Kui kulla hind tõuseb ja mina kullainvestorina ärritun, kuulen tihti tuttavat refrääni: „Kuld tegelikult ei tõuse – dollar lihtsalt kaotab väärtust.“ Varem pidasin seda klišeeks või semantiliseks mänguks ja ausalt öeldes häiris see mind. Aga lõpuks otsustasin sügavamale kaevata. Hakkasin andmeid visuaalselt analüüsima – see on minu lemmik õppimisviis – ja just siis see toimiski: neil oli õigus.
Kulla hind nii palju ei tõusnud, aga fiat- ehk paberrahad õõnestasid vaikselt väärtust. Sellest ajast peale olen seadnud endale eesmärgiks aidata ka teistel seda selgelt näha – kaasahaaravate diagrammide abil, mis seda mõtet illustreerivad. Ja just seda ma teile täna näitangi.
Alustame illustreeriva diagrammiga: Allolev diagramm näitab kulla arengut alates 2007. aastast erinevates maailma peamistes valuutades: USA dollar, euro, Briti nael, Šveitsi frank, Kanada dollar, Jaapani jeen ja Austraalia dollar.
Kuigi globaalsete valuutade loetelu ei ole ammendav, pakub see rühm kindla ja esindusliku valimi punktidest, mida ma selles artiklis käsitlen. Nagu diagramm näitab, on kulla hind enamikus nendes valuutades tõusnud umbes 400% – tõus on ulatunud Šveitsi frankides 238%-st kuni Briti naelades vapustava 651%-ni. Järgmisena esitan samad andmed teisest vaatenurgast – seekord keskendudes iga valuuta ostujõule kulla suhtes ehk teisisõnu sellele, kui palju füüsilist kulda saab iga valuuta eest aja jooksul osta. Alates 2007. aastast on selles artiklis esitatud peamised maailmavaluutad kaotanud umbes 80% oma ostujõust võrreldes kullaga. Alumises otsas on Šveitsi frank langenud umbes 70%, samas kui kõige rohkem on kannatanud Briti nael, kaotades 87%. See diagramm annab veenvaid visuaalseid tõendeid olulise tõe kohta: kulla väärtus tegelikult ei tõuse – paberrahad kaotavad ostujõudu murettekitava kiirusega: Miks me siis kulda võrdlusalusena kasutame? Sest see on ajaloo kõige usaldusväärsem rahapoliitiline mõõt. Kuld on inimkonna jaoks olnud üle 6000 aasta kõige olulisem raha ja väärtuse hoidla. Kuigi see langes 1970. aastatel ajutiselt populaarsust kogumast, teeb see nüüd jõulise tagasituleku, kuna maailm hakkab tunnistama meie paberraha ja rahasüsteemi sügavaid vigu – vigu, mis on viinud ohjeldamatu inflatsiooni ja hirmutava finantsstabiilsuseni.
Sel põhjusel pöördub üha rohkem inimesi üle maailma tagasi kulla poole ja on aidanud kaasa kulla hinna peaaegu kahekordistumisele viimase viie aasta jooksul. Ja minu arvates on see areng alles algusjärgus.
Kui suhtute skeptiliselt kulla kasutamisse valuuta ostujõu mõõdupuuna, siis võite olla kindlad – selle langust kinnitavad ka teised näitajad. Kõige sagedamini kasutatav näitaja on USA tarbijahinnaindeks (THI), mis näitab fikseeritud kaupade ja teenuste korvi keskmist hinnamuutust aja jooksul.
Arvutasin selles artiklis mainitud maailma peamiste valuutade keskmise tarbijahinnaindeksi ja leidsin, et alates 2007. aastast on need kaotanud keskmiselt 31% oma ostujõust. Saadud diagramm peegeldab täpselt varem näidatud kullal põhinevat ostujõu diagrammi, kus kõige järsem langus toimus kahel võtmeperioodil: 2007–2012 ja 2020–2023 – mõlemad perioodid, mil majanduslanguse ajal toimus tugev rahapoliitiline laienemine.
