Hinnasilt
Lockheed Martini F-35 hävituslennuk on kõige kallim relvaprogramm maailma ajaloos. Hinnanguliselt maksab selle ostmine, kasutamine ja säilitamine üle 1.7 triljoni USA dollari (paljudes Euroopa riikides on triljoni tõlge biljon). See on 1,7 kaheteistkümnendas astmes, ehk 1700 miljardit, ehk 170 miljon miljonit.
Neid viienda põlvkonna lennukeid on toodetud kolmes variandis. F-35A on tavapärase maandumisega reaktiivlennuk. See on kolmest variandist kõige levinum. Klientide hulka kuuluvad USA õhujõud ja enamik rahvusvahelisi partnereid.
F-35B on lühikese stardi ja vertikaalse maandumise variant, mis asendab reaktiivlennukit AV-8B Harrier. Peamisteks klientideks on USA merejalavägi, Jaapan ja Briti merevägi.
F-35C versioon saab maanduda ja õhku tõusta lennuki emalaevadel. Neid on kõige rohkem USA mereväel.
Enamik relvasüsteeme osutuvad kallimaks kui nende esialgne hinnapakkumine. F-35 on osutunud palju, palju kallimaks. 2001. aasta oktoobris sõlmitud lepinguga alusel oli kogu soetushind umbes 200 miljardit dollarit ja iga lennuki hind 40 kuni 50 miljonit.
Praegune ühe A versiooni hind on 89.2 miljonit dollarit. B variant maksab 115.5 miljonit ja C variant 107.7 miljonit. Kui tootmine tõuseb, võib loota, et hinnad mõnevõrra langevad.
F-35A variandi iga lennutund maksab 44 000 dollarit. Võrdluseks, F-16 lennutund maksab „ainult“ 19 000 dollarit.
Võimekus
F-35 on nn „stealth“ (varjatud ehk vähejälgitav) lennuk. See ei tähenda, et lennuk on nähtamatu, kuid ta kuju, katted ja sisemised relvad teevad ta radarile raskelt nähtavaks.
Lennuki kiirus on Mach 1.6 või umbes 1,200 miili tunnis ja tegevusraadius on kuni 600 meremiili. F-35 on võimeline kandma nii tuuma- kui ka tavarelvi. Sisemiselt suudab F-35 kanda 2,85 tonni pomme, vaidlustamata õhuruumis 11 tonni.
Tähtsam kui kiirus on detektorid, mis on võimelised vaenlast nägema 300 kilomeetri ulatuses ja tehisintellektil põhinev relvastus, mis suudab kõige parema vene Su-35 hävituslennuki tabada enne kui tolle lendur teab, et F-35 on õhus.
On arusaadav miks lennukit kutsutakse sageli “lendavaks arvutiks”. Lennuki detektorid koguvad ja koostavad ning arvuti analüüsib infrapuna- ja elektro-optiliste andurite andmeid, navigatsiooni- ja maastikuspetsiifikat, relvajuhtimistehnoloogiat ja elektroonilise sõjapidamise teavet, et neid integreerida lendurile esitamiseks nii, et lendur saaks neid vaenlase hävitamiseks hõlpsalt kasutada.
Kõik see võimaldab lennukil tegutseda tõkendina, mis tagab lähedase õhutoetuse ja õhuruumi kontrolli, ja samaaegselt summutada või hävitada vaenlase õhukaitse.
Lennuki jõuallikaks on United Technologies’i Pratt &; Whitney F135 mootor. Northrop Grumman on peamine alltöövõtja ning teeb kere ja avioonika. Ühendkuningriigi BAE Systems teeb elutoetus- ja kütusesüsteeme.
Programmis osalejad ja kasutajad
Austraalia, Kanada, Taani, Itaalia, Holland, Norra, Türgi ja Ühendkuningriik tegid USA-ga koostööd lennuki arendamisel ja plaanivad seda ka osta.
USA-l ja tema liitlastel on 2035. aastani tellimisel 3,100 F-35 lennukit. Kogu maailmas on senini müüdud umbes 360. Neid on USA senini tarninud neljale NATO liitlasele ning Iisraelile, Austraaliale, Jaapanile ja Koreale. Veel nelja riigi tellimine ootab täitmist. Soome teatas 2021. aasta detsembris, et nad ostavad 64. Norra valitsus on rahastanud 52 F-35 hanget. Praegu on vähemalt 25 nendest lahinguvalmis.
2018. aasta mais sai Iisraelist esimene riik, kes kasutas lennukit edukalt lahingutegevuses. Järgmise aasta septembris kasutas USA merejalaväe eskadron lennukit Afganistanis.
F-35 hävitaja moodustab tulevase USA hävituslennunduse selgroo. Lockheed nimetab seda ühise relvajõu mängujuhiks (USA jalgpalli „quarterback”).
Mida toob tulevik
Kindlasti toodetakse kunagi ka kuuenda generatsiooni lahingulennuk, aga vähemalt senini on ette nähtud F-35 küberspetsiifiline moderniseerimise trajektoor, mille eesmärk on tagada, et lennuk säilitab oma kasulikkuse ka 2070. aastatel ja võib-olla ka hiljem.
Järkjärguline uuendamise protsess lisab pidevalt uusi relvaliideseid, täiustatud sensoreid ja kiiret tehisintellektil põhinevat infotöötlust.
Suur osa sellest protsessist on tarkvarauuenduste pidev iteratsioon. Seda on võimalik teha ühiste tehniliste standardite, nn “avatud arhitektuuri” abil, mis laseb uusi tehnoloogiaid kiiresti integreerida. Võib arvata, et säärane andmetöötlus toob enneolematud ja potentsiaalselt läbimurdelised süsteemid sõtta viisil, mida on raske ette näha.
Ukraina-vene sõja õppetundidest ja droonide tehnoloogia ning tehisintellekti järjest kiirenvast arengust võib järeldada, et kaugel pole aeg kui F-35 lendur juhib oma lennukit kuskilt lahinguväljast kaugel asuvast kabinetist. Kaugel pole arvatavasti ka aeg, kui lennukile antakse missioon ja täidab selle ilma lenduri abita.
