Avaleht Maailm JPMorgani Ukraina sõja baasstsenaarium saab nähtavaks: “Gruusia” variant

JPMorgani Ukraina sõja baasstsenaarium saab nähtavaks: “Gruusia” variant

JPMorgani aruanne toob välja neli tõenäolist stsenaariumi Ukraina sõjaks. Pilt: X Screengrab

Stephen Bryen

Ameerika Ühendriikide suurimal pangal JPMorgan Chase’il on ülemaailmsete trendide konsultatsiooniorganisatsioon Center for Geopolitics. Üks selle hiljutistest uuringutest ennustab, et Ukraina sõja tõenäoline tulemus on Venemaa ja Ukraina vaheline segaleping ilma välisvägede või julgeolekugarantiideta. See tulemus võib selguda, kui president Donald Trumpi eriesindaja Steven Witkoff Moskvasse reisib.

Mais avaldas JPMorgan Chase Center lühikese uuringu pealkirjaga “Venemaa-Ukraina lõppmäng ja Euroopa tulevik”. Autorid, keskuse tegevdirektor ja direktor Derek Chollet ning geopoliitika vanemdirektor Lisa Sawyer, töötasid Joe Bideni ajal kaitseministeeriumis ja Cholleti puhul ka välisministeeriumis. Mõlemad on kindlameelsed atlantistid ja liberaalsete vaadetega. Kuigi seda pole otseselt öeldud, teenisid mõlemad ajal, mil Ameerika Ühendriigid toetasid Ukrainat kümnete miljardite dollarite ulatuses – rahastades sõjalist abi, valitsuse palku, sõjaväelaste pensione ja ülesehitustöid.

Kuigi Endgame’i uuring pälvis Ameerika Ühendriikides vähe tähelepanu ega huvi, suhtus Ukraina juhtkond sellesse väidetavalt väga tõsiselt. Uuringus välja toodud “stsenaariume” arutati hiljutises intervjuus Ukraina Luure Peavalitsuse (GUR) juhi Kirill Budanoviga, mis allub kaitseministeeriumile. Budanovit peetakse Ukraina üheks karmimaks ja kavalamaks agendiks ning tema organisatsioon on väidetavalt toime pannud atentaate ja pommiplahvatusi Venemaal ja mujal.

Uuring “ennustas”, et Ukraina ja Venemaa vahel saavutatakse kokkulepe teise veerandi lõpuks (2025. aasta juuni lõpp). See ennustus oli muidugi vale. Sellest hoolimata pakkus uuring finaalmänguks välja neli “võimalikku tulemust” ja märkis iga tulemuse tõenäosuse protsendi.

Neli stsenaariumi hõlmavad parimat võimalikku juhtumit, “Lõuna-Korea” mudelit, millele autorid omistavad 15% edukuse tõenäosuse. Teine stsenaarium kannab nime “Iisrael” ja millele autorid omistavad 20% edukuse tõenäosuse.

Kolmas stsenaarium kannab nime „Gruusia“, mille puhul autorid näevad 50-protsendilist aktsepteerimise tõenäosust. Lõpuks on olemas neljas tulemus, „halvim stsenaarium“, mida autorid nimetavad „Valgeveneks“.

Lõuna-Korea mudel ei näe ette, et Ukraina saaks tagasi midagi oma territooriumist, mis on praegu Venemaa kontrolli all. Küll aga näeb Lõuna-Korea mudel ette Euroopa sõjalise sekkumisväe kohalolekut, mida toetab “Ameerika julgeolekugarantii”. Selle “parima stsenaariumi” kohaselt säilitab Ukraina 80% oma territooriumist, mis annab Ukrainale stabiilse tulemuse.

Lõuna-Korea kokkuleppe üks versioon näeb ette, et Ukraina ülesehitamiseks kasutatakse 300 miljardit dollarit külmutatud Venemaa varasid. Leping sarnaneb Lõuna-Koreaga sõlmitud kokkuleppega, kuna USA ja teised riigid toimivad Põhja-Korea jaoks takistuseks ning Lõuna-Korea majandus õitseb.

Lõuna-Korea tulemus ei ole Venemaale tõenäoliselt vastuvõetav, kuna see jätaks Ukrainasse NATO-laadsed väed. Lisaks kasutataks Venemaa ressursse Ukraina kompenseerimiseks, millega Venemaa ei nõustu. Lisaks jääb tegelik territoriaalne küsimus lahendamata, mis tähendab, et Ukrainat ei sunnitaks leppima territooriumi kaotamisega Venemaale.

Stsenaariumis ei mainita midagi lääneriikide sanktsioonide kohta. Lõppude lõpuks võib sõda igal ajal uuesti lahvatada ja kiiresti eskaleeruda sõjaks Euroopas, mitte ainult Ukrainas. Seega oleks “Lõuna-Korea” variant problemaatiline mitte ainult Venemaale, vaid ka Euroopale ja Ameerika Ühendriikidele ning kahjulik isegi NATO-le, mis vajab NATO kollektiivkaitselepingu artikli 5 aktiveerimiseks konsensust.

Teine variant, mida nimetatakse “Iisraeliks”, ei hõlmaks vägede kohalolekut Ukraina pinnal ja sõdivate poolte poolt aktsepteerimise tõenäosus on 20%. See variant, mida autorid peavad “veel vastuvõetavaks”, ei paku Venemaale midagi ja tunnistab, et “sõda oleks alati [Ukraina] ukse ees”.