Ma saan aru, et kulla ostujõu ligikaudu 80% languse ja ametlike tarbijahinnaindeksi andmete kohaselt 31% languse vahel on silmatorkav lahknevus. Minu tööteooria on see, et see lahknevus eksisteerib seetõttu, et tarbijahinnaindeksi numbrid põhinevad valitsuste esitatud majandusandmetel – ja valitsused on kurikuulsad inflatsiooni alahindamise poolest, et näidata oma valuutat ja majandust tegelikkusest tervemana.
Enamik inimesi on märganud, et reaalses maailmas kogetavad hinnatõusud ei vasta elevandiluust tornides istuvate majandusteadlaste viidatud leebetele inflatsiooninumbritele. Isiklikult usaldan kulla sõnumit, et ametlikud inflatsiooninumbrid alahindavad tegelikkust. Kui asi otsustavaks saab, siis jään mina kulla poolele.
Vaatleme nüüd, miks valuutad aja jooksul ostujõudu kaotavad: inflatsioon või elukalliduse jätkuv tõus. Oluline on mõista, et inflatsiooni ei põhjusta oma olemuselt sõjad, tariifid, tarnešokid, streigid, põuad ega energiakriisid – kuigi need võivad lühiajalistele hinnatõusudele kaasa aidata, ei ole need algpõhjus.
Põhimõtteliselt tuleneb inflatsioon valuuta devalveerimisest, st valuuta väärtuse vähenemisest uue raha liigse loomise kaudu. Nagu Nobeli preemia võitnud majandusteadlane Milton Friedman kuulsalt ütles: “Inflatsioon on alati ja kõikjal rahapoliitiline nähtus.”
Nagu allolev diagramm näitab, on ülemaailmne M2 rahapakkumine – üks enimkasutatavaid ringluses oleva sularaha kogumahu mõõtmise näitajaid – alates 2007. aastast suurenenud 200%, 38 triljonilt dollarilt hämmastava 111 triljoni dollarini. See rahapakkumise tohutu laienemine on elukalliduse tõusu liikumapanev jõud kogu maailmas – ja peamine põhjus, miks kulla hind on tõusnud kõigis maailma peamistes valuutades. Järgnev diagramm näitab, kuidas kulla hind aja jooksul täpselt järgib globaalse M2 rahapakkumise kasvu – see on peamine põhjus, miks kuld on endiselt kõige tõhusam väärtuse hoidla ja parim inflatsioonivastane kaitse:
Kuigi peaaegu kõik tänapäeval elavad inimesed on kogu oma elu veetnud pideva inflatsiooni maailmas, on oluline mõista, et see seisund ei ole elu ega kapitalismi vältimatu tunnusjoon. Pigem on see fiat-raha otsene tagajärg – paberrahad, mis ei ole kulla ega hõbedaga tagatud, nagu see oli enne 1971. aastat.
Kui maailm loobus kullastandardist ehk valuutade kullaga tagamise praktikast, said valitsused ja keskpangad võimu rahapakkumist takistamatult laiendada. Ja just seda nad tegidki. Tulemus? Elukalliduse pidev tõus.
Teine oluline punkt, mida rõhutada, on see: seni kuni maailmas on fiat-raha süsteem, inflatsioon ei kao – ja kulla hind jätkab tõusmist. Seda seetõttu, et kõigil fiat-valuutadel on sama viga: aja jooksul nad devalveeruvad, lagunevad ja lõpuks surevad. Ajalugu näitab, et ükski fiat-valuuta pole sellest saatusest pääsenud – ei dollar, euro ega jeen. Küsimus pole selles, kas nad ebaõnnestuvad, vaid millal.
