Eesti taasiseseisvumise aeg oli tõeliselt huvitav ja sündmusrohke. Üritan seda kirjeldada, enda kui tolleaegse Riigikogu kandidaadi seisukohalt.
Kuigi ma võtan sõna Eesti Ajaloomuuseumis, ei saa ma lubada, et saan omaltpoolt pakkuda sündmuste kirjeldusi mida kõikide asjaosaliste poolt tunnustatakse ajalooliseks tõeks. Asjaosalisi oli palju ja enamasti olid nad võimule pürgivad poliitikud. Just seetõttu võib arvata, et kõikidel on huvi sündmusi valgustada ja tõlgendada nii, et just nemad saaksid endid positiivsete tegijatena ajalikku jäädvustada. Kahtlemata kirjeldavad paljud teised tolleaegsetes sündmustes osalejad, kelle varasemad elukogemused ja arusaamad erinesid oluliselt minu elukogemustest ja arusaamadest, neid sündmusi teisiti.
Aga see annabki lootust, et paljudest sündmuste tõlgendustest kujuneb kunagi välja see, mida tulevikus üldiselt tunnustatakse ajaloolise tõena.
Tuha all hõõguv lootusesäde
Minusse oli tolleaegsetes sündmustes osalemine juba lapsepõlves sisse programmeeritud. Mu isa läks 16 aastasel vabatahtlikult Vabadussõtta Eesti Vaberiiki looma ja mu isa ja ema kasvatasid mind üles Vabadussõja ja sünnimaa armastuse vaimus. Pagulasena Rootsis ja hiljem Ameerika Ühendriikides tegelesin ma tunduvalt rohkem oma sünnimaa kui oma asukohamaa kultuuriväljendite ja rahvuspoliitikaga.
Osalesin eesti organisatsioonides, lugesin paguluses
Kui jõudsin tudengi ikka, lasin enda valida mitmete eesti organisatsioonide esimeheks või juhatuse liikmeks, korraldasin USA valitsejatele telegrammide saatmist, et nõuda Eesti Vabariigi tunnustamise jätkamist ja eestlaste orjastamise taunimist ja korraldasin Eestile vabaduse nõudmise demonstratsioone ÜRO ees ja sees ning suurlinnade keskustes.
Pagulasaastatel, kui mind paluti olla eestlaste keskustes Vabariigi aastapäeva peo kõneleja, lõpetasin ma kõne, nagu teisedki tolleaegsed kõne pidajad, lootusega, et järgmisel aastal saame Vabariigi aastapäeva pühitseda Eestis kus Pika Hermanni tipus lehvib sini-must-valge. Ega keegi tollal päriselt ei uskunud, et see kunagi juhtub, aga lootust oli vaja elus hoida. Meie südametes tuksus ikka veel eestlase süda, meis põles ikka veel eestluse leek.
Ahelad purunevad
Kui kommunistlikus kurjuse impeeriumis hakkasid puhuma glastnosti ja perestroika tuuled lõi pool sajandit tuha all hõõgunud vabadussäde leegitsema kiiresti ja jõuliselt, eelkõige muidugi Eestis, aga samuti väliseestlaste hulgas. Miitingud Tammsaare mälestussamba juures ja Hirvepargis ning öö laulupeod toitsid vabaduse leeke. Lauluväljakul peetud suurüritusel osales kolmandik eestlastest ja lehvisid sinimustvalged lipud. Võimsas Balti ketis osalenud väikest armsat linalakka tütarlast, kes lehvitas Eesti lippu nägid üle maailma mitmed sajad miljonid televaatajad.
Eesti kodanike komiteede liikumine ja Eesti kongressi kokkukutsumine oli tee vabadusele. Nüüd hakkas tuha all immitsenud lootusesäde leegitsema. Minus ei olnud mingit kahtlust. Vabadussõja vaimus kasvatatud vabadussõdalase pojana teadsin, et kätte oli jõudnud aeg, kus ma pidin tegema oma sünnimaa hüvanguks rohkem kui USA avaliku arvamise ja poliitika mõjutamine, millega eestlased USAs paljude aastate jooksul tegelesid. Tundsin ka, et Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse sõjaministrina lasus mul otsene kohustus anda oma panus Eesti Vabariigi vabastamisse ja kaitsesse. Kandideerisin Eesti Kongressi saadikuks, osutusin valituks, ütlesin üles oma töökoha ja naasin Eestisse. See oli ülev moment, kui kongressi saadikud kogunesid Estonia saalis Eesti lipu alla ja ühinesid Eesti hümni laulmiseks.