Autorid pakuvad välja, et Venemaa president Vladimir Putin võiks stsenaariumiga nõustuda, kui see hõlmaks sanktsioonide leevendamist. Seega oleks teine stsenaarium Ukrainale kasulik ainult siis, kui ta saaks tegelikke kinnitusi, sealhulgas relvatarneid, valitsusele raha ja teatavat integratsiooni Euroopa majandusse.

USA ei saa anda finantsgarantiisid ilma Ukrainaga sõlmitud lepingu ja kongressi heakskiiduta, mis oleks siduv tulevaste kongressi otsuste jaoks. Lepingu sõlmimiseks on vaja USA senatis kahekolmandikulist häälteenamust.

Isegi kui lepingu koostamine õnnestuks, on tõenäoline, et rakendamisel esineb muudatusi ja viivitusi. Sellega seoses tuleb märkida, et Iisraelil puuduvad Ameerika kirjalikud garantiid ning abi Iisraelile peab igal aastal Kongressi poolt heaks kiitma.

Kolmanda stsenaariumi, mille pealkiri on „Gruusia“, õnnestumise tõenäosus on raporti autorite sõnul 50%. See stsenaarium välistab välisväed ning muud julgeoleku- ja finantsgarantiid. See hõlmaks potentsiaalselt ka ülesehitusabi paketti, kuid selleks otstarbeks ei kasutataks külmutatud Venemaa varasid.

Selle stsenaariumi kohaselt ei integreeruks Ukraina ei Euroopa Liitu ega NATO-sse. Autorid usuvad, et kui Ukraina valib Gruusia, triivib ta kaubanduslikel ja muudel põhjustel paratamatult Venemaa orbiidile.

Autorid väidavad, et „sõjaväe suuruse ja võimekuse piirangud – kui need on osa läbirääkimiste teel saavutatavast lahendusest – võivad enneaegselt lämmatada Ukraina dünaamilise kaitse- ja tehnoloogiasektori ning hävitada potentsiaalse sõjajärgse kasvu mootori.

Enne sõda oli Ukrainal dünaamiline ja suhteliselt odav tehnoloogiasektor, eriti tarkvaraarenduses. Euroopa ja Iisraeli ettevõtted töötasid Ukraina tehnoloogiasektori alltöövõtjatena. Sõja tõttu töötas osa sellest sektorist sõjaliste projektide kallal.

Siiski pole mingit põhjust, miks sõjaväesektor on Ukrainas ainus võimalik kõrgtehnoloogilise tööhõive tee. Tegelikult on ärisektor üldiselt paremini tasustatud ja sageli dünaamilisem kui sõjalised projektid. Lisaks on mõned sõjalistes projektides, sealhulgas tehisintellekti valdkonnas, arendatud oskused tänapäeval ülemaailmsetel turgudel kõrgelt hinnatud ja nõutud.

Selleks, et tulemus Gruusia jaoks sobiks, oleksid vajalikud ranged kokkulepped territooriumi, piiride, kaubanduse ja muude seotud küsimuste osas, samuti sanktsioonide ja muude usaldust suurendavate meetmete tühistamine mõlema poole jaoks. Ka NATO peaks astuma sammu tagasi, mida ideoloogiliselt pühendunud eurooplastel on raske seedida.

Lõpptulemust nimetatakse “Valgeveneks”, mis esindab raporti “halvimat stsenaariumi”. Kaks peamist omadust on see, et USA hülgab Ukraina ja et Euroopa ei saa üksi sekkuda. Autorid ütlevad, et Venemaa taotleks Ukraina “täielikku alistumist” ja “muutaks riigi Moskva vasallriigiks”.

Venemaal on küll nimekiri nõudmistest, kuid „täielik alistumine” nende hulka ei kuulu. Sarnaselt esimesele „Lõuna-Korea” stsenaariumile omistavad raporti autorid ka „Valgevene” stsenaariumile 15% tõenäosuse.

Nagu Ukraina luurejuht Budanov oma intervjuus märkis, on lisaks JPMorgani raportis mainitud neljale veel palju teisi stsenaariume. Raporti kõige huvitavam osa on aga selle tugev keskendumine “Gruusia” tulemusele, sedavõrd, et kokkulepe, kui see teoks saab, sarnaneb tõenäoliselt sellele mudelile.

See on teine viis öelda, seda tegelikult ütlemata, et venelased on võitmas ja see on ilmselt parim, mida antud olukorras loota saab. Venemaa ootab Witkoffi saabumist sel nädalal. Trumpi sõnul taotlesid kohtumist venelased.

Eelmisel nädalal ütles Venemaa välisminister Sergei Lavrov, et Venemaa ja USA vahelised läbirääkimised “kannavad vilja”. Trump soovib relvarahu, mille Venemaa tagasi lükkab. Kas lauale tuleb Gruusia variant või midagi muud?

*

Stephen Bryen on Asia Timesi erikorrespondent ja endine USA kaitseministeeriumi poliitikaküsimuste asekantsler. See artikkel, mis avaldati algselt tema Substacki uudiskirjas „Relvad ja strateegia“, avaldatakse uuesti tema loal.

Exit mobile version