Põgusalt jälgin ka koalitsioonikõnelusi ja eredalt paistis silma soov jõuda eelarve tasakaaluni, mis on alati olnud paljude jaoks Eestis tõeline fetiš. Lihtsalt ja väga külmalt kalkuleerides on see täielik absurdsus: lõppenud aasta kolmanda kvartali andmete järgi oli EL-i riikide keskmine laenukoormus 85,1% (eurotsoonis olevate riikide keskmine 93,0%). Eestis oli see 15,8% ja sellega oleme konkurentsitult kõige madalama võlakoormusega riik, sest meist järgmine laenukoormuselt on Bulgaaria 23,1%-ga
(allikas: https://ec.europa.eu/…/02f734a3-f3fe-df4d-db84…).
Üldiselt on peetud väga hea finantspoliitikaga riikideks neid, kes suudavad hoida võlakoormuse alla 60%. Näiteks Poolas on see 50,3% ja samal ajal on Poola kaitsekulutused 4% SKP-st. Soomes on võlakoormus 70,8%, kuid samal ajal pole meil esiteks mõtet võrreldagi Eesti ja Soome elatustaset ning teiseks kahe riigi iseseisvat kaitsevõimet. Seega kuigi Eestis paistab olevat konsensus selles, et kaitse-eelarvet tuleb tõsta 3% SKP-st, siis selle raha eest saame pikema aja vältel aeglaselt tõsta oma kaitsevõimet, kuid see eeldab seda, et meil on selleks laialt aega. Kui aga saame elada edasi paralleeluniversumis, mida me suure tõenäosusega saame, et riigieelarve peab olema briljantselt tasakaalus, siis kaitsevõime suurendamisest kiiresti ja maksimaalselt riigikaitselaenuga saame vaid unenägusid näha.
Asja sügavaim probleem aga seisneb selles, et Venemaa suudab oma sõjalise võimekuse taastada Ukraina ründamise eelselel ajale lähema paari aastaga. Lisaks on fakt see, et Venemaa ei ole vähimalgi määral näidanud oma ambitsioone vähenemist, milleks on geopoliitilise mõju taastamine Nõukogu Liiduga sarnasele tasemele. Veelgi vähem aga huvitab Venemaad Eesti riigieelarve tasakaal ja Eesti soov jätkuvalt tasapisi investeerida kaitsevõimesse 3% piires SKP-st. Sõjaohus olev riik, kes tegelikult jookseb võidu ajaga, ei saa ega tohigi seada primaarseks mureks oma laenukoormust, kui see on nii või naa Euroopa madalaimal tasemel, vaid esmatähtis on kaitsevõime tugevdamine kiiresti ja maksimaalselt, et kõige kehvema stsenaariumi korral oleks üldse olema Eesti, keda liitlastel on veel võimalik kaitsta.
/Jaak Madison/
