Autoriks Bruce Abramson RealClearPolitics.com-i kaudu,
Esimene muudatus on kriitilises punktis. Hiljutised kongressi kuulamised Twitteri failides tõid asja täielikult avalikkuse ette. Sõna- ja ajakirjandusvabadus ripuvad ebakindla niidi otsas. Kas me tahame tulevikku, kus teave liigub vabalt või sellist, kus infoeliit kontrollib neid voogusid “meie enda huvides”? Järgmise paari aasta jooksul tehtavad valikud määravad, millise futuuri me saame.
On traagiline, et oleme lasknud probleemil sellesse ohtlikku olukorda jõuda. Tragöödiat süvendab aga see, et sõda Ameerika kõige kallimate vabaduste vastu oli etteaimatav ja ennetatav. Kui need meist, kes väärtustavad vabadust, tahavad võita, vajame strateegiat, mis põhineb selgel arusaamal sellest, mis toimub ja miks.
Twitteri failide lugu on šokeeriv. Väited, et suur tehnoloogia ja sotsiaalmeedia manipuleerivad teabega, on olnud olemas nii kaua, kui meil on olnud tehnoloogia- ja sotsiaalmeediaettevõtteid. Väited eelarvamuste kohta peavoolumeedia seas on veelgi vanemad. Viimastel aastatel on aga nii väited kui ka tõendid tõusnud enneolematule tasemele.
Kui Elon Musk Twitteri omandas, avas ta oma ettevõtte sisearhiivi kontrollimiseks. Ta pani kokku uudishimuliku sugupuuga ajakirjanike meeskonna: registreeritud demokraadid, kes tunnevad Donald Trumpi ja tema toetajate vastu pahameelt, kelle tulemused kaldusid tsentrist märkimisväärselt vasakule ja kelle hiljutine töö on näidanud sügavat muret ajakirjanduse politiseerimise pärast.
Musk andis neile piiramatu juurdepääsu. Nad leidsid sügava, laiaulatusliku ja häiriva koostöömustri suure valitsuse ja suurte tehnoloogiate vahel, mille eesmärk on edendada “ametlikke lugusid” mitmel teemal, pidurdada konkureerivaid teooriaid ja argumente ning karistada neid, kes julgesid valitsuse propagandat kahtluse alla seada.
Kui kaks neist ajakirjanikest – Matt Taibbi ja Michael Shellenberger – kongressi ees tunnistusi andsid, püüdsid nende demokraatidest inkvisiitorid alandada oma volitusi, kahtluse alla seada nende motiive ja pidada neid osaks mõnest vabariiklaste rahastatud paremäärmuslastest vandenõust. Endiselt vasakpoolsed ajakirjanikud püüavad oma šokki neelata sügavustes, kuhu on langenud endine kodanikuliberaalne vasakpoolsus.
Kuid see kukkumine polnud kaugeltki šokeeriv – ja etteaimatav. 2001.aastal, keset dotcom-mulli kokkuvarisemisele järgnenud avalikku vastikust tehnoloogiaettevõtete vastu, asusin ma elu mõtestama üleminekul hilisest tööstusajastust varajasele infoajastule. Analüüsisin infoajastu nelja esimest esilehelugu: dotcomi mull, Microsofti monopolivastane kohtuprotsess, avatud lähtekoodiga tarkvara tõus ja Napsteri juhitud sõjad digitaalse muusika üle. Vastupidiselt tolleaegsele üldlevinud arvamusele uskusin ma, et need lood ei erine kaugeltki. Ma nägin neid ühe alusnähtuse nelja ilminguna. Minu eesmärk oli seda nähtust mõista.
Ma leidsin selle. See ilmus kõige selgemalt digitaalse muusika areenil, kuid läbis kõik neli lugu – ja paljuski sellest ajast peale juhtunu. Sama selgelt ilmneb see tänases sõnavabaduse vastases sõjas. See hõlmab täiesti etteaimatavat võimaluste, tegevuse ja reaktsiooni mustrit.
Lähtepunktiks on digiteerimine ja kvantifitseerimine. Internet muutis teabe majandust. Kogu inimkonna ajaloo jooksul oli teavet vähe, seda oli raske hankida ja seda oli kallis töödelda. Kvalifitseeritud spetsialistid – spioonid, õpetlased, juristid, raamatupidajad, vaimulikud, arstid – võiksid oma teadmiste eest hinnata. Kui Internet läks avalikuks, voolas ühtäkki vabalt kõik, mida oli võimalik digiteerida ja kvantifitseerida. Info oli küsimiseks olemas. Lisatasu nihkus filtreerimisele – võimalusele soovimatust teabest loobuda ja allesjäänu korrastada.
Majanduslikud nihked loovad tohutuid võimalusi loovatele ja ettevõtlikele inimestele ning toovad hiilgavaid eeliseid miljonitele tarbijatele. Internet ei olnud selles osas erand ega ka ennustatav tagasilöök selle vastu. Kõik, mis toob kasu uutele ettevõtetele ja annab tarbijatele mõjuvõimu, on hoiatuslask võimsatele turgu valitsevatele operaatoritele, kes olid harjunud neid tarbijaid etteaimatavalt ja kasumlikult teenindama.
Muusikatööstuses vähendas kõik, mis võimaldab üksiktarbijatel digitaalseid muusikafaile jagada, plaadifirmade tulusid, kasumit, võimu ja kontrolli. Enne digitaliseerimist määrasid need võimsad turgu valitsevad operaatorid, milline muusika salvestati ning kuidas seda pakiti, levitati, esitleti ja määrati. See oli mugav ärimudel, mis andis meile muusikatööstuse sellisena, nagu me seda teadsime. Internet õõnestas selle täielikult.
