Juri Toomepuu > Eduka diktaatori saatuslik viga

Eduka diktaatori saatuslik viga
Diktaatori loomus ja tarvidus
Kunagine Leningradi kraadepoiss, kommunistliku kurjuse impeeriumi kurjuse täidesaatva ameti koputaja, agent ja polkovnik, Venemaa peaminister, president, eluaegne diktaator — Vladimir Putini karjäär on olnud muljetavaldav.
Ta edukus, nagu paljudel teistel tippu tõusnutel, tuleneb suurelt osalt sellest, et ta juhtus olema õigel ajal õiges kohas, aga kaugeltki mitte ainult sellest. Kuigi mitte geniaalne, on Putin kindlasti küllalt andekas, auahne ja julm, et diktaatoriks sobida. Diktaatorite loomuse oluline komponent, moraalse kompassi puudumine, on tal aidanud kõrvaldada need, kes on ta teed tippu üritanud takistada.
USAs asuva Ajakirjanike Kaitse Komitee andmetel on Putini võimuaastatel tapetud Venemaal 47 ajakirjanikku.
Juba aastal 2012 kirjeldas Peter Preston, Briti ajakirjanik ja kirjanik, Observer ajakirjas ajakirjanike hukkamisi Venemaal pärast Putini võimuletulekut.
Ta võimuletulek aastal 2000 algas kuue surnud reporteri ja toimetajaga. Eriti kuri aasta oli 2002, kui tapeti kaheksa aga veelgi halvem oli 2006 kui tapeti 10, nende hulgas Novaya Gazeta ajakirjanik Anna Politkovskaja, tuntud oma kriitilise reportaaži poolest Tšetšeenia konflikti veretöödest.
2009. aastal veel viis, seehulgas noor reporter Anastasia Baburova Novaja Gazetast, kes hukkus kuulide rahe all. 2010. aastal hukkus kaks ajakirjanikku; 2011. aastal suri kolm, seehulgas ajalehetoimetaja Khadzhimurad Kamalov, keda tulistati 14 korda, kui ta oma kabinetist lahkus. Mõned löödi maha kaikaga, mõned lämmutati pähe aetud kilekotiga.
„Hiilguse“ taastamise esimesed sammud
Putini esimesed sammud taastada Stalin-aegset Venemaa „hiilgust“, nagu ta on lubanud, olid edukad. Ta sooritas Gruusia invasiooni aastal 2008 ja annekteeris Krimmi aastal 2014, Aastal 2015 toetas ta edukalt Iraani ja Hezbollat õhu- ja merejõududega. Lääne riigid ja NATO ühelgi juhul midagi olulist ta karistamiseks ette ei võtnud.
Putinil oli põhjust arvata, et tal tasub esmalt noppida madalal rippuv puuvili, oma vennasrahva kodumaa Ukraina, enne kui ta asub Balti riike ja teisi endiste Nõukogude „hiilguse“ hulka kuulunud rahvaid anastama. Ta oli veendunud, et rakendades ta enda poolt välja kuulutatud vene kaasmaalaste doktriini, mis nõuab, et teistes riikides asuvad venelased on lojaalsed pigem Venemaale ja Putinile kui oma kodumaale, toimub Ukraina annekteerimine sujuvalt.
2021. aasta juulis avaldas Putin Kremli veebisaidil 20-leheküljelse kirjutise “Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest.” Selles ta väitis, et ajalooliselt on “venelased ja ukrainlased üks rahvas – üks tervik”; et Ukrainat ei ole kunagi riigina eksisteerinud; ning et Ukraina praegune valitsus on “otsese väliskontrolli” all.
Rünnaku otsusele aitas viimast lihvi anda USA presidendi Joe Bideni Afganistani katastroofiga demonstreeritud saamatus.
Ukraina sõda, saatuslik viga
Putin arvestas, samuti nagu lääneriikide luureametid, et ta vallutab Kiievi oma paarituhande tankiga mõne päeva jooksul. Ukrainlased arvestasid teisiti. Nüüd on mitmest tuhandest vene tankist saanud kallid kirstud nende meeskondalale, nagu ma varem ennustasin („Putini sõda, vene värk,“ Estonian World Review, 12/03/2022).
Ukrainlaste väed liiguvad edasi kahel rindel, kas vallutades või ähvardades territooriumeid millest Putin vaid hiljuti teatas, et need olevat „igavesti“ Venemaa osad. USA ja NATO relvavoog jätkub. Ukrainlased on suutnud hävitada oma toetajate luureabiga paljud Vene laskemoona laod ja juhtimispunktid. Teated kaosest Vene armees sagenevad. Ukraina on aeglaselt kuid kindlalt sõda võitmas.
Putin on üritanud kaotusi lahinguväljal kompenseerida raketi- ja drooniderünnakutega Ukraina tsiviilisikutele, elamutele ja elektrijaamadele, lootuses, et see kärbib ukrainlaste võitlustahet. Ukrainlaste võitlustahet on see pigem tugevdanud.