Kaitseliidu organiseerimine arenes edukalt. Kui pildid püssipäradega inimesi peksvatest OMON-lastest jõudsid läänemaailma ja OMON-i üksused olid teel Eestisse, nägin kurja vaeva, et anda juhtnööre lahinguvalmis Kaitseliidu meestele, kuidas Tallinna OMON-i rünnaku vastu kaitsta. Telefoniühendus oli tollal katkeline, aga saime siiski rääkida Molotovi kokteilide valmistamisest ja nende kasutamisest tankide vastu. Tundsin, et asjad liiguvad õiges suunas, kui Kaitseliit moodustas Estonia hoone ümber efektiivse turvavöö Eesti Kongressi kaitseks.
Eesti Vabariigi õigusjärgse järjepidevuse taastamise üritus
Eksiilvalitsuse ministrina üritasin taastada õigusjärgset Eesti Vabariiki ka eksiilvalitsuse kaudu. Kohtasin Arnold Rüütlit esmalt Washingtonis ta esimesel külaskäigul USAsse ja kui ta uuesti külastas USAd korraldasin talle ja ta saatjaskonnale vastuvõtu Chicago linnapeaga, Chicago Eesti majas ja hiljem oma kodus.
Kui jõudsin Eestisse palus Rüütel, et ma tuleks temaga asju arutama Kadrioru lossis. Pakkusin talle välja plaani taastada õigusjärgne Eesti Vabariik. See nägi ette kutsuda eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes Heinrich Mark Eestisse. Oleksin rivistanud relvastatud Kaitseliidu Tallinna sadamasse tema vastuvõtu tseremooniaks. Mark oleks andnud oma ameti üle Rüütlile, eksiilvalitsus oleks oma volitused lõpetanud ja Rüütel oleks määranud taastatud Eesti Vabariigi valitsuse. Rüütel oli plaaniga igati päri. Oli muidugi vaja ka tolleaegse peaministri Edgar Savisaare nõusolekut. Üritasin seda saada Heinz Valku abil, kellega olin tema külaskäigul Chicago Eesti majja ja minu kodusse heaks sõbraks saanud. Valku kaasviibimisel andsin selle plaani kohta ka pressi konverentsi, mida ajakirjandus kajastas.
Olin väga üllatunud kui Eesti Kongress oli selle vastu, sest otsus taastada Eesti Vabariik järjepidevuse alusel oli varem Kongressi poolt vastu võetud. Vardo Rumessen koguni valetas Kongressi istungil, et ajan seda asja ilma Heinrich Marki nõusolekuta. Sain selle vale samal päeval Marki telegrammiga ümber lükata. Siis teatas aga Valk, et Savisaar ei ole mingil juhul nõus. Nagu hiljem aru sain, polnud vene rahvusest Savisaarel mingit huvi taastada Eesti Vabariik. Tema unistas isemajandavast Eestist SRÜ liitlasriigina, mida tema valitseks.
Kui peaministriks sai Tiit Vähi, sõitis too Stockholmi Markiga asja arutama. Tolleks ajaks oli aga Rüütel kahjuks meelt muutnud, sest ta arvas, et tema saab presidendiks niikuinii. Valimised hiljem näitasid, et ta polnud nii populaarne nagu tollased küsitlused väitsid ja nagu ta ise arvas.
Vilets ja vigane põhiseadus
Põhiseaduse assamblee valmistas ette põhiseaduse eelnõu mis mulle ja mitmetele välismaa ekspertidele näis äärmiselt vilets ja vigane. Assambleesse pääses nii palju kommuniste, et nad said kehtestada hääleõiguse kohalikel valimistel ka okupantidele ja jätta põhiseaduse rakendusseadusega kehtima Nõukogude Liidu seadused. See tegi raskeks karistada okupantide truualamlikke teenreid inimsusvastaste kuritegude ees Võimatuks tegi nende karistamise aga nende naasmine võimukoridoridesse. Esimene põhiseaduse lõik küll väidab, et rahvas on Eestis kõrgeim võim, aga see väide ei peegeldu järgnevates sätetes.
Üritasin koos Endel Lippmaa, Jüri Estami ja teiste heade inimestega propageerida õigusjärgse Eesti Vabariigi põhiseaduse kehtestamist. Meie kampaania ei andnud tagajärgi, hääletusele pandi ainult põhiseaduse assamblee poolt koostatud eelnõu. Arusaadavalt võeti uus põhiseadus rahva hääletusel vastu, midagi muud ju ei olnudki.