Võimsad võimukandjad ei vaibu kunagi vaikselt öösse, kui neile väljakutse esitatakse. Nad võitlevad, kasutades mis tahes relvi, mida nad suudavad. Meie ühiskonnas on kõige tõhusamad viisid uute tehnoloogiliste ja majanduslike võimaluste õõnestamiseks seadustes, regulatsioonides ja avalikus poliitikas. Plaadifirmad võitlesid – suures osas edukalt – kehtivate seaduste rakendamise ja ümbertõlgendamise eest ning seaduste muutmise eest oma huve silmas pidades.
Siin on muster: tehnoloogia loob võimalusi. Uued ettevõtted kasutavad neid võimalusi. Tarbijad saavad kasu. Võimsad turgu valitsevad operaatorid kardavad kontrolli kaotamist. Ähvardatud võimukandjad otsivad valitsusest liitlasi. Valitsus muudab seadusi ja määrusi, et kaitsta turgu valitsevaid huve. Meediakampaaniad “harivad” avalikkust uute poliitikate eeliste osas. Uued seadused tagavad, et tehnoloogiliste muutuste järgmine laine kulgeb suures osas võimsate turgu valitsevate operaatorite kaudu, mitte nende vastu.
2003.aastaks olin selle mustri destilleerinud, näidanud mitmeid viise, kuidas see oli juba välja kujunenud, ennustanud, et see tabab peagi meie majanduse ja meie elu osi, mis on palju olulisemad kui muusikatööstus ning pakkusin välja mõned viisid, kuidas me end selleks ette valmistaks tulevateks lahinguteks.
Minu analüüsi avaldamiseks kulus veel kaks aastat. See jäi suures osas märkamata. Kaksteist aastat hiljem kirjeldas tollane senaator Ben Sasse, kuidas see muster oli igaveseks tööhõive dünaamikat häirinud. Ka see jäi suures osas märkamata.
Tänapäeval näeme seda häirivat mustrit, mis ohustab meie kõige elementaarsemaid kodanikuvabadusi. Selle avaldumine kõne, propaganda ja tsensuuri areenidel on selge. Mõelge, kuidas ülaltoodud protsessi iga samm on siin toiminud:
- Tehnoloogia loob võimalusi. Internet avas täiesti uued võimalused ideede, teabe, teooriate, arvamuste, propaganda ja otseste valede loomiseks ja vahetamiseks.
- Uued ettevõtted kasutavad neid võimalusi ära. Alates 1995.aastast asutatud ettevõtted, mis loovad ja kontrollivad maailma tähtsamaid teabekanaleid, on liitunud ajaloo võimsaimate üksustega.
- Tarbijad saavad kasu. Nende sidesüsteemide keskne tähtsus meie elus (heas või halvas) tõestab, et need annavad tõelist väärtust.
- Võimsad turgu valitsevad operaatorid kardavad kontrolli kaotamist. 2016.aasta kaksikpoliitilised šokid – Brexit ja Donald Trump – tõid esile, mil määral olid ametlikud kanalid kaotanud narratiivi üle kontrolli. Kuna kogu eliitmeedia, valitsus, suurettevõtted ja intelligents olid joondunud Remaini ja Hillary taha, mõistsid äsja võimu saanud massid – esimest korda –, et ametlikule loole on olemas elujõulised alternatiivid.
- Ähvardatud võimukandjad otsivad liitlasi valitsuses. Eliitjõudude koalitsioon kogunes kiiresti, keskendudes laseriga populistliku ohu tõrjumisele. Massid, kellel oli õigus teha oma analüüse, teha oma järeldusi ja jagada oma arvamust omavahel, ohustasid võimustruktuuri stabiilsust “sellisena, nagu me seda teame”.
- Valitsus muudab seadusi ja määrusi, et kaitsta turgu valitsevaid huve. Enne Muski Twitterit kohustus kogu Silicon Valley avalikkust “kaitsma” “desinformatsiooni” eest, mida defineeriti laias laastus kui kõike, mis ähvardab õõnestada ametlikku, sanktsioneeritud narratiivi. Liitlased kogu haldusosariigis, Kongress ja Bideni Valge Maja töötavad selle nimel, et need “kaitsed” seadusesse kinnistada.
- Meediakampaaniad „harivad” avalikkust uute poliitikate eeliste osas. Sama peavoolumeedia, mis sõimas Napsterit, Groksterit ja P2P-failide jagamist, töötab nüüd selle nimel, et pöörata avalikku arvamust väidetava “desinformatsiooni” kurjade levitajate vastu.
- Uued seadused tagavad, et tehnoloogiliste muutuste järgmine laine kulgeb suures osas võimsate turgu valitsevate operaatorite kaudu, mitte nende vastu. Oleme nüüd jõudmas etappi, kus tsenseerimistehnoloogiad pakuvad tugevat, tõhusat ja seaduslikult volitatud kaitset kõige vastu, mis on vastuolus valitsuse propaganda või valgustatud eliidi arvamusega.
Vastureaktsioon on jõudmas viimasesse etappi. Me liigume kiiresti teabe kontrolli, tsensuuri, jälgimise ja teotamise tehnoloogilise, majandusliku ja õigusliku režiimi lukustamise poole.
See on ennustatav muster. See on oht. See on lõhe, millel me praegu seisame. Oleme otsustamas, kas tahame taastada infomonopoli ja domineerimise võimsale eliidile või muuta hiljutiste seaduste, määruste ja avaliku korra trajektoori, et kinnistada avatud diskursuse arhitektuur.
Kas infoajastu saab olema teadlike, volitatud kodanike ajastu või domineeriva, teavet kontrolliva eliidi ajastu? Püsige lainel. See on küsimus, millele me peame vastama.
