Lapsepõlvest saati elame muinasjuttude maailmas, kergesti uskudes imedesse ja maagiasse. On täiesti normaalne ja lubatav, kui lapsed viibivad illusioonide maailmas, kuid väärib märkimist, et ka paljud täiskasvanud elavad edasi muinasjuttude ja luiskelugude maailmas. Tõsi küll, nad usuvad juba teistsugusesse jõuluvanasse, mida nimetatakse massimeediaks. Nad ehitavad tulevikust õhulosse ja neil on vale ettekujutus meie maailma toimimisest. Nad langevad pettuse ohvriteks, satuvad eksiteele ja omavad hägused ettekujutused meie „täiuslikust ja uueaegsest“ elust.
Aga saabub täiesti ebamuinasjutuline hetk, mil tulevad elektri- ja gaasiarved. Siis hakatakse mõtlema ja mõistma, et kriitilistel momentidel ning kriisihetkedel ei aita eriti kuulus roheline energia, vaid maksab palju raha. Uudistes räägitakse üha rohkem vajadusest kasutada energia ammutamisel standardseid ja “proovitud” meetodeid, mis garanteerivad hinnalanguse.
Eesti uudisteportaalid räägivad üha enam energia- ja kütusehindade kiirest tõusust, üleminekust pealtnäha täiesti ebaökoloogilisele põlevkivienergeetikale. Saksamaa taaskäivitab kivisöel töötavaid elektrijaamu ning arvatakse, et ilma maagaasi tarneteta kogeb Saksamaa ja teiste riikide majandus tõsiseid raskusi. Tekib küsimus: miks kadus jutt rohelisest energiast? Miks tuulikud, päikesepaneelid ja elektriautod ei päästa meid?
Alustame sellest, et taastuva, rohelise energia tootmine on väga kallis. Lisaks ei puhu kahjuks tuul alati ja päike ei paista alati, aga süüa tahetakse alati. Keskkonnaga ei ole ka kõik nii lihtne: päikesepaneele, elektriautode akusid on vaja toota ja seejärel utiliseerida, aga need on üsna „räpased“ tehnoloogiad. Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas maailm saab vaesusprobleemi lahendamata kallimale energiale üle minna.
Roheline energia on muidugi ideaalis hea eesmärk keskkonnale ja meile, eloidele, eeldusel, et musta tootmise ja utiliseerimisega tegelevad morlokid teisel planeedil. Meie tegelikkuses on täiesti arusaamatu, kuidas rohepööre võib tuua mingi kaaluka käegakatsutava efekti, kui Aafrikas ja teistel mandritel jätkatakse õhu saastamisega. Ja meil on kõigi jaoks ainult üks planeet. Kui vaadata, kui palju linde hukkub aastas tuulikute tõttu ja kui palju maksab elektrisõidukite akude utiliseerimine, siis võib asi täitsa halvaks minna.
See on kõik lapseliku naiivsuse, arusaamatuse, valede uskumuste ja ihade tulemus, millel puudub teaduslik põhjendus. Nagu ütles Vladimir Võssotski – tõeilisi insenere on vähe, seega pole juhte.
Seevastu üks suurmees ütles, et inimesed ei saa ilma illusioonideta elada ja inimesed nendest ilma jätta on väga ebainimlik. Lõppkokkuvõttes, ignoreerivad illusioonidest võlutud rahvad tõelisi energiaallikaid (kivisüsi, nafta, gaas), toetudes kõigele rohelisele, kuid samal ajal kibedasti nuttes arveid saades. Roheline tulevik ei ole veel meile taskukohane. Rääkides rohelise energia ajastu peatsest võidukäigust, tuleb meelde kuulus lause:
«Kui leiba ei jätku, las siis söövad kooki!»