Avaldasin hiljem Eesti Juristi ajakirjas kriitilise artikli uue põhiseaduse kohta, aga ega seegi ei aidanud.
Aeg on näidanud, et mu kriitika oli õigustatud. Aastal 2015 koostas ajakirjanik Peeter Võsa Tallinna TV „Vapside“ saatesarjas tabeli kus ta võrdles nelja Eesti põhiseadust. Sellest võib järeldada, et Vabadussõjalaste poolt pakutud põhiseadus oli neist neljast kõige demokraatlikum ja 1992 aasta põhiseadus kõige rahvavaenulikum.
Kohandatud Peeter Võsa 2015 aastal koostatud TV seriaali „Vapsid“ neljandast saatest.
Veelgi kurvem oli see, et valimiseaduse ettevalmistamisel ei järgitud segi seda viletsat põhiseadust. Kui valimisseadus lubab mõne tosina hääli kogunud kandidaadil osutuda valituks, samas kui tuhandeid hääli saanu jääb välja, ei rakendata ilmselt põhiseaduses nõutud proportsionaalsuse põhimõtet.
50 aastat kommunistlikku ajupesu
Hakkasin aru saama, et okupantide käsilaste, hiljuti kommunistlikust parteist lahkunute mõju pole taasiseseisvunud Eesti Vabariigist kuhugi kadunud. Mulle sai selgeks, et minu mõttemalli ja mu kodueestlastest kommunistlikus kurjuse impeeriumis üles kasvanud rahvuskaaslaste mõttemallides on suur vahe. Selles pole muidugi kõige vähematki süüdi need kes pidid pool sajandit kestnud okupatsiooni tingimustes elama ja lapsest saadik kommunistlikku ajupesu kannatama. Indiaanlastel on üks hea vanasõna. Nad ütlevad, et ei tohi teist enne kritiseerida kui oled vähemalt päeva tema mokasiinides kõndinud.
Vene kommunistlikus kurjuse impeeriumis üles kasvanud eestlased pidid harjuma teesklemise ja valetamisega mida mul pole kunagi olnud vaja teha. Kommunistlikus ühiskonnas pidid need kes tahtsid elus edasi jõuda taipama generalnaja liinija muudatusi kiiresti ja muutma endi tõekspidamisi sama kiiresti. Nendel kes partei liini pidi ei tahtnud edasi jõuda oli vaja vähemalt teeselda, et nad pole kommunismi vaenlased. Oli muidugi üksikuid, nagu näiteks Mart Niklus ja Jüri Kukk kes hakkasid vastu, aga nad pidid seetõttu ka palju kannatama.
On arusaadav, et kommunismi all üleskasvanute mõttemall erineb vabaduses üleskasvanute mõttemallidest aga samas pole ikestatud rahva liikmed süüdi selles, et nad pidid vene kommunistlikus impeeriumis üles kasvama. See siiski ei tähenda, et mul ja teistel eestlastel pole põhjust sellest välja arenenud mõttemalli taunida ja vene kommunistlikku impeeriumit vihata.
Põhjust on rohkem kui küllalt. Vene kommunistlik impeerium anastas Eesti Vabariigi ja ikestas eesti rahva. Selle tagajärjel hävis peaaegu kolmandik eesti rahvast. Vene kommunistlik režiim piinas, tappis, küüditas.
Vene kommunistliku kurjuse impeeriumi kaks tahku. Vene kommunistliku režiimi kuritegevus oli kahetahuline. Esiteks diktaatorliku inimõigusi eirava riigisüsteemi kehtestamine ja genotsiid ning teiseks ikestatud rahvaste venestamine. Venestamise poliitika oli vene kommunismile juurde poogitud juba tsaari ajast. See sai alguse tsaar Nikolai I ajal. Tolleaegne Vene hariduse aseminister, krahv Sergei Unarov. formuleeris aastal 1832 ametliku kolme-sambalise venestamise programmi mis põhines vene õigeusu kirikul, lojaalsusel autokraatlikule tsaarile ja venestamisel. Läänemaailma ideed nagu mõttevabadus, isikuvabadus, ja ratsionalism kuulutati ohtlikuks vastuhakuks. Venestamise poliitika sai veelgi hoogu juurde tsaar Aleksander III ajal. Minu isa poisikesepõlves ootas neid kes julgesid koolis eesti keelt rääkida karm karistus.
