Esitanud Thomas Kolbe
Iisraeli hiljutine sõjaline rünnak Iraani tuumavõimekusele ja selle energiasektori peamisele arterile on piirkondliku platvormi ümber korraldanud. Euroopa jaoks võib rünnak anda märku energiapoliitika katastroofi algusest.
Iisraeli strateegilisi rünnakuid Iraani tuumainfrastruktuuri ja energiatootmise vastu on veel vara täielikult hinnata. Üks asi on aga juba selge: lisaks sõjaliste ja tuumasihtmärkide süstemaatilisele hävitamisele tähistab täppisrünnak Lõuna-Parsi gaasiväljale sõjaliste sündmuste dramaatilist eskaleerumist. Pärsia lahe ääres asuv Lõuna-Pars on praegu maailma suurim tegutsev gaasiväli ja Iraani režiimi majandusliku stabiilsuse keskne sammas. Selle rajatise sihtimisega on Iisrael saatnud selge signaali, et tema eesmärk on Teheranis režiimivahetus – ja ta on selle eesmärgi saavutamiseks valmis riskima vasturünnakutega oma energiainfrastruktuuri vastu.
Iraani majandusliku päästerõnga tabamine
14. juuni rünnak gaasiväljale tõi kaasa ühe neljast tootmisüksusest viivitamatu sulgemise. Päevane toodang langes 12 miljoni kuupmeetri võrra – see on umbes 4,4-protsendiline langus Iraani päevases gaasitoodangus, mis on kokku umbes 275 miljardit kuupmeetrit aastas. Kodumaise gaasihinnaga umbes 0,07 dollarit kuupmeetri kohta kaotab Iraani režiim nüüd hinnanguliselt 840 000 dollarit päevas. See on tõsine hoop riigi energiasektorile, kuna Lõuna-Pars on Iraani kõige olulisem energiaallikas.
Iraan kasutab suurema osa oma maagaasist siseriiklikuks tarbimiseks – peamiselt elektri tootmiseks, kütmiseks ja tööstuslikel eesmärkidel. Iraani riikliku gaasiettevõtte (NIGC) andmetel on ekspordiks ette nähtud vaid umbes 10 protsenti gaasitoodangust, kusjuures Iraak ja Türgi on peamised kliendid pikaajaliste lepingute alusel. Eksport Euroopasse on Teherani jaoks endiselt strateegiline eesmärk, kuid praegu on selle tähtsus ebaoluline infrastruktuuri puudumise ja vaenuliku poliitilise olukorra tõttu.
Euroopa energiasõltuvus
Iisraeli rünnak põhjustas kohese ülemaailmsete energiahindade hüppe. Mõne tunni jooksul tõusis toornafta hind 14 protsenti 73 dollarini barreli kohta, peegeldades turu hirme piirkondliku eskaleerumise ees, mis võib energiatootmise infrastruktuuri jäädavalt kahjustada. Kuigi ülemaailmsed veeldatud maagaasi turud olid vähem otseselt mõjutatud, hakkasid kauplejad nafta- ja gaasifutuuride riskipreemiaid hinnakujundusse lisama, oodates edasisi rünnakuid kriitiliste energiarajatiste vastu.
Kui konflikt süveneb, võivad energiavaesed ja impordist sõltuvad piirkonnad silmitsi seista ränga koormusega. Eriti Euroopale võivad meenuda 1970. aastate naftašokid, kui OPEC vastas Yom Kippuri sõja ajal Lääne toetusele Iisraelile 5-protsendilise tootmiskärpega – mis paiskas suure osa Läänest majanduslangusesse. Sel ajal hüppas nafta hind vähem kui aastaga 3 dollarilt üle 12 dollari barreli kohta. Lääne majandused kiirustasid reageerima drastiliste meetmetega, sealhulgas nüüdseks kurikuulsate „autovabade pühapäevadega“.
Vaatamata aastakümneid kestnud retoorikale energiasõltumatuse kohta on Euroopa endiselt väga haavatav. Ligikaudu 58 protsenti Euroopa Liidu koguenergiatarbimisest tuleb katta impordiga väljastpoolt mandrit. See sõltuvus muudab Euroopa haavatavaks geopoliitiliste kriiside, hinnakõikumiste ja tarnehäirete suhtes. Energiajulgeolek on pikka aega olnud ELi poliitika põhimure, kuid mandril pole õnnestunud pääseda ülemaailmse energiaturu geopoliitilisest haardest. ELi roheline kokkulepe, mida peetakse julgeks energiaüleminekuks, on praktikas süvendanud Euroopa haavatavust, kiirendades deindustrialiseerimist ja nõrgestades selle tööstusbaasi.
Nafta- ja gaasisõltuvus on endiselt eriti ilmne. Saksamaa impordib 66 protsenti oma energiavajadusest, hoolimata iga-aastastest mitme miljardi euro suurustest investeeringutest nn rohelisse üleminekusse. Itaalia sõltub impordist 75 protsendi ja Hispaania 68 protsendi ulatuses oma vajadustest. Vaid käputäis riike, näiteks Eesti (3 protsenti) ja Rootsi (26 protsenti), saavad väita, et on suhteliselt energiasõltumatud.
Euro ja Fiati lõks
Euroala riikide jaoks oleks 1970. aastate naftakriisi kordumine rahaliselt laastav. Sellised kriisid suunavad liikuva kapitali USA dollari poole – maailma domineeriva energiakaubandusvaluuta poole. USA, millel on suures osas energiaautarkiline majandus, oleks suurema osa tagajärgede eest kaitstud.
Euroopa olukord on seevastu ebakindel. Euro on fiat-valuuta, mida toetab emitendil on piiratud juurdepääs kodumaistele energiaressurssidele. Geopoliitiliste šokkide korral kannataks see tõenäoliselt järsu devalveerimise all, kuna Euroopa püüab kiiresti maksta hüppeliselt tõusvaid impordihindu. Tõusvad energiakulud toimiksid majanduslanguse kiirendajana, õhutades olemasolevat inflatsioonisurvet ja käivitades kapitali väljavoolu energiakindlamate jurisdiktsioonide poole. Euroopa on lõksus. Tuumaenergia poliitiline likvideerimine Saksamaal ja Venemaa energiaembargo on ainult süvendanud mandri haavatavust.
Brüssel näib selle geopoliitilise turbulentsi ees halvatud olevat. Iisraeli ja Iraani sõda rõhutab seda, mis on Ukraina konfliktis juba selgeks saanud: EL kaotab geopoliitilist tähtsust peadpööritava kiirusega. Sellel on meie ajastu kesksete konfliktide ennetamisel või lahendamisel vähe või üldse mitte mingit rolli. Ilma põhimõttelise strateegia muutuseta – ja uuenenud valmisolekuta osaleda pragmaatilises diplomaatias – puuduvad Euroopal vahendid eelseisva energiašokiga silmitsi seismiseks. EL peab läbirääkimiskunsti uuesti õppima. Selle mõjuvõim maailma energiaturul domineerivates piirkondades on kiiresti kahanemas.
* * *
Saksa majandusteadlane Thomas Kolbe on üle 25 aasta töötanud ajakirjaniku ja meediaprodutsendina erinevate tööstusharude ja äriliitude klientidele. Publitsistina keskendub ta majandusprotsessidele ja vaatleb geopoliitilisi sündmusi kapitaliturgude vaatenurgast. Tema publikatsioonid järgivad filosoofiat, mis keskendub indiviidile ja tema enesemääramisõigusele.
