Heteroseksuaalne ja homoseksuaalne paarisuhe ei ole reproduktiivselt võrdsed.
Subjekte, kes pole mingi tunnuse poolest võrdsed, ei pea kohtlema selles osas võrdselt.
On teadulikku tõendusmaterjali, et heteroperekond on lastele optimaalne kasvukeskkond.
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo on teatanud, et abieluvõrdsuse eelnõu jõuab loodetavasti veel enne riigikogu suvepuhkust riigikokku.
Tahaks, et riigikogu otsus põhineks teadmistel ja faktidel, mitte poliitilisel ideoloogial või emotsioonidel.
Abieluvõrdsuse eelnõu eesmärk on anda homoseksuaalsetele abiellumiseks, lapsendamiseks ja laste kasvatamiseks võrdsed õigused heteroseksuaalsete paaridega.
«Võrdsus» on kena sõna – võrdsusele vastuvaidlejaid on kerge tembeldada kurjadeks demokraatia ja õigluse vaenlasteks. Ratsionaalselt mõtlevad inimesed saavad aga aru, et probleemid samasooliste abieluvõrdsusega on keerulised ja mitmetahulised. Need hõlmavad eetika, inimõiguste, õigusraamistike, kultuurinormide ja ühiskonna demograafilise jätkusutlikkuse küsimusi.
Inimesed demokraatlikus ühiskonnas võivad nõuda, et neil oleks õigus armastada ja abielluda ükskõik kellega. Aga ühtede õigused ei tohi riivata teiste õigusi. Paljud näiteks arvavad, et homoseksuaalsetele lapsendamise ja lastekasvatamise õiguse andmine piirab drastiliselt laste kaitset.
Mõnes kontekstis on võrdsus õige ja hea, aga fakt on see, et looduse seadused ei põhine võrdsusel. Kõik inimelud on väärtuslikud, kuid mitte samaväärsed. Inimkonna arengut on edasi viinud need, kes pole teistega võrdsed. Seda saavutavad need, kes on keskmisest andekamad, ettevõtlikumad, julgemad ja enamasti ka moraalsemad.
Ka kõige sõgedamad võrdsuse jüngrid saavad aru, et geeniused ja idioodid ei ole vaimsetelt võimetelt võrdsed; olümpia kümnevõistluse medalite võitjad ja füüsiliste puuetega inimesed ei ole kehalistelt võimetelt võrdsed; need, kes teevad kasulikku tööd ja need, kes logelevad, ei ole tahteomadustelt võrdsed. Ka kõige sõgedamad võrdsuse nõudjad peaksid aru saama, et erinevad inimesed ei vääri võrdset tasu ja tunnustust.
USAs on võrdsuse kultus läinud mõnes demokraatide poolt kontrollitud osariigis nii kaugele, et koolides, mida juhivad nn progressiivid, nõutakse koolitöö võrdset hindamist. Polevat õiglane, et õpilased kes teevad oma kodutöö ja annavad testidel õigeid vastuseid, saavad paremad hinded kui need, kes ei viitsi või ei suuda õppida ega testide probleeme lahendada. Selline totrus on analoogne nõudmisele, et korvpalli esindusmeeskonda oleks õigus kuuluda kääbuskasvulistel või kvantmehaanikat õpetaks ülikoolides inimesed, kes sellest ise aru ei saa.
Ühiskonna demograafiline jätkusuutlikkus tagatakse tänu heteroseksuaalsetele perekondadele. Homoseksuaalsed ja heteroseksuaalsed paarid ei ole seega reproduktiivsetelt omadustelt võrdsed ja neid ei pea paarisuhte reguleerimisel võrdselt kohtlema. Pealegi on üsna mitu argumenti, miks ei ole ka hea neid seadustes abielu küsimuses võrdselt kohelda.
Abieluvõrdsuse valupunktid
Lapsed vajavad oma bioloogilisi vanemaid. Hulk teaduslikke uuringuid kinnitavad, et isast, emast ja lastest koosnev perekond on lastele parim. Princetoni ülikooli sotsioloogi Sara McLanahan väidab: «Kui meil palutaks välja töötada süsteem, mis tagaks laste põhivajaduste rahuldamise, mõtleksime tõenäoliselt välja midagi üsna sarnast kahe vanema ideaalile. Selline disain ei tagaks teoreetiliselt mitte ainult seda, et lastel oleks juurdepääs kahe täiskasvanu ajale ja rahale, vaid pakuks ka kontrolli- ja tasakaalusüsteemi, mis edendaks kvaliteetset lapsevanemaks olemist. Asjaolu, et mõlemal vanemal on lapsega bioloogiline side, suurendaks tõenäosust, et vanemad samastuksid lapsega ja oleksid valmis selle lapse nimel ohverdama, ning see vähendaks tõenäosust, et kumbki vanem kuritarvitab last.» (Sara McLanahan ja Gary Sandefur, «Kasvamine üksikvanemaga: mis teeb haiget, mis aitab.» Boston: Harvard University Press, 1994).