Sisevaenlaste oht. Mulle näis tollal, et kõige suurema ohu Eestile ja eestlastele moodustavad Stalini ja ta järglaste poolt Eestisse asustatud venelased. Tolleaegsetes ajalehe intervjuudes ma väitsin, et see kogukond on nagu viitsütikuga pomm. Nagu nüüd teame, oli väiksemat sorti plahvatus 2009 aasta märtsi pronkssõduri mässu ajal. Tollal väitis üks mässu peakorraldajatest, Dmitri Linter, et paari päeva pärast näeb maailm hoopis teistsugust Eestit, uute valitsejatega. Ta ennustus ei läinud õnneks täide, aga viitsütikuga pomm pole lakanud tiksumast.
Kandideerimise ajendid
Kui Riigikogu valimised välja kuulutati polnud ma sugugi kindel mida peaksin tegema. Mind kutsuti ERSP liikmete värbamise koosolekule kus paljud kohalolijad astusidki liikmeks. Isamaa oli valmistanud suurepärase valimisprogrammi mida ma täielikult toetasin. Nad lubasid muuta Eesti rahvusriigiks, võtta vene väed Eestil enda kontrolli alla, vältida nõukogudelikku mentaliteeti Eesti kaitsejõududes, teostada riigi varanduste müük ausatel oksjonitel a palju muud mis mulle meeldis.
Ma olin aga Eesti Kongressi lõpupäevil ja uue põhiseaduse pealesurumise käigus kaotanud usalduse Isamaa ja ERSP juhtide vastu. Mul ei jäänud muud üle kui kandideerida oma valimisliiduga, lootuses, et saan ehk Riigikogus kuidagi Eesti tulevikku mõjutada. Sõbrad küll väitsid, et olen hiljaks jäänud, aga nädalaga sai valimisliit Eesti Kodanik loodud ja mõned minutid enne tähtaega andsin valimiskomisjonile kandidaatide nimekirja. Nimekirja koostasid teised, ma ei tundnudki enamikku kes olid avaldanud soovi meie nimekirjas kandideerida,
Valimisprogramm. Eesti Kodanike Liidu valimisprogramm täitis vaevalt ühe A4 formaadis lehe, kui hästi suuri tähti kasutada. Meie loosung oli EÜTTT – ei Ühtegi Tegelinskit Toompeale Tagasi. See oli Isamaa loosung „Plats puhtaks!“ teises sõnastuses. Sain hiljem aru, et Isamaa luuamees matkis Lenini-aegset kommunistlikku propagandat, kus Lenin puhastas luuaga platsi mittepuhastest. Ilmselt olid uus-isamaalased, endised auhinnatud komsomolid, õppinud partei ajaloo tundides tähelepanelikult.
Enda valimiskampaanias ma ei andnud lubadusi nagu tegi seda Isamaa. Rääkisin põhimõtetest, mille olin omandanud lahingutandril kommunistide vastu võideldes. Põhimõttel, et oma haavatuid me maha ei jäta, selgitasin, et peame ühinema kodumaa ülesehitamise pühas töös ja hoolitsema selle käigus ka oma isade ja emade, oma vanaisade ja vanaemade eest, kellel võib vaba turumajanduse tingimustes vaja olla ühiskonna tuge. Põhimõttel, et lahingutandril ei söö ohvitserid enne, kui sõdurid on toidetud, selgitasin, et peame hoiduma sotsiaalsest ebaõiglusest,
uusrikaste klassi tekkimisest ja korruptsioonist, mille ilminguid oli juba näha.
Töötu pensionärina otsustasin, et ma üle 500 dollari valimiskampaaniale ei kuluta. Ega ma päriselt uskunudki, et valituks osutun. Säärane Eesti poliitika ekspert nagu ajalehetoimetaja ja ajakirjanik Kalle Muuli avaldas valimiskampaania analüüsi, kus ta kinnitas, et minul mingit võimalust valituks saada pole. Olin aga meeldivalt üllatunud, kui välja kuulutatud koosolekutele ilmus üha enam rahvast. Isegi suured saalid hakkasid täituma. Osutusin valituks 4,6 isikumandaadiga.
Valimiste tagajärjed
Varsti pärast valimisi selgus, et „Isamaa“ luud ei pühkinud platsi puhtaks, see pühkis rahvale prügi silma. Isamaa valimisprogramm ütles õigesti, et ainult rahvusriigi taastamisega loome eestlastele turvalise kodu ja kaotame kartuse tuleviku pärast. Selle teostamiseks pidas “Isamaa” oluliseks koostada põhjalikud remigratsiooni ja dekoloniseerimise programmid. Neid aga kunagi ei koostatud.
