Praeguses kriisis on supiköökides käijate arv kuu lõpupoole märksa suurem kui mullu. Kui varem oli palju sõltlasi või heidikuid, siis nüüd võib järjest enam näha tavalisi korralikke, natuke häbenevaid inimesi – pool- või täistöötuid või pensionäre, kes ei tule enam ots otsaga kokku.
Lasnamäel Pae tänavas ei mahtunud eelmise kuu lõpus kõik sööjad ruumi ära. Nii seisiski osa neist järjekorras, mõnel purk näpus. 160 portsu päevas kadus kui kerisele.
Kuu esimeses pooles, kui veel kusagilt on laekunud mingi abiraha, on supiköögi külastajaid vähem. Suurt osa seal käijatest võib ametlikult nimetada heitunuteks. Igasuguste kriiside üks kõige halvemaid järelmeid on see, et need toodavad käega löönud inimesi. Vaikse allakäiguga kaotavad isegi sõltuvustest priid inimesed oma varasemad oskused. Tavapärane supisaba klient on vaid 50ndates.
Supiköögis või Keskturu juures tasuta toidusabas võib isegi näo järgi näha, millise kriisi tulem on üks või teine inimene. Mõni, veidi värskema ilmega, pärineb koroonakriisist. Mõni rohkem allakäinu näib olevat ammuilma saatusega leppinud – ilmselt juhtus midagi 2008-2009. Muidugi on palju ka neid, kel läinud halvasti kriiside vahel.
Töötukassa andmetel on meil praegu enam kui 55 000 registreeritud töötut. Laias laastus moodustavad inimesed, kes pole aastaga tööle saanud ja kellest võivad kujuneda käegalööjad, neist umbes neljandiku. Igal juhul on neid üle 10 000. Tööpuudusest rääkides pole seega põhiline töötute suur arv, vaid kui paljud neist ikkagi võimalikult ruttu tööle tagasi saavad. Sest kui väärt töökäed ühiskonda turgutada ei saa, tekitab see vaid suuremat majanduse allakäiku. Võrdluseks, et eelmisel aastal samal ajal oli meile töötuid veidi üle 40 000. Ligi 9%-ne praegune töötus meenutab koroonaaja tippu kaks aastat tagasi: 57 000 töötut ja 8,8% töötust.
Tõsi, oma osa moodustavad praegu Ukraina põgenikud. Siiski on neid tänavuse aasta alguse seisuga umbes 12-13% arvel olijatest. Seega üldpildis ei mängi nad kuigi suurt rolli.
Isegi 2020-21 koroonakriisis näis silmapiiril mingi perspektiiv: küllap see haigus ükskord võidetakse, iseasi, millal. Praegu on teadmatus aga hullem kui toona. Keegi ei tea, millega või millal sõda lõpeb. Investeerida ei julge perekonnad ega ettevõtted. Muidugi on toimetulekutoetus inimesele teatav turvavõrk. Kuid samamoodi oleks pikaajalistele töötutele vaja nt ka kogemusnõustajaid, kes omaenda mineviku läbielamiste kaudu oskaksid aidata. Taolisi tegutseb mõnekümne ringis ühes MTÜ-s, kuid märksa mõistlikum oleks kulutada sellele palju enam ressurssi. Riik saab igalt tööle aidatult makse, inimene ise väärikama elu peale.
