Suhelnud nüüd viimasel ajal paljude inimestega ja soovinud head uut aastat indiviididele üle maailma – peamiselt eestlastele. Enamus hoiab peast kinni, mis kodumaal toimub. Mõni kurvastab siiralt, teine naerab kibedalt… kuidas kellelegi see kõik mõjub.
Aga rääkides veidi majandusest ja raha liikumisest, siis Eesti Wabariik, mis on “igas asjas nii vinge”, on tegelikult sisuliselt arengus täielikult seisma jäänud. Totaalselt seisma. Ja need, kes siin “katlas” täna sees on, ei saa arugi, millises kollapsis tegelikult elatakse.
Sisuliselt liigub Eestist täna suur raha mööda ja seda aina suuremates kogustes. Oleme mänginud end nurka ja muutunud suureks häbiplekiks kogu maailmas. Kui Eesti Wabariik tühistab teiste riikide juhtkondi ja topib oma nina nende siseasjadesse, siis millise mulje see meist jätab?
Sõna “Estonia” kõlab maailmas nagu vaakumis elava, arengupeetusega tige riigi nimi, mis klähvib seal, kus pole absoluutselt vajadust klähvida. Sellise “arengumaaga” ei taha varsti ükski riik tegemist teha, sest maine ja poliitika on totaalselt okupeeritud – teadagi kelle poolt.
Ja siis lööme endale uhkelt vastu rinda ja ütleme, et oleme “Wabariik”. Millisest otsast?
Isegi kaugel elavad eestlased näevad, et Eesti Wabariik kas kukub täiesti kokku – sest kõik, mida tehakse, on rahvale ja riigile äärmiselt kahjulik –, või pannakse kõigele punkt sõjaga.
Ja see auk, mis siis tuleb… seda lapivad mitu põlvkonda.
Miks Eesti rahvas sellest aru ei saa, jääb mulle täiesti arusaamatuks. Lõpuaeg on käes, kui Wabariigi televisioonis näidatakse fallost ja mõnitatakse traditsioone.
“Ihahhahaha ja hahahaha” – pidu ja pillerkaar saab otsa, ja sellel on hirmsad tagajärjed.
Täna on selge, et Eesti rahvas läheb lõpuni. Ja küllap peame uuesti üle elama ajaloo korduse. Mis seal ikka.
Jõudu!
/Indrek Pähnapuu, ERE/Facebook
