Nii nagu muutuvad vahel inimesed, on kindlasti muutunud läbi aasta(kümnete) ka erakonnad ning kõhklusteta on muutunud ka Euroopa Liit. Kui me võrdleme tänast Euroopa Liitu näiteks liiduga, millega me liitusime aastal 2004, siis mis on vahepeale jäänud 20 aasta vältel:
1) Jõustus 2009. aastal Lissaboni leping, millega anti võimu juurde Euroopa Parlamendile (liikmesriikide arvelt) ja loodi nö “Euroopa Liidu välisministri” ametikoht.
2) Rakendati Euroopa Stabiilsus Mehhanismi Kreeka päästmiseks finantskriisist, millega Eesti võttis endale märkimisväärseid finantskohustusi, mis omakorda jõudis Eestis Riigikohtusse tänu õiguskantslerile. Riigikohus leidis oma otsuses 2012. aastal, et sellega riivatakse tõsiselt mandaati, mille andis rahva referendumil liitumaks Euroopa Liiduga.
3) 2015. aastal pääses valla migratsioonikriis pr Merkeli üleskutse tulemusel ning liikmesriikide soovimatuse tõttu oma välispiire otsustavalt kaitsta. See viis esmakordselt 2016. aastal selleni, kui rakendati sundkorras kvootide alusel migrantide ümberjagamist.
4) 2019. aastal ametisse saanud Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen lükkas käima enneolematu rohepöörde kava, mille ametlikuks eesmärgiks on muuta Euroopa kliimaneutraalseks, et päästa meid kõiki kliimamuutuste kohutavatest tagajärgedest. See muidugi tähendab sisuliselt liikmesriikidele plaanimajanduse pealesurumist, mis näiteks Eesti kontekstis tähendab meie põlevkivitööstuse sulgemist, mis omakorda tähendab järgnevat: kõrgemad energiahinnad, väiksem energiajulgeolek, Ida-Virumaal sotsiaalmajanduslik kriis. Kui nüüd rääkida, et EL plaanib Õiglase Ülemineku Fondi, siis see on klassikaline skeem: algul tekitame kriisi ja seejärel katsume tasapisi seda kriisi kinni maksta läbi uute maksude.
Tänases olukorras, kus Eestis on kolm kriisi samaaegselt – majandus-, demograafia- ja julgeolekukriis, on enneolematult oluline, millised on Eesti erakondade lahendused nendele kriisidele, et Eesti jääks püsima ja me eksisteeriksime ka 100 aasta pärast sellel maalapil, kus oleme rahvana olnud ligi 10 000 aastat. Euroopa Liidu kontekstis tähendab see kõikide erakondade jaoks valikut vaid kahe suuna vahel – kas olla föderalistid või eurorealistid.
/Jaak Madison, Euroopa Parlamendi liige/