Üks murettekitavamaid jõude, mis maailma fiat-valuutade saatust pitseerib, on ülemaailmse võla plahvatuslik kasv, mis on 1990. aastate lõpust alates kümme korda suurenenud, ulatudes hinnanguliselt 224 triljoni dollarini. See tohutu võlakoorem on tiksuv ajapomm, mis lõpuks fiat-valuutad põlvili surub.
Kui võlg kontrolli alt väljub, hakkab see lämmatama majanduskasvu ja destabiliseerima terveid finantssüsteeme. Lõppkokkuvõttes pole valitsustel ja keskpankadel muud valikut, kui võlgade teenindamiseks ja arvete maksmiseks trükipressid sisse lülitada. Tulemus? Paberraha kiirelt devalveerumise ja hüppeliselt tõusvate elukalliduse tsunami – hüperinflatsiooni klassikaline eeltingimus. Allolev diagramm illustreerib, kuidas Weimari Saksamaal 1920. aastate alguse kurikuulsa hüperinflatsiooni ajal füüsiline kuld – nt. B. ühe kuldmarga münt – mitte ainult ei säilitanud oma väärtust, vaid tõusis isegi järsult, kui see konverteeriti tollal kiiresti odavnevaks pabermargaks. See juhtus seetõttu, et Saksamaa keskpank Reichsbank pani trükipressid täisvõimsusel tööle, et toetada kokkuvarisevat majandust ja katta tohutuid valitsuse eelarvepuudujääke. See diagramm on ajalooline eelvaade sellest, mis juhtub lähiaastatel, kui kulla hind jõuab 4000 dollarini… 5000 dollarini… 7000 dollarini… 15 000 dollarini… isegi 20 000 dollarini untsi kohta – ja lõpuks hämmastava numbrini nagu 20 kvadriljonit dollarit, kui dollar ja teised peamised fiat-valuutad on väärtusetuse äärel.
Kokkuvõtteks loodan, et olen selgelt öelnud, et kui kulla hind globaalsetes valuutades tõuseb, siis tegelikult ei kogu väärtust mitte kuld, vaid pigem paberrahad, mis kiiresti väärtust kaotavad. Kulla kirgliku eestkõnelejana ja suurinvestorina, kes väldib praegusel ajal peavooluinvesteeringuid nagu aktsiad, võlakirjad ja kinnisvara, ei saa ma eitada, et tunnen elevust, kui näen kulla hinna – ja minu portfelli nominaalväärtuse – järsku tõusu, nagu see on viimase aasta jooksul teinud.
Seda entusiasmi varjutab aga kainestav tõsiasi: kulla hind tõuseb, kuna fiat-valuutade – sealhulgas USA dollari – ostujõud langeb järjekordselt. Sellegipoolest jälgiksin seda arengut pigem kulla omamise turvalisest keskkonnast kui kõrvaltvaatajana.
© Jesse Colombo
Mulli- ja mulliaruanne
Mulli- ja mulliaruanne on lugejatele suunatud väljaanne. Uute postituste saamiseks ja minu töö toetamiseks kaaluge palun tasuta või tasulist tellimust.
Lahtiütlus: Bubble Bubble Reportis ja sellega seotud sisus esitatud teave on ainult informatiivsel ja hariduslikul eesmärgil ning seda ei tohiks tõlgendada investeerimis-, finants- ega kauplemisnõuandena. Mitte miski selles väljaandes ei kujuta endast soovitust, üleskutset ega pakkumist osta või müüa väärtpabereid, kaupu või finantsinstrumente.
Kõik investeeringud on riskiga seotud ja varasem tootlus ei garanteeri tulevasi tulemusi. Enne investeerimisotsuste tegemist peaksid lugejad ise uurimistööd tegema ja konsulteerima kvalifitseeritud finantsnõustajaga. Autor ja kirjastaja ei vastuta esitatud teabele tuginemisest tuleneva rahalise kahju või kahju eest.
Artikkel avaldati 25. aprillil 2025 aadressil https://thebubblebubble.substack.com ja tõlgiti eksklusiivselt GoldSeitenile.