„Isamaa“ ei muutnud Eestit aga rahvusriigiks, nagu nad lubasid. Esitasin tollal Riigikogus eelnõu, mis oleks andnud alalise elaniku staatuse ainult neile, kes saabuvad Eestisse Eesti Vabariigi loal, nii nagu see on tavaks teistes riikides. Selle hääletasid esimesel lugemisel menetlusest välja niihästi laarlased kui savisaarlased, niihästi kelamlased kui enamlased. Isamaa tegutses otseselt oma lubaduse vastu, eiras Genfi konventsiooni 49-at lõiku ja kehtestas seaduse mis lubas kõikidel Stalini ja ta järglaste poolt Eestisse asustatud venelastel jääda Eesti alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks. Võiks öelda lubas kindlustada ja arendada riiki mis tagab vene rahvuse ja kultuuri ja säilimise läbi aegade Eestlaste põlisel kodumaal. Eesti on kiiresti kujunemas kakskeelseks, kaksmeelseks riigiks.
Otsus eirata Genfi konventsiooni ja põlistada olupandid seaduslikeks Eesti Vabariigi elanikeks on kahtlemata Eesti ajaloo kõigi aegade kõige suurem viga. Selle tagajärjed muutuvad eestlastele iga mööduva päevaga järjest valusamaks. Eestisse põlistatud okupandid on Eesti ja eestluse püsimisele ohtlikud kahel viisil. Esiteks on nad muutnud ja muudavad iga möödunud päevaga üha enam Eesti rahvastiku koosseisu ning teiseks toetab suur osa neist Putini püüdlusi taas anastada eestlaste põline kodumaa. See eesti rahva kõige tõsisem põhiprobleem manab silmade ette sünge tuleviku, kus eestlased jäävad vähemusse oma kodumaal ja Eesti muutub tulevikumaaks peamiselt vene noortele ja küllap siis ka vanadele.
Viimase paarikümne aasta ametlik statistika Eestis väidab, et mitte-eestlaste osa elanikkonnast on umbes 33 protsenti. Need on vale andmed. Ma ei väida, et Rahvastikuregistri ametnikud valetavad. Vale andmed tekivad sellest, et iga Eesti elanik võib endale rahvastikuregistris määratleda mistahes rahvuse. Meie kõige prominentsemad demograafia teadlased on väitnud, et paljud venelased on endid mitmetel põhjustel hakanud ennast määratlema eestlastena. Kõige enne tegid seda endised NL julgeoleku töötajad, kellele on õpetatud ennast esitama nii nagu see momendil kõige kasulikum – valetamine on neile loomupärane. Ilmselt valetavad paljud kes rahvastikuregistrisse oma andmeid sisestavad. Rahvastikuregister pigem petab neid kes andmeid kasutavad. See, et vale andmeid sisestatakse peaks selge olema ka Rahvastikuregistri ametnikele.
Üks andmebaas mida tasub tõsiselt võtta on valimisõiguslike arv riigikogu valimistel. See on kasvanud jõudsalt ajal mil eestlasi kuskilt juurde pole tulnud. 1992. aasta riigikogu valimistest on olnud üle 40. protsendiline juurdekasv. Seda selgitab ainult venelastele antud Eesti Vabariigi kodakondsus. Kui see ületab 50 protsenti, on eestlased jäänud vähemusrahvuseks oma kodumaal.
Palju parem näitaja kui ametlik statistika meie rahvastiku praegusest ja tulevasest kooseisust on järjekindlalt avaldatud vastsündinud tütarlaste nimed. Meil sünnib palju Anastassiasid, Darjasid, Viktoriaid ja Sofjasid. Poistele pannakse tihti nimi mis sobib niihästi venelasele kui eestlasele nagu näiteks Martin. Mitte ainult vastsündinute, vaid ka teismelise-eelsete noorte hulgas on eestlased oma kodumaal juba vähemuses. Vastsündinute rahvus pannakse kirja ka sünnihaiglates. Kui ma seda kunagi täpsemalt uurisin, öeldi mulle, et kui umbkeelne ema väidab, et laps on jeestlane või estonski, siis pannakse kirja jälle üks eestlasena maailma sündinu.