Kui samasooliste abielu muutub tavaliseks, oleksid enamik lastega samasoolisi paare lesbipaarid. See tähendaks, et meil oleks veel rohkem lapsi, keda kasvatatakse isadest eraldi. Dr. Kyle D. Pruett, Yale ülikooli laste psühhiaatria professor on oma uuringutes näidanud, et isad avaldavad oma lastele ainulaadset sotsiaalset ja bioloogilist mõju. Nendel on oluline roll poiste antisotsiaalse käitumise ja kuritegevuse ning tüdrukute seksuaalse aktiivsuse vähendamisel. (Kyle Pruett. «Isavajadus». Broadway Books, 2001). Samasuguseid tagajärgi on andnud Utah Ülikooli psühholoogia professori Bruce Ellise uuringud. (Ellis, Bruce J., et al., «Kas isa puudumine seab tütred varajase seksuaalse aktiivsuse ja teismeliste raseduse erilisse ohtu?» Child Development, 2003).
Samasooliste «abielu» vähendaks sündimust.
Traditsiooniliselt on abielu ja sündimus olnud omavahel tihedalt seotud. Sotsioloogilisest vaatenurgast ongi abielu peamine eesmärk kindlustada ema ja isa igale ühiskonda sündinud lapsele. Samasooliste abielu soodustab sünnitusvastast mõtteviisi, mis soodustab rahvastiku vähenemist, mis omakorda tekitab sotsiaalseid, poliitilisi ja majanduslikke pinged ühiskonnale. Samasooliste abielu viiks abielu toetatud sündimuse veelgi allapoole, kuivõrd see normaliseerib vaadet, et abielu ja lastesaamise vahel puudub sisuline seos.
Pole juhus, et riikides, mis on legaliseerinud või kaaluvad samasooliste abielu legaliseerimist, on madalad sündimusmäärad. Näiteks Hollandis, Rootsis ja Kanadas hõljub sündimuskordaja umbes 1,6 last naise kohta – tublisti alla asendusviljakuse määra mis on 2,1 iga naise kohta.
Samasooliste abielude pretsedendid
Üks ajend Eestis «abieluvõrdsuse» seadustamiseks näib olevat argument, et teised on ka seda teinud. Eriti väidetakse, et seda on teinud suur demokraatlik riik Ameerika Ühendriigid, kus austatakse inimõigusi.
Samasooliste abielu on seaduslik 34 riigis. Nendest riikidest legaliseeris 23 samasooliste abielu seadusandluse kaudu, 10 (sealhulgas Ameerika Ühendriigid) kohtulahendite kaudu ja kaks jõustasid seaduse pärast kohtu volitusi.
USAs läks samasooliste abielude kehtestamine üle noatera. Üheksast Ülemkohtu liikmest viis hääletas poolt ja neli vastu. Poolt hääletajad väitsid, et kuna USA põhiseadus ei sätesta, et abielu poolteks on mees ja naine, siis peab rakendama põhiseaduse 14. muudatuse nn «võrdsete õiguste kaitse» klauslit. Põhjus, miks põhiseadus ei käsitle abielu on muidugi see, et ajal mil põhiseadus koostati oli abielu sõlmimine mehe ja naise vahel nii iseenesestmõistetav, seda polnud vaja põhiseadusesse kirja panna. Sisuliselt aga langetas Ülemkohus JOKK-otsuse.
Järeldused ja soovitus
Tahaks loota, et Eestis ei otsustataks «abieluvõrdsuse» seadust mõtlematult või demagoogiaga.
Oleks ehk liiga palju nõuda, et riigikogu liikmed loeks läbi kõik need paljud teaduslikud uurimistööd mis käsitlevad samasooliste kooselu ja abielu, aga nad peaks vähemalt nõudma, et nende nõunikud seda teeks ja annaks neile ülevaate tulemustest.
Riigikogu otsus peab põhinema teadmistel ja faktidel, mitte poliitilisel ideoloogial või emotsioonidel.
Selleks kohustavad meid tulevased põlved.
