Autoriks Manochehr Dorraj RealClear Wire’i kaudu,
Alates 14.veebruarist 1945, mil president Franklin Delano Roosevelt kohtus Suessi kanalis USA hävitaja pardal Saudi Araabia kuninga Abdul Aziz Ibn Saudiga, et tagada USA juurdepääs Saudi Araabia tohututele energiavarudele, kuni eelmise aasta novembrini, mil president Joe Biden pidi kõndima tagasi tema kohtlemas Saudi Araabia juhtkonda kui “paariat, kes nad on” ja minna Riyadhi keset küpsevat energiakriisi, USA tants Saudi Araabiaga näitab, kuidas energiajulgeolek ja riiklik julgeolek on Ameerika poliitikakujundajate mõtlemises läbi põimunud alates Teisest Maailmasõjast.
Alates 2022.aasta Venemaa invasioonist Ukrainasse on tehtud täiesti selgeks, et energia – ja ähvardused seda kinni hoida – on uue Brinkmanshipi vahend.
Energiajulgeolek on praegu sõltuv ebakindlatest muutuste tuultest, mis võivad olla järsud, segased ja põhjalikult häirivad. Enne Venemaa invasiooni Ukrainasse iseloomustasid globaalset energiamaastikku mitmed koostööalgatused, nagu tarbijate ja tootjate dialoog, koostöö ülemaailmse energiajuhtimise küsimustes ja koostöö heitkoguste vähendamise alal, kui nimetada vaid mõnda.
Kuid Venemaa sissetung Ukrainasse peatas selle protsessi järsult ja vallandas uued algatused, mida iseloomustas energia sõjakam kasutamine poliitilise relvana, kuulutades energiasõja uue ajastu algust. Seitsekümmend kaheksa aastat hiljem pärast Roosevelti ja Abdul Aziz Ibn Saudi kohtumist on energiajulgeolek endiselt väljakutseid pakkuv tegevus, mida Ameerika Ühendriigid pole ikka veel päriselt omandanud.
Varem võis USA valitsus majandus- ja energiakriisi ajal loota oma endisele liitlasele Saudi Araabiale, kes oma tohutute naftavarude ja tootmisvõimsuse tõttu kannab hoovitootja mantlit, et laiendada nafta pakkumist ja vähendada survet naftahinna tõusutrendidele. Saudi Araabia keeldumine seda teha isegi pärast seda, kui president Biden manitses nende juhte eelmisel suvel seda tegema, paljastas USA ja Saudi Araabia suhteid reguleeriva uue dünaamika kontuurid.
Saudi Araabia keeldumisel on Venemaa naftaplekilised sõrmejäljed, kuna sellele järgnes nende poliitika tihe kooskõlastamine Venemaaga OPEC +1 kaudu, mis vähendas tootmistaset, et nafta hinda veelgi tõsta. Kuigi naftahinnad on sellest ajast alates langenud, on energiaturgudel valitsev ebakindlus osaliselt tekkinud Venemaa sissetungi Ukrainasse kavandatud ja soovimatute tagajärgede tõttu. Inflatsioonimäärad on Euroopas ja Ameerika Ühendriikides endiselt suhteliselt kõrged ning majanduse taastumine pole veel lõppenud.
Euroopa majandustel on õnnestunud võõrutada end sõltuvusest Venemaa naftast ja gaasist ning suurendada vastupanuvõimet, valides kahesuunalise strateegia. Esiteks asendage Venemaa energia impordiga Ameerika Ühendriikidest, Norrast, Katarist, Aserbaidžaanist ja teistest riikidest. Teiseks laiendage oma investeeringuid taastuvenergiasse, pidades silmas pikaajalist eesmärki vähendada järgmise kahe aastakümne jooksul nende sõltuvust fossiilkütustest kui nende peamisest energiaallikast.
See strateegia on pikk mäng ja sellel võib olla väike vahetu mõju.
Hoolimata praegusest hoogust ja energia üleminekusse tehtavatest investeeringutest näitavad kõik märgid, et fossiilkütused, eriti maagaas, annavad järgmise kolme aastakümne jooksul lõviosa energiatarbimisest paljudes maailma piirkondades.
Ajalugu on meile õpetanud, et kontroll fossiilkütuste üle annab diktaatoritele üle kogu maailma kas sõdida oma naabrite vastu, kasutada oma energiavarasid poliitilise relvana, et saada järeleandmisi oma vastastelt välismaal, või jalge alla tallata oma rahva demokraatlikke õigusi kodumaal. Nagu sageli, teevad paljud autoritaarsed režiimid mõlemat. Kuni autokraatiate ja naftamajanduse vaheline korrelatsioon – ressursside needus – püsib, toimib see järjekordse energiapuuduse katalüsaatorina.
Senised rohelise energia arengu varased staadiumid näitavad, et kuivõrd taastuvad energiaallikad pakuvad mitmekesiseid energiaallikaid, millel on hajusam kontroll ja palju väiksem süsiniku jalajälg, pääsevad nad tõenäoliselt rentiliku majanduse lõksust ja ressursi needusest.
See tähendab, et taastuvenergiaga varustatav maailm võiks kaardistada energiasõdadest väljapääsu, kuid kuni selle ajani elame kõik edasi energia ebakindluse tondiga.