Kas näpud põhjas?
Mõned analüütikud, nagu näiteks Peter Clement, Columbia Ülikooli Rahvusvaheliste ja Avalike Suhete Kooli vanemteadur ja abiprofessor ning Saltzmani Sõja- ja Rahu-uuringute Instituudi direktor, väidavad, et Putinil on sõja pikendamiseks ikka veel võimalusi. Koos jätkuvate naftatuludega võivat värske tööjõud säilitada Venemaa sõjamasina, väidab ta, kuigi ta möönab, et Putini võimalused on kitsenemas.
Kui Putinil tõesti jätkub sõjalist jõudu, siis miks pidi ta mobiliseerima 300 000 viletsa treeninguga sõdurit, kel puudub võitlusvõime ja võitlustahe? Näib ka, et lõpukorral on kaugemaa raketid ja kahurimürsud, rääkimata tankidest.
Pärast mobilisatsiooni algust on sajad tuhanded inimesed riigist põgenenud. Sõltumatu meediaväljaande Verstka andmetel on põgenenud arvukalt ka neid, kes töötasid Moskva linnavalitsuses või Venemaa föderaalministeeriumides.
Virisev revolutsioon
Näib, et selle peale vaatamata, et Putin on hakanud likvideerima ka lähedasi, kes teda ja ta sõda julgevad kritiseerida, on rahulolematus Putini ja ta sõja vastu levimas.
On raske ülehinnata diktaatorite lähedaste pugejalikkust ja lipitsemisvõimet, seetõttu on tähelepanuväärne sõltumatu uudistekanal Meduza viited mitmele Putini lähedasele allikale, et kõrged valitsuse ametnikud arutavad, kes peaks Putini asemel valitsema. On nimetatud Moskva linnapead Sergei Sobjaninit, endist presidenti, praegust julgeolekunõukogu aseesimeest Dmitri Medvedevit ja presidendi administratsiooni staabiülema esimest asetäitjat Sergei Kirienkot.
Üleskutsed sõjavastaseks kampaaniaks on levimas ning avalikku kriitikat mobilisatsiooni ja Ukraina sõja kohta, kuigi veel mitte otseselt Putini kohta, on kuulda kõikjal Vene Föderatsiooni piirides.
Okupeeritud Eestis pöördus rahulolematus kommunismi ja vene võimu vastu laulvaks revolutsiooniks. Nii julge tegutsemine Venemaal on ebatõenäoline, aga ajajooksul võib kasvav avalik vastuseis paisuda virisevaks revolutsiooniks. Küllalt suur hulk virisejaid võib päädida Putini asendamisega.
Putini tuleviku perspektiivid
Diktaatoril on kõige rohkem põhjust karta, et mõni ta lähedane üritab ta võimult kukutada. Seetõttu lõppesid paljude Mao Tse-tungi ja Stalini lähedaste kaastööliste elud enneaegselt.
Hiljutisel puna-Hiina kommunistliku partei kongressil, kus Hiina eluaegsele diktaatorile meeldis ennast lasta veel viieks aastaks ametisse määrata, lasi Xi Jinping julgeoleku ametnikel enda kõrvalt demonstratiivselt eemaldada oma eelkäija, endise Hiina presidendi Hu Jintao.
See oli ilmselt mõeldud hoiatuseks Xi Jinpingilt nendele kes toetasid ta eelkäijat, et Hiinas pole enam ruumi kellegi toetuseks peale kõikvõimsa Xi Jinpingi.
Putin ei piirdu enam ebasõbralike ajakirjanike ja tänavatel demonstreerivate rahulolematute hukkamisega. Kümmekond vene oligarhi, kes olid Putini siseringi liikmed on hinge heitnud pärast seda kui nad Putinit ja Ukraina sõda kritiseerisid.
Niikaua kui Putini suudab kontrollida politsei- ja julgeolekuorganeid, on tal võimalik oma rivaalid kõrvalda, et pikapeale kindlustada endale samasugune võim nagu oli ta iidolil Stalinil või on ta liitlasel Xi Jinping. Tõenäolisem on, et ta peab oma diktatuuri loovutama. Kui tal õnnestub võim loovutada mõnele imperialistliku maailmavaatega lähedasele, siis on võimalik, et too laseb tal nautida lõbusat pensionipõlve mõnes ta luksuslikus palees.
Kui Venemaal peaks aga võimule tõusma sõjavastane, enam-vähem demokraatlik valitsus oleks võimalik, et Putin peab oma kuritegude eest vastutama selleks kokku kutsutud sõjakuritegude tribunali, või Haagis asuva ÜRO Rahvusvahelise Kohtu pingis.
Ainuüksi süüdistuste kirjeldamiseks oleks vaja sadade lehekülgede paksust raamatut…
Juri Toomepuu
https://www.facebook.com/juri.toomepuu