Juhan Smuul ei kirjutanud üksnes ülistuslaule Stalinile, vaid võttis osa ka küüditamisest

“Kui inimene käis küüditamas, siis ta on küüditaja. See on põhjendatud kasvõi kõige elementaarsemalt küüditamist läbiviinud Eesti julgeolekuministeeriumi dokumentidega, mis on avaldatud ka mälu instituudi toimetistes. Sealt nähtub selgesti, millises rollis nn nõukogude parteiaktiivi liikmed olid. See ei olnud ainult julgeoleku nägemus. Kui me mõtleme kasvõi ennast sellesse olukorda, siis on selge, et kui koidikul sajavad sisse grupp inimesi, kellest osa hakkab inimesi üles kirjutama ja osa vara, siis seal vahet teha, kes on küüditaja ja kes ei ole, on praktiliselt mõttetu,” rääkis Saueauk kolmapäeval Vikerhommikus.

Ajaloolane lisas, et kindlasti ei olnud nn aktivistid küüditamiskohas juhuslikult, vaid sinna toodud, et kohaliku aktiivi ridu täiendada.

“Nende staatus oli seal kõige madalam, kuigi neid oli kõige rohkearvulisemalt. Kui me vaatame kogu Eestit, siis oli planeeritud üle 1800 küüditamisgrupi või tollase nimega operatiivgrupi. Ja neid nn aktiviste oli üle 9300 planeeritud. See on üpris suur arv. Ja nende peamine ülesanne oli vara üleskirjutamine. See ei olnud nii tähtsusetu asi, nagu mõnel puhul on hinnatud. See oli oluline osa operatsioonist.”

Oma sotsiaalmeedia postituses lisas Saueauk, et kindlasti ei olnud Smuuli- ja Vaarandi-sugused nn aktivistid küüditamisel manukad.

“Nii on neid viimastel nädalatel siin-seal nimetatud. Manukad on mingisuguste menetlustoimingute kaasatud vähemalt vormiliselt erapooletud isikud, aktivistid olid aga küüditamisgrupi liikmed, s.t küüditajad. Kui ainult äraviija on kellegi arvates küüditaja, siis peaksime süüdistama ainult vedurijuhte.”

Saueauk selgitas, et küüditamine oli salajane operatsioon ja selle õnnestumise pant oli see, et küüditatud ei tea sellest enne, kui juba operatiivgrupp on ukse taga.

“Selleks kasutati kõiksugu maskeerimise meetmeid ja salajasus oli väga oluline. Sel põhjusel ka see nn aktiiv kaasati viimasel hetkel. Reeglina tutvustati neile seda, mida tegelema tuleb hakata siis, kui nad olid kuhugi vallamajja või kogunemiskohta kokku kogutud. Nii paistab olevat ka Kõue puhul.”

Käsutäitmine ei vabasta vastutusest

Ajaloolane ei nõustunud mitmel pool levinud arvamusega, et aktiivi liikmed olid vaid käsutäitjad ega kanna seetõttu vastutust.

“Kui nii võtta, siis olid kõik käsutäitjad seal operatsioonil. Palju need sõdurid või julgeolekutöötajad… see tahtluse küsimus on ju individuaalne. Me räägime praegu sellest, kas nad osalesid või mitte. Siin valikuvõimalusest rääkida pole õige. Ja see pole kõige olulisem.”

Ta lisas sotsiaalmeedia postituses, et üldiselt jäi julgeolek aktivistide panusega rahule.

“Jah, nagu teisedki operatsioonist osavõtjad, olid nad käsutäitjad, aga käsu täitmine teatavasti ei vabasta vastutusest. Nagu paistab, oli enam-vähem ainus küüditamisse kaasatu viis sellest kuriteost kõrvale hoida ennast nii tongi võtta, et neid kaasata ei olnud lihtsalt võimalik.”

Ajaloolane ütles, et Eestis toimunud küüditamisi on põhjalikult uuritud riiklikul tasandil, kuid uus ülesanne võiks olla edasi uurida, kuidas igas maakonnas küüditamine toimus.

“Maakondlik tasand oli oluline. Seal organiseeriti operatiivgrupid, pandi isikud paika ja tehti operatsiooni plaan. Kui dokumendid ja mälestused ühendada ja vormistada uurimusteks maakondlikul tasandil, siis annaks see palju juurde. Tuleb juurde inimlik mõõde – kuidas inimesed käitusid kohapeal, kui initsiatiivikad nad olid. Kogu nõukogude aja ei tohtinud ju sellest rääkida ning palju lugusid on jäänud inimeste teada, kes praeguseks lahkunud meie seast,” sõnas Saueauk.

Ta lisas, et Smuuli jt küüditamises osalejate kohta tuleks sellised eluloolised seigad välja tuua, kuid näiteks Smuuli bareljeefi juurde mingi lisatahvli panemist ta vajalikuks ei pea.

“See pole hea stiil. Aga muuseumis võiks see olla küll kajastatud. Elektroonilistes allikates ta juba on,” sõnas Meelis Saueauk.

https://www.err.ee/1608959317/ajaloolane-smuul-oli-kuuditaja

21. aprillil toimunud kirjanike liidu üldkogul oli kõige olulisemaks küsimuseks, kas jätta kirjanike maja seinale Juhan Smuuli bareljeef. Üldkogul toimunud hääletusel oli suurem osa liidu liikmetest bareljeefi eemaldamise vastu. Seega jääb bareljeef kirjanike maja seinal puutumata.