Eestlaste iive on olnud juba pikemat aega negatiivne. Aastal 2017 sündis 860 inimest vähem kui suri. Veelgi murettekitavam on aga see, et rahva arv kasvab võõrrahvusest immigrantide arvel. Samal aastal lahkus Eestist ametlikult 5440 inimest, nende arv kes lahkusid ilma registreerimata on kindlasti suurem, aga see pole teada. Elama saabus ametlikult 10470 inimest. Samuti pole teada kui palju inimesi tuli ilma loata üle meie lahtise idapiiri. Lahkujad on peamiselt eestlased aga sisserändajad tulevad peamiselt üle ida piiri. Viimase paarikümne aasta eesti rahva kahanemine on võrreldav Põhjasõjaga, katkuga või Teise Maailmasõja kaotustega.
Kahjuks ei muuda Eesti Vabariigi kodakondsuse andmine endisi okupante ja nende järeltulijad lojaalseteks Eesti Vabariigi kodanikeks. On erandeid, aga sellekohased küsitlused näitavad, et Eesti venelased on, vastandina eestlastele, vaenulikud NATOle, meie NATO liitlastele ja eestlastele.
Piisab vaid sellest, et heita pilk Delfi veebi lehe venekeelsele kommentaariumile, et sellest aru saada. Seal sõimatakse eestlasi rutiinselt fašistideks ja avaldatakse toetust Putinile ja ta soovile taastada seda mis oli Putin sõnutsi Nõukogude aja hiilgus. Eesti valitsemises on välja kujunenud skisofreeniline olukord. Osa eesti valitsusest ja kindlasti enamik eestlastest võtavad tõsiselt Põhiseaduse preambula sätet arendada riiki mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, aga samal ajal ei hooli osa Eesti Vabariigi valitsusest ja rohkem kui tosin Riigikogu liikmetest kõige vähematki oma ametivandest jääda ustavaks põhiseaduslikule Eesti Vabariigile. Nad söövad Eesti leiba ja hammustavad kätt, mis neid toidab.
Putin on pidanud juba pikemat aega hübriidsõda Eesti vastu. Ta panustab KGBs õpitule, massilisele desinformatsiooni kampaaniale vene propaganda kanalite kaudu ning samas ka interneti häkkimise tehnoloogiale ja arvukate interneti trollide kasutamisele, et külvata lahkhelisid oma vastaste seas ja pärssida nende kaitsevõimet. Kõige edukamalt on Putin kasutanud Stalini poolt okupeeritud riikidesse asustatud Vene „kaasmaalaste“ fiktsiooni. See nõuab, et teistes riikides elavad venelased oleksid lojaalsed Putini Venemaale, mitte oma kodumaale. See aitas tal anastada Krimmi ja okupeerida Ukrainat ning moodustab ka ohu Eestile. Oht asub Eesti piirides. Eestis on vene “kaasmaalased” suutnud valida eestivaenulikke Putini toetajaid riigikogusse ja saatnud neid isegi Euroopa parlamenti.
Eesti kaitsejõudude kiratsemine
Teine valimiste tagajärg mis mulle muret tekitas oli Isamaa otsene vastutöötamine oma valimisprogrammi lubadusele „vältida nõukogulikku mentaliteeti kaitsejõududes.” Kõige tõhusam viis teha kindlaks, et nõukogudelik mentaliteet Eesti Kaitsejõududes püsiks, oli määrata ohvitseride auastmete atesteerimise komisoni ülemaks endine hävituspataljoni aktivist Vello Vare, sünninimega Arseni Ušatski, kes Punaarmee ridades eestlasi hävitas. Hiljem määrati ta ka välisministeeriumi nõunikuks. Kaua aega olid kõikide Eesti Vabariigi lahingupataljonide ülemad kas endised Punaarmee sõjakomissarid või sõjakomissariaadi ohvitserid. Kaua aega kiratsesid Eesti Vabariigi kaitsejõud.
Eesti merevägi on ikka veel Eesti riigikaitse must auk. See neelab ressursse ilma kasuliku väljundita. Viimane suurem mereväe saavutus oli aastal 2016 miinijahtijal Sakala aset leidnud suuremõõduline salakaubavedu, mis tõi kaasa kriminaaluurimise. Kriminaaluurimise suutis ilmselt jälle kinni mätsida, nagu tavaliselt, Kaitseväe juhtkond. Isegi komandöri Laanemetsa, kes oli täiesti ebakompetentne kui ta ei teadnud, et ta väikese laevukese peal veeti suures koguses salakaupa, või pätistunud kui ta teadis, ei karistatud. Ta määrati Merekooli koosseisu. Küllap arvas Kaitseväe juhtkond, et salakauba vedamist on vaja õpetada ka Merekoolis.
