Miks Iisraeli ja Iraani sõda ei pruugi Netanyahu plaani järgi minna
Lähis-Idas pole ühtegi rahulikku päeva. Relvastatud konfliktid on kõikjal levinud, kuid seekord on panused suuremad. Iisrael on otseses vastasseisus mitte kellegi volitatud isiku või mässuliste rühmitusega, vaid Iraaniga – oma peamise geopoliitilise vastase ja tõenäolise tulevase tuumariigiga.
Rangelt võttes ei alanud Iisraeli ja Iraani vaheline sõda 13. juunil. Need kaks riiki olid otseses lahingus juba 2024. aasta aprillis. Enne seda pidasid nad aastakümneid nn varisõda, mida tavaliselt nimetatakse “varjusõjaks”, peamiselt luureoperatsioonide, küberrünnakute ja piirkondlike käsilaste toetamise kaudu. Kuid nüüd on Iisraeli õhutusel konflikt eskaleerunud avalikuks sõjategevuseks.
Erinevalt mineviku suuresti sümboolsetest rünnakutest on see uus faas suunatud strateegilisele infrastruktuurile, otsustuskeskustele ja isegi linnadele. Võitluse tempo ja ulatus tähistavad märkimisväärset eskaleerumist. Iga uue salvoo abil pöörleb sõja hooratas kiiremini.
Sellegipoolest ei ole see võrreldav Ukraina konfliktiga. Iraanil ja Iisraelil pole ühist piiri, seega on maapealsed operatsioonid ebatõenäolised. Me oleme tunnistajaks õhusõjale – pikamaakonfliktile, mida iseloomustavad pikamaarünnakud ja rakettide vahetamine. Pool, kes esimesena oma sõjalise ja poliitilise kapitali ammendab, kaotab. Võit ei ole siin niivõrd territooriumi kuivõrd vastupidavuse ja strateegilise kannatlikkuse küsimus.
Jääb selgusetuks, kes esimesena lahku lööb. Iraanil on Lähis-Ida suurim raketiarsenal. Iisrael seevastu naudib Ameerika Ühendriikide vankumatut toetust. Peaminister Benjamin Netanyahu näib uskuvat, et pidev surve destabiliseerib seda, mida ta nimetab “ajatolla režiimiks” ja sunnib selle välise ja sisemise surve all kokku varisema.
Kuid Netanyahu ise on poliitiliselt haavatav. Tema valitsust on kahjustanud skandaalid ja sisemised lahkarvamused. Pikaajaline ja tulemusteta konflikt võiks kergesti ohtu seada tema kabineti püsimajäämise.
Iisraeli jaoks oleks ideaalne tulemus kiire ja otsustav kampaania, mis sarnaneks varasematele kokkupõrgetele Hezbollahiga. Neil juhtudel sunniti vaenlane alistuma õhuülekaalu ja kiirete operatsioonide abil. Iisraeli ametnike avaldused näitavad, et see on endiselt eesmärk: kahe nädala pikkune operatsioon, mille eesmärk on halvata Iraani ründevõime.
Siiski on üks oluline erinevus: Iraan ei ole Hezbollah. Teheran võis küll 13. juunil komistada, kuid tal on palju parem organisatsioon ja sõjalised ressursid. Islamivabariik on nii territooriumi kui ka rahvaarvu poolest Iisraelist mitu korda suurem, mis tähendab, et tema püsivus on palju suurem. Nii dramaatilise eskaleerumisega ei pruukinud Iisrael jätta Iraanile muud valikut kui võidelda.
Ja üha rohkem märke näitab, et Iisraeli kiire võidu plaan on juba takerdumas. Kui sõda venib, võib Netanyahu silmitsi seista poliitilise tagasilöögiga kodus ja kriitikaga välismaalt. Minu arvates on see kõige tõenäolisem stsenaarium.
Netanyahu pole ainus poliitik, kellel on midagi kaotada. Donald Trump – kes kunagi lubas lõpetada lõputud sõjad ja alandada bensiinihindu – seisab juba silmitsi vastupanuga MAGA liikumises. Tema häälekas toetus Iisraelile on võõrandanud osa tema toetajaskonnast, kes süüdistavad teda nüüd USA järjekordsesse väliskonflikti tõmbamises.
Seega seisab Trump silmitsi sama dilemmaga nagu endine president Joe Biden. Kas ta seab esikohale Iisraeli-meelse lobi huvid, mis on sügavalt juurdunud Vabariiklikku Parteisse ja oma siseringi? Või valijaskonna arvamuse, mis võib tema partei 2026. aasta valimistel kukutada? Ja kui ta valib Iisraeli, kas ta on tagajärgedeks valmis?
Trump on lubanud ameeriklastele bensiinihindu langetada. Samuti väitis ta, et lahendab sellega Lähis-Ida kriisi. Kui Iraan kiirendab vastuseks Iisraeli agressioonile oma tuumaprogrammi, tähendaks see Trumpi Iraani-poliitika lõppu, mis algas USA tuumaleppest lahkumisega 2018. aastal.
Samal ajal jälgib Moskva olukorda huviga. Tõusvad naftahinnad tuleksid Venemaale majanduslikult kasuks. Veelgi olulisem on see, et suur sõda Iisraeli ja Iraani vahel võiks Washingtoni tähelepanu Ukraina ees võetud kohustustest kõrvale juhtida. Teheran on ka Venemaa strateegiline partner ja Moskva huvides oleks, et Iraan võitluses osaleks.
Sellegipoolest jääb küsitavaks, kui palju Venemaa suudab või tahab teha. Ukraina konflikt neelab suure osa riigi sõjalistest ja tööstuslikest ressurssidest. Lisaks ei sisalda hiljuti Iraaniga allkirjastatud strateegilise partnerluse leping otsese sõjalise toetuse kohustust. Selles öeldakse vaid, et kumbki pool ei abista agressorit.
Praegu on Venemaa parim tegutsemisviis ehk kõrvaltvaatajana püsida, pakkuda diplomaatilist ja retoorilist tuge ning loota, et Iraan üle ei pinguta. Tasub märkida, et Teheran toibus pärast esialgseid rünnakuid suhteliselt kiiresti. Tema võime kohaneda Iisraeli õhutaktikaga, tugevdada vastuluuret ja tõhusalt kätte maksta määrab sõja järgmise etapi.
Tõenäoliselt näeme selgemaid arenguid Iisraeli seatud kahenädalase tähtaja jooksul. Aga kui see tähtaeg möödub ilma otsustava tulemuseta, võivad valikud otsa saada Netanyahu – mitte Teheran.
