veel pole suutnud saada oma iidoli Stalini vääriliseks. Näib, et tema juhtimisel edeneb Venemaa allakäik kiiremini kui Stalini ajal.
Ameerika Ühendriikide allakäik President Bideni valitsemise ajal on kurb näide sellest, mis võib juhtuda kui riigi juht on muutunud seniilseks.
Putin 71. aastaselt veel seniilne ei ole, aga ta on vene mehe jaoks, kelle keskmine eluiga on umbes 68 aastat, küllaltki eakas. Keegi ei muutu vanusega tervislikumaks ega intelligentsemaks. Venemaa sõltub paraku ühe eaka mehe kahanevast võimekusest.
Tuumamõõga täristamine
Putin vihjab vahetevahel, et ta võib rasketes oludes kasutada taktilisi tuumarelvi. Eksperdid kipuvad nõustuma, et tuumarünnak ei ole võimatu, kuid arvavad, et see jääb ebatõenäoliseks. Sellel oleks Venemaa ja eriti Putini jaoks tohutud varjuküljed. Eelkõige seaks see ohtu Putini ja paljude ta lähedaste elud.
Näib aga, et Putin on arvamusel, et NATO ei julge vastata. Tal on põhjust uskuda, et USA president Biden ja Euroopa liidrid on nõrgad. Ta näib arvavat, et NATOt valdaks nii palju paanikat ja kaost, et ta ei teeks midagi.
Lääs peab tegema Putinile selgeks, et ta oma roostetanud tuumamõõga täristamisega midagi ei saavuta.
Ka sõda hääbub kunagi
Donald Trump, kes on alates järgmise aasta 20. jaanuarist tõenäoliselt USA president, on valimiskampaania käigus kinnitanud, et kui tema saab presidendiks, lõpetab ta sõja 24 tunni jooksul.
Vaevalt, et keegi, kaasarvatud ta ise, seda päriselt usub. On aga ebetõenäoline, et ta üritab rahu saavutada Ukraina territooriumi arvel. Ta saaks Putini panna saba jalgade vahele tõmbama, kui ta annaks Ukrainale kaitseks küllaldaselt õhutõrjet, rünnakuks pikamaa rakette ning tühistaks Bideni poolt kehtestatud Venemaa territooriumi ründamise keelu.
Trump on lubanud ametisse astumise päeval taastada fossiilkütuste tootmise, mille Biden oli peatanud. Nafta hinna langus endise Trumpi valtsemisaja tasemele hävitaks kiiresti Putini sõjamajanduse.
Lisaks kõigele eelnevale oleks kasulik karmistada drastiliselt majanduslikud sanktsioonid ja konfiskeerida kõik Läänes asuvad Venemaa varad Ukraina toetuseks. Selle aasta aprillis kehtestas USA kongress neli riikliku julgeolekuga seotud õigusakti. Kolm nendest taastasid kaua soiku jäetud toetuse Ukrainale, Iisraelile ja Taiwanile.
Üks volitas presidenti konfiskeerida Ukraina toetuseks USAs paiknevaid Venemaa varandusi. Euroopa NATO liitlased, kus hoitakse 290 miljardi dollari väärtuses Venemaa riigivarasid on kehtestanud sarnase seaduse.
Washingtonis asuva mõttekoja New Lines Institute hiljutises aruandes väitsid õiguseksperdid, et lääneriikide valitsused peaksid viivitamatult hakkama kasutama külmutatud Venemaa riigivarasid, et maksta Ukraina tsiviiltaristu ülesehitamise eest. Nende argument on, et Venemaa sõjakuritegu, provotseerimata rünnak, õigustab vastumeetmeid.
Eesmärk pole mitte ainult panna kurjategija maksma tekitatud kahju eest — nõue, mille ÜRO Peaassamblee eelmisel aastal heaks kiitis, vaid lõpetada konflikt täielikult.
Juunis olid endine USA rahandusminister Lawrence Summers, endine Maailmapanga president Robert Zoellick ja endine USA diplomaat Philip Zelikow kaasautorid reparatsioonide ettepaneku heakskiitmiseks, kirjeldades seda kui “vägivallatut” vasturünnakut, mis võib meeldida ka kodumaisele publikule, kes on mures selle pärast, et USA maksumaksjad peaks maksma kinni Venemaa kuritegude tagajärjed. “Külmutatud Vene varude ülekandmine Ukrainasse oleks moraalselt õige, strateegiliselt tark ja poliitiliselt otstarbekas,” kirjutasid nad.
Putinil on kahjuks võimalus kätte maksta. Vene kohus on juba käskinud arestida USA finantsfirmalt JP Morganilt 440 miljonit dollarit. Seda suudavad Lääne liitlased aga taluda.
Tõenäoline on, et sõda lõppeb Vene tohutute sõjaliste kaotuste, majanduse allakäigu ja sanktsioonide, rahvastiku probleemide ja eelkõige muidugi ukrainlaste vapra vabadusvõitlus koosmõjul.
Ukraina võiduga.