Ühtse Venemaa Putini käbi ei kuku tsaaride kännust kaugele
Oma 2017 aasta juuli pressi konverentsil Yoshkar-Olas, Marimaal, ametliku nimega Mari Eli Vabariigis, siunas Ühtse Venemaa juht, autokraat Vladimir Putin Venemaal elavate mittevenelaste keeli. Ta deklareeris, et vene keel on riigikeel mis moodustab Venemaa “vaimse raamistiku” ja seda ei saa millegagi asendada. Ta lubas siiski heldelt, et etniliste vähemusrahvaste keeli võib „valikuliselt” õpetada. Selle „helde“ lubaduse lasi ta oma kummitempliks muudetud Duumal piirata seadusega kahele tunnile nädalas. See on suur samm Venemaal elevate vähemusrahvaste venestamise – nende rahvaste hävitamise suunas. Varem võisid, vähemalt teoreetiliselt, kohalikud valitsused Venemaa 26 etniliselt määratletud „autonoomsetes vabariikides” ja ringkondades otsustada oma rahvuskeele õpetamise. Nüüd on see seadusega keelatud.
Putini Ühtne Venemaa on omaks võtnud 1832 aasta Sergei Unarovi kolmesambalise venestamise programmi. See põhineb samuti vene õigeusu kirikul, lojaalsusel autokraatlikule Putinile ja vallutatud rahvaste venestamisele.
Putin on deklareerinud, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli XX sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof. Kui ta Ühtne Venemaa suudab parandada selle tagajärgi oma naabrite taas anastamisega, siis võib arvata, et hävib ka Eesti ja eestlus, nagu on hävinud või on hävimas kõik meie Soome-ugri hõimud kes on jäänud venelaste tallata.
Rahvusluse juured
Kui Eesti president proua Kaljulaid käis üle-eelmisel aastal riigikogu avaistungil riigikogu ja rahvast manitsemas, käskimas, keelamas, olid ta keelamised jahmatama panevad.
Presidendiproua väitis, et mitte keegi ei tohi pidada vähem sinimustvalge lipu alla kuuluvaks neid kaaskodanikke, kes pärinevad teisest keelest või kultuurist.
Tohib küll. Presidendiproual pole mingit moraalset ega juriidilist õigust keelata meil pidada vähem sinimustvalge lipu alla kuuluvaks endiseid okupante ja nende järglasi, kes teevad mida suudavad, et taastada neile okupatsiooni ajal armsaks saanud venelaste ülemvõim eestlaste põlisel kodumaal.
Mina, ja ma usun rõhuv enamus eestlasi, on veendunud, et endiste okupantide poolt Euroopa parlamenti, riigikogusse või omavalitsustesse valituid, kes häbenematult rikuvad oma ametivannet ja esindavad Putini, mitte Eesti Vabariigi huve, endiseid okupante ja nende järglasi kes lehvitavad punalippe ja kallutavad vodkat pronkssõduri juures – kes ei austa sinimustvalget – tohib ja peab pidama vähem sinimustvalge alla kuuluvaks kui Eesti Vabariigile ustavaid eestlasi.
Presidendiproual pole mingi õigus keelata minu ja teiste eestlaste põhiseaduslikku õigust kritiseerida neid kes ei ole ustavad Eesti Vabariigile, veel vähem laus reetureid.
Kultuuriruum ja komberuum on tõesti omandatav, õpitav, nagu väitis presidendiproua. Kahjuks ta lisas sellele väite „sinimustvalget genofondi pole olemas.“ Proua presidendi ja ta kõnekirjutajate teadmistes geneetikast ja genofondidest on suur lünk.
Sinimustvalge genofond on päris kindlasti olemas! Inimestel, nagu teistel olevustel ja organismidel on alati olnud ühtekuuluvuse tunne. Oleme üha tajunud, et selle tunde mõju oleneb sugulasvahekorrast, alates ema- ja vennaarmastusest, siis edasi laiendatud perekondade ja hõimude kokkukuuluvusest, rahvustundest ning mingil määral tunneb ühtekuuluvust ka kogu inimkond. Meie ühtekuuluvustundel, üksteise toetamisel ja altruismil on geneetiline alus.
Sotsiobioloogia, tuntud ka evolutsioonilise psühholoogiana, uuringud on selgitanud, et rahvusliku säilimise peamised tegurid on rahva genofondis domineerivad geenid, mis edasikandumise eest hoolitsevad lisaks enda võimalikult laialdasele levitamisele ka ligimesearmastuse/sallivuse kaudu, proportsioonis sugulust määravate samade geenide hulgaga indiviidides.
