“Iga ühiskond püüab inimese mõistust reguleerida, mis ei tähenda muud kui hüpnoosi: autoriteedi, seaduste, traditsioonide, religiooni, pühakirja, preestri, kiriku tõdede sunniviisilist sisestamist lapse sisimasse alateadvusesse, nii et sealt edasi sa saad teda kontrollida.”
— Osho
Oleme jõudnud kaasaegse olmemaagia uude ajajärku. Uususund, mis nõuab vankumatut usku, et tehes mingeid avalikult õigeks kiidetud tegevusi, mille tulemuslikkuses me tegelikult ise ka kahtleme, oleme oma surmahirmu eest kaitstud, on saanud riiklikult toetatud religiooniks.
Uue usu sakramente jagatakse riigi toel ja ainuõigeks kuulutatud preestriseisuse poolt neile, kes on valmis ohverdama riigipreestrite käsul oma maa, kaasinimese kodu ja vajadusel isegi kaasinimese enda, kui too keeldub mõtlemast „õieti nagu kõik“.
Meil hakkab pensioniikka jõudma põlvkond, kes on kasvanud igavese nooruse ostmise võimalust lubavas tarbimiskultuses. Määri vaid kreemi, mis eemaldab näost kortsud, süsti kann, et see kerkiks, ja tiss, et see kikki tõuseks, ning jäta 50-aastaselt mulje, et oled 25 – ehk siis ikka veel surmast turvalisel kaugusel.
Ja nüüd selgub, et surma ei saa endast eemale kreemitada ega silikooni või mõne muu ollusega olematuks süstida.
Praegu meie maailmas toimuv on saanud võimalikuks just tänu pikalt ühiskonnas kultiveeritud infantiilsuse legitiimsusele, kus inimene ei arvagi, et peaks täiskasvanuks saama ja oma elu eest ise vastutama. Kuna surm on kuulutatud elu lõplikuks lõpuks ja peale seda ei saa materiaalsususku maailmas enam midagi olla ega tulla, peab elu venima mistahes kvaliteedis võimalikult pikalt.
Parem, kui lastetoast hooldekodukambrini turvaliselt polsterdatud ruumis, kus normikohase „õigena“ püsimise eest lubab keegi sulle mugava ja vastutusvaba elu jätkumist.
Eesmärk on tekitada inimestes elukartus (mitte segi ajada eluterve hirmu ehk looduses loomuliku elutahtega) ja muuta eneseteadlikud indiviidid kergesti juhitavaks või pügatavaks karjaks.
Head rahvakalendri lambapäeva, mis on pühaku Αἰκατερίνα nimest mugandatud Kadripäevaks. Sel päeval suheldi esivanemate hingedega. Oot, aga mis hinged need kodus käia said, kui surm on lõplik lihalagu?
PS: Inimesel on alati valik suurendada iseenda osalust oma elus.
/Inga Raitar, Facebook/
