Avaleht Arvamus Inimelu olgu püha

Inimelu olgu püha

Eile Moskvas aset leidnud terrorirünnak meenutab jõhkra selgusega, et inimelu ei peeta enam pühaks. Muidugi pole õõvastava kuriteo sooritanud islamistid ainsad, kellele inimeste tapmine raskusi ei valmista. Ukraina rindel ning Gaza sektoris ja selle piirialadel ei maksa elu juba ammu midagi ning hoolimatu ükskõiksus levib üle maailma, kalgistades paljude inimeste mõistust. Elu põlgava kalestumise siirded ähmastavad õiglustunnet piirini, kus tuuakse mängu õigustatud tapmine, luuakse illusioon nagu võiks ülima eesmärgi nimel hävitada, purustada, kannatusi külvata.

Moskva terrorirünnaku puhul on meiegi sotsiaalmeediasse ilmunud kommentaare, kus ohvritele kaasatundmise asemel pigem rõõmustatakse kohutava veresauna üle, nähes selles kättemaksu Ukrainas toimuva eest. Kahetsusväärne, kui ei taibata, et lastes end vallata kättemaksumõtteil, hakatakse sarnanema tadžiki islamivõitlejatega, kes otsustasid näidata oma ideede vägevust, tappes valimatult naisi, lapsi, noori ja vanu, sest nad tegid seda idee nimel, mida pidasid õigeks.

Eilsele terrorirünnakule ei saa olla õigustust. Relvituid tapvad kurjategijad väärivad jälestust ja hukkamõistu. Usun, et kõik sõjahulluse kiuste eneses inimlikkuse säilitanud, on mõtteis nendega, kes kaotasid eile kalli pereliikme, lähedase sõbra, armsa inimese.

Me ei tohiks lubada, et leviks mõtteviis, kus lahenduseks peetakse valimatut tapmist ning ühel hetkel seisaksime kuristiku serval, kuhu inimelu ainukordsust ning puutumatust eirav tapakihk maailma tõukab. Terrorismi väljajuurimiseks on vaja tihendada riikide koostööd, tõsta eriteenistuste ja luureametite pädevust ning võimekust. Eilse tapatalgu taustal oleks aeg tunnistada, et rahu saavutamiseks pole ainsaks teeks relvade täristamine, vaid diplomaatia, mis tänu osavatele ja kompromissialtitele poliitikutele leiab vastasseisudele lahenduse, suutes konfliktid eos tasalülitada.

Ohvreid pole võimalik tagasi tuua, kuid austagem nende mälestust, seistes vastu vägivallale, väljendagu see end siis ükskõik millises vormis. Mul seisab silme ees internetisaidilt nähtud pilt terroristide sissetungi ajal Crocuse kontserdimajas viibinud emast, kes haarates embusse oma kaks last, püüdis neid kuulurahe eest kaitsta. Tapja automaaditriklile surutud sõrm ei vääratanud ning nii jäid nad surnuina kolmekesi põrandale lamama, ema ja lapsed. Praeguseks hetkeks on tapetute arv tõusnud enam kui sajaviiekümne süütu ohvrini.

Vsevolod Jürgenson

Exit mobile version