Geneetika teadlane George Christopher Williams andis meie loomupärasele tajule teoreetilise, teadusliku aluse juba 1967. aastal avaldatud raamatuga „Kohanemine ja looduslik valik”, mis selgitas, et evolutsiooniline looduslik valik toimub geenide tasemel. Tugevamad, paremad geenid säilivad ja paljunevad, teised hävivad.
Oxfordi ülikooli teadlase William Hamiltoni uuringud on tõestanud seosed indiviidide geneetilise läheduse ja nende vastastikuse eneseohverduse, altruismi, vahel. Seda teooriat arendas edasi ja tegi üldtuntuks Oxfordi ülikooli professor Richard Dawkins oma raamatuga „Isekas geen”. Ta kasutas terminit isekas geen, et vastandada geenikeskset arusaama organismi-kesksele arusaamale evolutsioonist.
Päritud geenidest tulenevadki laste armastuse, perekondade ühtekuuluvuse ja rahvusluse tunded. Mida rohkem ühiseid geene on inimestel, seda tugevam on nende ühtekuuluvustunne, vajadus üksteist aidata ja üksteise seltsis viibida. Minnesota ülikooli eriti huvitavad uurimused eraldi kasvanud identsetest kaksikutest toetavad samuti järeldust, et rahvustunne on rohkem geenidesse programmeeritud kui õpitud. Igivana rahvatarkus, mis väidab, et veri on paksem kui vesi, ja vennaarmastuse mõiste on saanud teadusliku tõestuse.
Ikka veel tuha all immitsev lootuse säde
Olukord Eestis on murettekitav kuid mitte lootusetu. Lootust annab see, et eestlased on andekas rahvas. Seda ei arva mitte ainult meie, seda tõestavad ka testid mida korraldab rahvusvaheline õpilaste nn Programme For International Student Assessment, tuntud PISA akronüümi all. Viieteistaastased Eesti noored on järjekindlalt maailma parimaid tagajärgi saavutanud.
Lootust annab ka see, et Putini vallutusplaanid võivad kokku variseda koos ta pankroti äärel vaakuva kleptokraatilise impeeriumiga. Vaevalt, et vaesuse, viletsuse ja diktaatoritega harjunud vene rahvas ta võimult kukutab, aga ta senini truualamlikud oligarhid, kes kontrollivad lõviosa kogu Vene varandusest on hakanud rahutuks muutuma. Nende varandus on kahanenud ja paljud on hakanud kartma, et neile võib osaks saada Siberi vangikong nagu juhtus nende kolleegiga, Mikhail Khodorkovskiga, kunagise Vene kõige rikkamaga. Kui Venemaa muutuks demokraatlikuks riigiks, mis ei pea vajalikuks oma naabrite töövilja röövida, looks see ka Eestile helgema tuleviku.
Lootust annab eelkõige see, et rõhuv enamus eestlastest tahab jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal. Loodan, et samuti nagu Eesti sõdurid on võidelnud kangelaslikult oma kodumaa eest lahingutandril, on eestlased valmis oma kodumaa ja peremeheõiguste eest võitlema ka rahvuspoliitilisel tandril.
Sada aastat tagasi kutsus Eesti Iseseisvuse Manifest üles kõiki kodumaa poegi ja tütreid ühinema kodumaa ehitamise pühas töös ja kinnitas, et meie esivanemate higi ja veri nõuavad seda ja meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Meid kõiki kelle südametes põleb eestluse tuli, kohustavad lisaks meie esivanemate higile ja verele meie Vabadussõja kangelased, meie Sinimägede sangarid, need Eesti vabaduse eest võitlejad kes jäid truuks oma relvavendadele ja isamaale Ilmeni ja Volhovi külmast tardunud kamaral, need vabadusvõitlejad kes jätkasid võitlust kui nad nägid oma kaaslasi langemas Neveli soode tumedates mülgastes.
Ka meie peame ühinema selles pühas töös, et järeltulevad põlved saaksid elada iseseisvas Eesti mida valitsevad eestlased, et eesti rahvas ja kultuur säiliks ja et meie järeltulevad põlved saaksid pühitseda Eesti Vabariigi sünnipäevi, läbi aegade, sinimustvalge lehvides ja „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kõlades.
Jüri Toomepuu loeng Eesti Ajaloomuuseumi „Vali parem minevik!“ näitusel
7 veebruar 2019
Ajalugu on põnevam teha kui sellest rääkida, aga kindlasti peab sellest ka rääkima ja seda kirjeldama – tulevastele põlvedele õpetuseks.
